Ene Sarap saadeti viimsele teekonnale
Laupäeval saadeti Viljandis viimsele teekonnale koolitulistamises hukkunud õpetaja Ene Sarap.
„Langetan pea õpetaja Ene Sarapi elu ja töö ees. Tema hukkumine oma koolis, oma klassiruumis on meie kõigi ühine tragöödia. Avaldan sügavat kaastunnet Ene Sarapi perele, lähedastele, kolleegidele ja sõpradele. See on kogu Eesti lein,” kirjutas reedel Viljandi Paalalinna kooli külastanud president Toomas Hendrik Ilves Viljandi linnavalitsuses avatud kaastunderaamatusse. Koolis asetas riigipea lilled Ene Sarapi leinaraamis foto juurde lilled ning kohtus õpetajatega.
Eesti Haridustöötajate Liit saatis möödunud nädala lõpus pöördumise, milles kinnitas, et jagab kõigi Eesti õpetajate leina ja muret seoses hinnatud kolleegi Ene Sarapi hukkumisega tööpostil ning kutsus kõiki õpetajaid ja teisi Eestimaa inimesi süütama küünla hukkunud õpetaja mälestuseks ning mõtlema enda ümber olevatele inimestele. „Lubagem, et oleme veelgi hoolivamad, märkame senisest enam enda ümber neid, kes vajavad meie abi, toetust, nõu ja ärakuulamist, kuid ei oska meilt seda küsida,” seisis haridustöötajate pöördumises.
Neljapäeva õhtul toimus haridus- ja teadusministeeriumis ümarlaud, et arutada tegevusi Viljandi traagilise sündmuse järel. Kohtumisest võtsid osa minister Jevgeni Ossinovski, Eesti Sotsiaalpedagoogide Ühing, Eesti Koolipsühholoogide Ühing, SA Kiusamise Vastu, Eesti Lastekaitseliit, Eesti Lastevanemate Liit, Eesti Haridustöötajate Liit, Eesti Õpilasesinduste Liit, Eesti Koolijuhtide Ühing ning kriisinõustaja Maire Riis.
Oluliseks sõlmpunktiks informatsiooni jagamisel ning üksteise toetamisel pidas ümarlaud kodu ja kooli koostööd. Kohtumisel osutati, et kui praegu on olnud laiem fookus õpilaste psühholoogilisel toetamisel ja neile juhtunu adekvaatsel selgitamisel, siis samuti peavad eri osapooled, sealhulgas koolijuhid ja -pidajad, pöörama praegu suuremat tähelepanu ka toetust vajavatele õpetajatele.
Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski sõnul peame koostöös kindlustama, et esimene juhtum jääks ka viimaseks. „Vaatame üheskoos, mida oleme hästi teinud ning mida saame veel lapsevanema, kooli, spetsialistide, riigi ja teiste koostöös ära teha,” sõnas Ossinovski.
Samuti arutati, et koolide kriisiplaanide osana võiks näha ka plaane, mida võtta ette traumeerivate sündmuste järel ning kuidas toimunud sündmusi klassiruumis adresseerida.
Lein on nii tõsine, et kaldub ratsionaalset mõtlemist tõkestama. Seepärast oli toimunud ümarlaud kindlasti õigeaegne.
Aga kardan väga, et seal ei arutatud peamist — usuõpetuse probleemi tänapäeva koolis. Toimunu näitab, et aeg selle küsimuse arutamiseks on umbe jooksmas. On ilmne, et oleme jõudnud (tagasi?)selle juurde, et juba algharidus õpetaks lastele, kui oluline on see, mida nad usuvad, sest teadmisi saab kasutada kuidas tahes. Kõik oleneb sellest, mida inimene usub. Vastavalt noore inimese uskumustele kulgeb tema teadmiste omandamise tee.
See, et õpilane osutub tapjaks, on ministeeriumile väga tõsine märguanne, et tänapäeva koolis on midagi viltu läinud.
Muidugi on see globaalne probleem, aga arvan, et Eestil oleks oma arenguid arvestades vägagi põhjust ja võimalust see küsimus käsile võtta.
Tänane usuõpetus ei tohi piirduda teadmistega usundeist, vaid lähtuma vajadusest edendada inimkonna kestlikkust. Tuleks tähele panna, et vaid need rahvad, kes midagi pühaks on pidanud, on ka tänapäevani kestnud.