225 aastat Vigala õigust, 675 aastat Vigala kogudust
Vigalas aset leidnud ajaloosündmustes on hulk üllatavaid kokkusattumisi – tänavu möödus 225 aastat Vigala õiguse väljakuulutamisest ja 675 aastat Vigala koguduse esmamainimisest. Vigala õigus kuulutati välja vkj 14. juulil 1789 Vana-Vigala mõisas, just samal päeval ja aastal vallutati Bastille ning sellest sai prantslaste rahvuspüha. Ühel aastal Vigala õigusega jõustus USA põhiseadus.
Vigala õigus kui dokument on tuntud juristidele ja ajaloolastele. Selle nahka köidetud ja ilustatud kuldäärtega käsikirjalist eesti- ja saksakeelset algupärandit hoiti Vigala mõisa arhiivis, kus see hävis tulekahjus 16. dets 1905 Läänemaa mõisate rüüstamise ajal. Õnneks oli ÕES seaduse ärakirja juba avaldanud. Tänases Vigala vallas teadvustati Vigala õigus kolm aastat tagasi, kui rääkisime temast Raba algkooli lõpetanute kokkutulekul. Sellest ajast kaunistab valla netiportaali sentents „Vigalast algab kohalike omavalitsuste ajalugu”.
Eesti esimene vallaomavalitsus
Minu vanaisa sõber ja omavallamees kirjanik Mihkel Aitsam kirjutas 75 aastat tagasi, 29. oktoobril 1939 Päevalehes artikli „Eesti esimese vallaomavalitsuse 150 aasta juubel” (alapealkiri „Vigala Talurahva Seadus pandi eraviisil maksma 1789. a”). Vaieldamatult jätkus Vigala õiguse juridica vähemalt osaliselt hilisemate talurahvaseaduste kaudu. Kui keegi väidab, et Vigalast kui Eesti vanimast vallaomavalitsusest pole põhjust rääkida, peab ta seda juriidiliselt tõestama. Nõnda et 14. juulit tuleks tähistada kui Vigala valla päeva, nii nagu Prantsusmaa tähistab Bastille’ vallutamist. Tuleb harjuda tõsiasjaga, et Vigala vald on üle kahe korra vanem kui Eesti Vabariik – ja Vigala kogudus on kolm korda vanem Vigala õigusest.
Seaduse väljakuulutamise kohta kirjutab Mihkel Aitsam, et kord heinaajal käsutatud kõik valla rahvas, esmajoones peremehed ja popsid, Vana-Vigala mõisa – rahvast olnud kogu mõisaõu täis. Uus majoraathärra ilmunud kogu mõisa härraskonna ja külalistega mõisa rohelisega ilustatud rõdule ja lugenud ette mingi kirja – arvatavasti olnud see Vigala õiguse ette asetatud nn „Kulutaminne”. Hiljemini järgnenud pidutsemine. Ühtlasi valitud Vigala õiguses ettenähtud kohtumehed jt organid.
Vigala õiguse koostas Berend Johann von Uexküll, samanimelistest Üksküllidest järjekorras kuues. Tema ehitas Vana-Vigalasse ka suure härrastemaja, mis püsib tänini. Sama projekti järgi valmisid härrastemajad Haimres ja Kabalas. Oma mõisate rohkuse pärast (38 mõisat) hüüti teda Läänemaa kuningaks.
Berend Johann VI kasutas seadussätete sõnastamisel tavaõigust (mille üks näide on norm, et kohustused täitnud talupoega ei aeta talust välja). Seaduse väljakuulutamiseni ta ei jõudnud – elu jäi liiga lühikeseks, mõlemad abielud olid lasteta. Vigala õiguse kuulutas välja Berend Johann Uexküll, järjekorras seitsmes Berend Johann, eelkäija vennapoeg. Tema karjäär viis Eestimaa rüütelkonna peameheni välja. Tema kasuks kõneleb Vigala õiguse väljakuulutamine – mõne teise natuuri puhul võinuks see jääda ka sahtlisse.
Mida seadus sätestas?
Esikohale tahaks seada, et Vigala õigus annab esmajoones sätteid vallaomavalitsuse korralduse kohta. Nähakse ette vallakubjas (tänapäeva mõistes vallavanem), külakupjad, kirjutaja ehk ülevaataja ja vallakohus. Vallakubjas on moisa vannema ustau tener ja tema kohta on terve hulk moraalseid nõudeid. Külakupja ülesanne on valvata, et talumehed korralikult talu peaksid ja kõik mõisa käsud täidaksid. Kirjutajal on täita ülesanded nii mõisas kui ka vallas, ta jälgib vakuraamatu järgi teopäevade täitmist, peab kohtuprotokolle. Vallakohus oli avalik, sinna kuulus kuus liiget, koos käidi iga kuu esimesel teisipäeval. Kohtunik oli ametisoleku ajal vaba ihunuhtlusest. Kunstnik Ants Laikmaa on meenutanud et tema isa oli vallakirjutaja. Et sel ajal vallamaja veel polnud, käis rahvas Paiba talus: „Meil peeti kohut, meil võeti pearaha ja kohtu- või pearaha-päevil oli suur rehetuba ooteruumiks.” Küll seal räägiti lugusid, kirjutab Laikmaa.
Talupojale andis Vigala õigus piiratud pärandamisõiguse – omanik võis esitada pärijaks oma poja, aga otsustas mõisahärra. Oma tööga omandatud vallasvara suhtes sai talupoeg täieliku omandiõiguse, aga ise jäi ikkagi mõisniku omandiks.
Teomeeste ja vaimude (tüdrukute) karistamise kohta ütleb seadus: „Kui teomees ehk vaim senna ei kule, ehk wasto paneb ehk ei tee tööd, mis kohhus on, karristago tedda walla ehk Moisa kubjas ehk kilter seäl sammas keppiga sedda möda ku temmal süüd on; ommetigi ei pea neile, sedda möda kui sü on, ennam lödama kui wiis, kümme ehk ennemaks kakskümmend hopi kaetud perse peäle.” Kui suur erinevus on ikka endise vallakupja ja tänase vallavanema õiguste vahel!
Kooli- ja leeriõpetus
Vigala õiguse viimane peatükk käsitleb kooli- ja leeriõpetuse korraldamist. Vanemad on kohustatud oma lapsi või kasvandikke lugema õpetama. Sellest nõudest nähtub, et Forseliuse kaasvõitleja praost Embkeni Vigalas Rootsi ajal külvatud haridusseeme oli vilja kandnud. (Johann Matthäus Embken rajas Vigalas 1687. aastal rahvakooli; see oli esimene õppeasutus tervel Läänemaal ja tegutses kiriku juures leerimajas.) Kui vanemad ise lugeda ei oska, „siis peawad nemmad tedda moisast seatud koli pannema”. Viimane kohustus osutus materiaalses mõttes üsna raskeks ja võttis aastakümneid aega. Seadusandja, seitsmes Berend Johann sai vahepeal Eestimaa tsiviilkuberneriks ja hakkas astuma samme koolide avamiseks kogu kubermangus. Tema vanim poeg Berend Johann Friedrich von Uexküll, keda kutsuti Borisiks, elu lõpuaastail ka Vigala pimeparuniks, oli Hegeli õpilane, pidas temaga kirjavahetust ja tundub, et Hegeli maailmakäsitus hakkas kohapeal toimima. Boris asutas 1823. aastal Vigala köstrimajasse köstrikooli ja võttis kulud enda kanda. Ta lasi ehitada Oese kooli 1833. aastal (õpetajate palk tuli mõisast ja õpilased said toetustki) ning trükkida Münchenis eestikeelse noodiraamatu. Oese kool oli ka põllutöökool, mille praktika baasiks tänases keelepruugis Vana-Vigala mõis. Jaan Eiseni õpilastest kümme läks mõisavalitsejaks! Õppimistingimused tema asutatud mitmetes muudeski kohalikes koolides paistsid küllalt rasked olema, kui otsustada karistuste järgi. Kõige kergem karistus oli söömata jätmine, teine aste tühja kõhuga nurgas seismine, üks jalg kaenlas, kolmas aste võrdus teine aste + pingiots õlal.
Boris von Üxküllil oli ka tehnikainstituudi asutamise idee, millega ta pöördus Tallinnas Kanuti gildi poole. Kahjuks pidas gildi vanematekogu seda kauge tuleviku küsimuseks ja tehnikaülikool pidi ootama.
Ajalookonverentsil Vigala kirikus 06.09.2014 peetud ettekande põhjal
—
Torn-mälestussammas
Möödunud aastal tähistasime Vigala kiriku torni-mälestussamba avamise 80. aastapäeva ja Vabadussõja sümbolite taasavamise 25. aastapäeva. Torni-mälestussamba rajamise mõte kuulub kunstnik Ants Laikmaale. Kujude autor Richard Hammer oli õppinud Laikmaa ateljeekoolis. Torn ehitati annetustest ja koguduse liikmed võtsid ehitustöödest osa. Iga inimese panus sidus teda kiriku külge, oldi uhked selle üle, mida keegi oli andnud. Torni jalamil on kirjas: „Selle torni on püstitanud Jumala auks ja vabaduse tähiseks tänulik Vigala rahvas.” 1950. aasta pimedal oktoobriööl päästsid Vigala mehed Vabadussõja kujud okupatsioonivõimude käest, võtsid nad tornist maha ja peitsid ära. Uue põlvkonna Vigala mehed panid need 1988. aastal tagasi. Sellest peale hakati kogu Eestis taastama Vabadussõja monumente.
Kui 1940. aastate lõpul sundis riigivõim Vabadussõja sümboleid kõrvaldama, püüdis kogudus vastu seista, apelleerides muinsuskaitse all olevale kirikule. Minu vanaisa Hans Jürgens käis muinsuskaitselt nõu küsimas ja talle öeldi: „Vabadusrist katta plekkristiga, mälestustahvlid üle lubjata ja kujud maha matta.” Võim taotles nende purustamist, aga vallavanem (Kalso?) väljendas oma seisukohta diplomaatiliselt: „Kujud on ju surnud, aga surnud maetakse maha.” Olen püüdnud välja selgitada, kes see oli, kes muinsuskaitses head nõu andis. Tõenäoliselt arhitekt Ernst Ederberg, kes oli ka ise Vabadussõjas võidelnud.
Vigala kihelkonnas on sündinud/kasvanud terve plejaad Eesti elu edendanud suurkujusid. Nimetagem 19. aastasajast orelimeistrit Jüri Gildemanni, esimese eestikeelse geograafiaõpiku autorit Berend Gildemanni, professor Matthias Johann Eisenit, kunstnik Ants Laikmaad, Vigala talurentniku poega Jaan Raamotit, kirjanik Mihkel Aitsamit, Georg Lurichit. Aino Kallas teadvustas maailmale loo Bernhard Laipmannist, kes 1905. aastal valis kindral Bezobrazovi ees ihunuhtluse asemel mahalaskmise. Vigala rahvas jäädvustas tema mälestuse laulus. Torni mälestustahvlil on toodud tema, aga ka tema poja Aleksander Laipmanni nimi, kes langes Vabadussõjas. Neid suurkujusid iseloomustas haritus, iseteadvus, rahvuslikkus. Kui Vigala kauaaegse köstri Riho Tormise poeg Veljo Tormis koostas oma kuulsat kooritsüklit „Unustatud rahvad”, seisis tema silme ees ta oma rahva saatus.