Teadusliku sünergia otsinguil
Eesti riigiametnike ning ajakirjanduse edetabelite armastus pole kõrghariduse ja teaduse valdkonda puutumata jätnud. Kuidas tuua aga ülikoolidesse teaduslikku sünergiat ja luua akadeemilist õhkkonda, mis innustaks intellektuaalsetele otsingutele?
Regulaarselt teavitatakse meid Tartu ja Tallinna ülikoolide edusammudest rahvusvahelistes pingeridades, mis avalduvad ikka ja üksnes arvude keeles: meie ülikool kuulub selle või teise arvutamismeetodi järgi maailma kümne, viie, lausa kolme protsendi parimate ülikoolide sekka; meie ühe või teise valdkonna teadlased on oma eriala parimates rahvusvahelistes ajakirjades avaldanud x artiklit rohkem kui eelmisel aastal jne. Eriti magus on aeg-ajalt tekkiv võimalus võrrelda end teatud üksikasjade kvantiteedis Suurbritannia ja USA legendaarsete ning edetabelite tipus troonivate ülikoolidega.
Viibinud suurema osa lõppevast akadeemilisest aastast külalisteadlasena Yale’i ülikooli võrdleva kirjandusteaduse osakonnas, on mul olnud võimalus lähedalt näha, mis teeb mitte edetabelites, vaid tegelikus akadeemilises elus ühest ülikoolist tippülikooli. Materiaalseid võimalusi, intellektuaalseid ressursse ega ka kvantitatiivseid tulemusi võrrelda pole mõtet, kuid on terve hulk võtteid, mis ei sõltu materiaalsetest võimalustest ega kvantitatiivsetest tulemustest. Vaadata tasub pigem seda, mida võiks õppida tippülikoolide igapäevase akadeemilise elu sisulistest külgedest.
Hindamine: kvantiteet vs kvaliteet
Esimene oluline küsimus puudutab arvulistele tulemustele orienteeritud hindamissüsteemi, mis reguleerib meie ülikoolielu kõiki olulisi momente: alates kõikide õppeastmete sisseastumiseksamitest ning tasuta õppe õiguse määramisest, läbi doktoritöö kaitsmisele lubamise ja kraadi omistamise kuni ametikohtade ja teadusprojektide konkurssideni välja.
Oleks vale väita, et Yale’is arvude keel üldse ei loe, enamasti on see suunatud aga väljapoole, statistika on hea siis, kui see näitab konkurentsivõimet USA tippülikoolide turul. Yale’i-siseselt toimub vastupidi hindamisprotsess läbinisti sisulistel ja kvalitatiivsetel alustel – selle asemel et lugeda (liita) kokku kraadiõppurite ning kolleegide publitseeritud teadustööde arvu, klassifikaatoreid ja indekseid, loetakse hoopis nende ettekandeid, artikleid ja raamatuid. See tähendab kirglikku intellektuaalset huvi selle vastu, millega teised akadeemilise kogukonna liikmed tegelevad, ja suhtelist ükskõiksust selle suhtes, kui palju nad publitseerivad.
Tavaline praktika on Yale’is kuulata üksteise avatud loenguid, lugenud eelnevalt üksteise töid, ja järgnevalt laskuda äärmiselt sisulistesse aruteludesse. Job talk ehk meie venia legendi on samuti oluline ning populaarne sündmus, mis on otsustava kaaluga ametikohtadele kandideerivate õpetlaste hindamisel ja töölevõtmisel. See tekitab ülikoolis teaduslikku sünergiat ning solidaarse akadeemilise kogukonna tunnet: hinnatakse koosolemist, sest peetakse üksteisest intellektuaalselt lugu, mitte ei konkureerita selles, kellel on surres kõige rohkem artikleid.
Süsteem usaldab sellist sisulist ja kvalitatiivset lähenemist ning eeldatakse, et kui inimestel lastakse teha oma tööd rahulikult, kindlalt ja süvendatult, on parem kvaliteet (ja kaudselt ka kvantiteet) garanteeritud. See võtab akadeemilistelt töötajatelt maha Eesti ülikoolides üles kruvitud pinged teadusliku toodangumahu normide täitmise ümber ning võimaldab neil keskenduda pigem suurematele publitseerimisprojektidele (üks raamat viie artikli asemel), mis on rahvusvahelises humanitaarias märksa olulisemad kui üksikartiklid, kuid neid ilmub meie teadlastelt äärmiselt vähe.
Akadeemiline valikuvabadus ning kraadiõppe strateegiline roll
Yale’i õppesüsteem on ehitatud üles akadeemilise valikuvabaduse, mitmekesisuse ja individuaalse lähenemise põhimõtetele. College’i esimesed aastad põhinevad liberal arts’i kontseptsioonil, mis võimaldab tudengitel end laialt harida – koostada ise õpingute programm ja ka vastutada selle läbimise eest. Tulevane kirjandusteadlane võib alustada hoopis füüsikast ning tulevane astronoom filosoofiast. Kohustuslikud on ainult oluliste oskuste omandamisega seotud kursused: kirjutamine, matemaatika, võõrkeeled. Eestis, otse vastupidi, oleme viimastel aastatel vääramatult liikunud bakalaureuse õppekavade ühtlustamise ja valikuvabaduse piiramise suunas.
Tõeliselt spetsialiseerutakse Yale’is alles kraadiõppes, mis hõlmab ülikooli õpingute süsteemis kõige kesksema koha. Doktorantuuri esimeses järgus õpitakse süstemaatiliselt väikestes seminarides, mis tagab doktorandi eruditsiooni valitud erialal ja sellega seotud kirjanduses ning kriitilise orienteerumisvõime eri teoreetilis-metodoloogilistes lähenemistes. Väitekirja kirjutamise ajal loevad ja kommenteerivad seda kolm uurimisteema eri aspektides pädevat professorit. Väitekiri on mõistagi alati uurimuslik monograafia, millest kasvab üldjuhul välja raamat. Keegi ei eelda, et doktorant publitseeriks õpingute ajal teadusartikleid, küll kirjutavad nad hulga juhendatud paper’eid (ettekandeid), millele saavad üksikasjaliku tagasiside ja mida kantakse vahel ette kõrgel tasemel doktorantide konverentsidel, mida iga ülikooli osakond regulaarselt korraldab.
Eesti humanitaaria nõrgim lüli on just doktoriõpe, mille puudused ja vead tõusevad eriti hästi esile võrdluses äsja kirjeldatud Yale’i süsteemiga. Humanitaaria valdkonna doktorante Eestis süstemaatiliselt ei õpetata, suurem osa programmide ainepunktidest saadakse individuaalse teadustegevusega (ettekanded teadusüritustel, artiklid, materjali läbitöötamine jms), mis toimub üldjuhul täiesti juhendamatul kujul ning ilma tagasisideta.
Tulemuseks on suured lüngad doktorantide spetsiifilises erialases ning üldteoreetilises ettevalmistuses. Sellele lisandub puudulik või lausa olematu väitekirja juhendamine. Eestist on sageli raske leida valitud uurimisteemades kompetentset juhendajat, kellel oleks aega ja viitsimist väitekirja tekstiga põhjalikult tutvuda, välismaalt aga alati ei otsita (vahel on probleemiks keelebarjäär). See-eest seatakse väitekirja kaitsmise eeltingimuseks mitu rahvusvahelistes ajakirjades avaldatud artiklit, mõnel juhul lausa nõudes, et nendes tutvustataks väitekirja tulemusi veel enne, kui väitekiri ise lõpetatud ja kaitstud on!
„Leevendamiseks” on välja mõeldud nn artiklite väitekiri, mis lubab doktorikraadi kaitsta, kogudes ilmunud publikatsioonid üsna mehaaniliselt ühtede kaante vahele. Milleks raisata aega ühe korraliku monograafia kirjutamiseks, kui see lükatakse üldjuhul pärast kaitsmist kohe sahtlisse ja unustatakse, sellal kui artiklid aitavad akadeemilise karjääri redelil kohe tõusma hakata.
Ettepanekud doktoriõppe süsteemi sisuliseks parandamiseks võiksid seega olla järgmised: kaotada artiklite väitekirja võimalus ja nõue avaldada artikleid enne kaitsmist, muuta erialane ja üldteoreetiline ettevalmistus oluliselt süstemaatilisemaks, tagada adekvaatne juhendamine. Selliste muutuste elluviimiseks peaks Eesti doktoriõpe liikuma otsustavalt inglise keele ja rahvusvahelistumise suunas, üritades võimalikult palju integreerida nii õpet kui ka juhendamist laiemasse rahvusvahelisse konteksti, et luua vajalik kriitiline mass. Hea alus selleks juba on – doktorikoolide korraldatud üritused, mis on praegu kõige paremini toimivad aspektid Eesti humanitaaria kraadiõppe süsteemis. Rahvusteaduste kadumise pärast pole mõtet muretseda, sest sellist teaduste liiki pole nagunii olemas. Teadus on rahvusvaheline või ta lihtsalt pole teadus.
Õppida peab saama
Yale’i akadeemiline kogukond on välja töötanud paindlikud ja individuaalsed õppekavavälised õppevormid, mis tagavad nii distsipliinidevahelise dialoogi kui ka lisavõimalused süveneda oma huvidesse. Toon ainult kaks näidet. Esimest nimetatakse directed reading’uks (juhendatud lugemine): kui üksikud tudengid soovivad süvitsi tutvuda raamatu, teooria või autoriga, mida ühelgi kursusel parajasti ei õpetata, võivad nad pädeva õppejõuga kokku leppida soovitud lugemises ning kohtumiste ajagraafikus, et semestri jooksul loetut arutada; lõpetuseks kirjutatakse ettekanne, mille eest võib saada ka ainepunkte.
Analoogset ja populaarset võimalust pakuvad üleülikoolilised lugemisrühmad, mille moodustavad sarnaste huvidega, kuid erinevate teadusharude õppejõud ja tudengid, kes panevad kokku lugemiskava ja kohtuvad iga paari nädala tagant, et arutada loetut interdistsiplinaarses ning inspireerivas seltskonnas. Ülikool suhtub sellistesse n-ö rohujuuretasandi initsiatiividesse väga toetavalt ja julgustavalt – lugemisrühmadele eraldatakse näiteks raha selleks, et ideede mõlgutamise ja vahetamise ajal saaks Vana-Kreeka sümpoosionide moel ka keha kinnitada. Selliste paindlike ja personaalsete õppevormide arendamiseks Eestis poleks vaja muud kui õppejõudude/tudengite initsiatiivi. Nn lektüürieksamite süsteemi on siin vahel ka rakendatud, enamasti aga jälle üsna juhendamatul kujul.
Toetav tugistruktuur
Yale pakub akadeemilisele personalile toetavat, meeldivat ja sõbralikku töökeskkonda, kus tugistruktuur töötab üksnes akadeemilise poole toetamise ning probleemide lahendamise nimel, selmet takistada akadeemiliste töötajate sisulist tööd oma soove peale surudes.
Mulle on jutustatud, et Nõukogude ülikoolis oli tavaline selline olukord, kus (pigem kahtlane) professor töötas de facto (pigem ustava) ametniku alluvuses. Nõukogude aeg on ammu läbi, aga ometi on oma õppeasutuse bürokraatia kummimüür võtnud paljudelt kolleegidelt ära igasuguse tahte midagi uut ja paremat katsetada. Kõik peaks aga algama veendumusest, et akadeemiline keskkond on just see koht, mis võimaldab meil avatult ja vabalt katsetada uute ja julgete ideedega, mille elluviimine võiks meile kui intellektuaalseid avastusi janunevatele inimestele pakkuda midagi olulisemat kui järjekordsed ainepunktid või linnukesed publikatsioonide nimekirjas. Just intellektuaalsed otsingud panevad meid kui õppejõude, teadlasi ja üliõpilasi vaimustusega pühenduma sellele, mida me ülikoolis iga päev teeme.
Seda kõike saab sellistes kohtades nagu Yale’i ülikool nii vaimselt kui ka emotsionaalselt küllaga kogeda. Võib muidugi väita, et see on ainult ressursside küsimus – kuni selleni, et hästi makstud ülikooli tugistruktuuri töötaja on sõbralikum ja abivalmis. Ja tõsi ongi, et Eesti humanitaarteadused kannatavad kroonilise ressursside puuduse all. Kirjeldatud ideede rakendamine nõuaks aga kõigepealt pigem hoiakute ja arusaamade olulist muutust. Ei tohi kaotada usku, et Eesti humanitaaria tulevik on esmalt kõigi meie kätes, kes me sellega igapäevaselt sisuliselt tegeleme.