Jüri Talvet: Ukraina korraldas luulefestivali, et luua sild vaba maailmaga

Luuletaja, esseist ja õppejõud Jüri Talvet oli oktoobris kutsutud Ukrainasse, kus korraldati rahvusvaheline luulefestival. Olgugi et Ukraina elab praegu väljaspool konfliktipiirkonda rahumeelset elu, vajab ta hädasti maailma vaimset ja moraalset tuge, ütleb festivalilt naasnud Talvet.

Jüri Talvet, naasite hiljuti „Terra Poetica” luulefestivalilt Ukrainas. Mis meeleolud sealt kaasa tõite?

Naasin tundega, et see maa on õigel teel. Ukraina on ajaloos palju kannatanud, rohkesti on ohvreid ka praeguses sõjas välisagressori vastu. Siiski on mul aimus, et seekordne võitlus ülekohtu vastu päädib võiduga, demok­raatlike väärtuste maksvusele pääsemisega. Näib olevat isegi mingi nukker seaduspära, et rahvuse ja ühiskonna otsustavaks proovilepanekuks, uue teadvuse sünniks peab tõuke andma vägivaldse vaenlase ähvardus. Nii oli see 1991. aasta augustiputšis, mis kutsus välja Nõukogude Liidu lagunemise. Ukraina ülesehitamine vabariigina ei ole lihtne ülesanne, sest lähiminevikust on tulnud kaasa ohtrasti taaka ja hirme. Ent Venemaa toores sissetung on ukrainlaste ühtsust murranguliselt süvendanud, nüüdne on nende ajaloo otsustavaid kõrghetki, kus rohkemgi füüsilisest jõust – õnneks ka seda Ukrainal jätkub – kaalukeeleks moraal, selles on Ukraina aga tänase Venemaa võimuladvikust ja selle ideoloogiast kõrgelt-kaugelt üle.

Tegu oli esmakordselt toimuva selle­nimelise luulefestivaliga Ukrainas. Kas selle loomine on kuidagi seotud praeguste oludega? Kuidas oli festival üles ehitatud, kes sellel osalesid?

Ukraina vajab praegu hädasti maailma vaimset ja moraalset tuge. „Terra Poetica” sündis soovist ehitada luulesild diktatuuridest vaba maailmaga, vahendada Ukrainasse tänapäeva maailmaluule kogemust ning tutvustada väljapoole praegust ukraina nooremat poeesiat. Kogu maailmas korraldatakse meie päevil rohkesti luulefestivale, Ukrainas oli „Terra Poetica” aga esimene seda liiki rahvusvaheline üritus. Festivali lõpus, kui huumoriga läbisegi – sealjuures publiku antud punktide põhjal – jagati auhindu ja peapreemia sai Iisraeli poetess Diti Ronen, kommenteeris festivali eestvedaja Lesja Mudrak, et järgmine „Terra Poetica” toimugu Iisraelis – aga see oli vist rohkem naljaga Eurovisiooni lauluvõistluse tavadele vihjamine.

Sain ka ise ühe eripreemia, mida vastu võttes oli mul hea võimalus suure publiku ees korraldajaid tänades-kiites kokku võtta ettevõtmise voorused võrdluses muude rahvusvaheliste festivalidega, millest olen osa võtnud. Ütlesin, et „Terra Poetica” ühendas õnnestunult teiste festivalide parimaid jooni, suutes hoiduda komistustest, mis aeg-ajalt mõnel festivalil mõnd osavõtjat häirivad. Kõigepealt see, et „Terra Poetica” ei piirdunud Kiieviga, vaid sõitsime koos korraldajatega bussiga kohe pärast avapäeva umbes 300 km lääne poole – Rivnosse. Avapäeva õhtul esinesime Kiievis Ivan Franko rahvusteatri nelja rõdukorrusega saali laval, järgmise päeva õhtul astusime aga üles Rivno uhkes vanas teatrimajas, mõlemal korral täissaali ees. Rivnost sõitsime veel veidi edasi – külastama Ostrohi akadeemiat, mis on Ukraina vanim kõrgkool, asutatud juba 16. sajandi lõpupoole. Tänapäeval toimib see põhiliselt humanitaarkallakuga ülikoolina, kus tegutsevad germaani-romaani keelte (inglise, saksa, prantsuse, hispaania, ladina, poola), humanitaarteaduste (kirjandus, kunstid, religioon, ukraina keel ja kirjandus), rahvusvaheliste suhete, poliitikateaduste ja majanduse kolledž. Akadeemia parki kaunistavad antiikaja suurte mõtlejate ja mütoloogiliste muusade kujud – see on tõeline akadeemia selle algtähenduses! Enne naasmist Kiievisse peatusime pikaks päevaks Žitomiris, kus esinesime kosmosemuuseumis ning arutlesime luule üle maitsekalt sisustatud mõnusas kohvikus. Festivali viimase päeva üritused ja pidulik lõpetamine toimusid taas Kiievis. Esinesime kolme ülikooli, kaasa arvatud Kiievi Tarass Ševtšenko akadeemilise ülikooli aulas. Meile tehti sisukaid ja harivaid linnaekskursioone kõigis kolmes linnas, kus käisime, külastasime ajaloomuuseumi Ostrohis ja helilooja Boris Ljatošinski muuseumi Žitomiri muusikakoolis.

Võimalus esineda maa eri paikades, lisaks iga päev mitme publiku ees, oli miski, millega luulefestivalide korraldajad sageli toime ei tule. Selline haare nõuab tegijatelt erilist pingutust ja ka üksmeelt. „Terra Poetica” korraldamisse oli kaasatud paarikümne inimese ringis. Vahetult tegelesid meiega, meid kõikjal lahke tähelepanu ja sõprusega ümbritsedes, haritud noormehed ja neiud-naised, kusjuures vähehaaval selgus, et nad kõik olid ka ise luuletajad. Selline noorte luuletajate sõpruskond, kus ükski ei ole soolomängija ega soovi end kuidagi eriliselt esile tõsta, on minu kogemust mööda festivalidel pigem erakordne kui tavaline. Lesja Mudrak, veetlev ja tark noor naine, kes on oma kandidaaditöö kaitsnud ukraina erootilise luule teemal, oli haiglas kosumas nii enne kui ka pärast festivali – nii jäägitult oli ta oma jõu andnud selle luulepeo õnnestumisele.

„Terra poetica” teine peavoorus oli minu meelest see, et esinesime peaaegu kõikjal – vähemalt suurimatel lavadel – koos ukraina noorte luuletajatega. Ka festivaliks ilmunud almanahh sisaldab väliskülaliste luule kõrval inglise keeles näiteid ligemale kolmekümne ukraina poeedi loomingust. Niisiis oli see välis- ja omamaise luulekogemuse vahetus parimas mõttes. Paljudest muudest festivalidest jäävad omamaised luuletajad paraku kõrvale või ei lase keeletõke väliskülalistel nende loomingust vahetut aimu saada.

Üldiselt söandatakse luuletajaid suurtele lavadele esinema kutsuda harva. Kiievi ja Rivno teatrilaval esinesid meiega vaheldumisi koguni rokkbändid, ooperilauljad, tantsijad, Kiievis lõpetas avapeo maa sõjaseisukorda meelde tuletades Ukraina armee ohvitserimundris meeskoor … Seda ei olnud ma varem ühelgi luulefestivalil kogenud.

Meieni ei jõua praeguses päevapoliitika olukorras just palju vahetuid muljeid rahvuskaaslastelt, kes Ukrainas kohapeal käinud. Kuidas sealne poliitiline olukord kultuuriüritust mõjutas? Kas mõni kutsutu jäi sõjahirmus ka tulemata?

Nii meiega suhelnud noorte ukraina kirjanike meelestusest kui ka soojast aplausist, mille teenisime publikult paljudes paikades, sai välja lugeda vaid üht – ukrainlaste rahvusliku ühtsuse tunnet ning tänulikkust, et me oma kohalolekuga sel raskel hetkel nende kodumaad vaimus ja südames toetasime. Kiievisse saabumise päeva õhtu tutvumiskohtumisel tänas Lesja Mudrak mind eraldi selle eest, et julgesin Ukraina reisi ette võtta … Kui vaadata „Terra Poetica” esialgseid plaane ja sirvida festivali almanahhi, siis näeb erinevust küll – algselt kutsutud 18 välisosavõtjast jõudis kohale kümme. Muidugi ei saa ma kinnitada, et põhjus olnuks tingimata hirm. Tuleb ju ette igasuguseid olukordi. Kuulsin, et Kosovo luuletaja Jeton Kelmendi jäi saabumata viisaprobleemide tõttu. Lootsin esmakordselt silmast silma kohtuda bulgaaria-prantsuse luuletaja Athanase Vantchev de Thracyga, kellega oleme teineteise luulet vastastikku terve raamatutäie tõlkinud. Teda Ukrainas ei olnud. Almanahhist lugesin Puerto Rico luuletaja ja muusiku Egedeme Frangui söakaid, tugeva isikupäraga luuleavaldusi, kuid tedagi festivalil näha ei saanud. Tulemata jäi jaapani poeet Hiroshi Kataoka.

Teabekanalite kujundatud ettekujutus Ukrainast kipub tõesti sinnasõitu pelgama panema. Minu mulje on aga, et väljaspool sõja- ja konfliktipiirkonda elab Ukraina rahumeelset igapäevaelu. Kiievi lennujaam on moodne, rahulik ja viisakas, mingeid erikontrolle ei ole. Eestlased saavad Ukrainasse viisata. Tallinna lahutab Estonian Airi otselennuga Euroopa ühest suurimast ja kauneimast pealinnast vaid poolteist tundi. Kiiev ja teised linnad ei jää välisilmelt, uute moodsate hoonete rohkuselt, kenasti sisustatud söögikohtade ja kohvikute hulga poolest maha Baltimaadest ega muustki Euroopast. Äriline globaliseerumine on end täiel määral sisse seadnud, kuid õnneks ei näi sel seni olevat korda läinud lämmatada ukrainlastes rahvuslikku ja kultuurilis-loovat ilumeelt, religioosseid ega luulelisi tundmusi.

Käisite hiljuti ka festivalil Rumeenias. Kas need kaks festivali on kuidagi võrreldavad või on sealne keskkond teistsugune?

Mihai Eminescu 2. maailmaluule festival Craiovas selle aasta septembris oli osavõtjate arvult ja ambitsioonidelt küündivamgi kui ukrainlaste „Terra Poetica”. Mõlemad toimusid sponsorite tugeval toel. (Ah jaa, unustasin öelda: „Terra Poetica” patroon oli president Petro Porošenko isiklikult, üritust toetas Ukraina kultuuriministeerium, nagu ka välisministeeriumi ukrainlaste ülemaailmse kultuurilise ja humanitaarse koostöö osakond, meediapartnereid oli üle paarikümne.) 2021. aastal Euroopa kultuuripealinnaks saamise tähe all elavas Craiovas üritatakse maailmaluule festivalist teha üks peaüritusi, mis rahvusvahelist tähelepanu linnale ja piirkonnale koondaks. Seda enam, et festivali korraldab Mihai Eminescu rahvusvaheline akadeemia. Eminescu on teatavasti Rumeenia suurim luulekuulsus romantismiajast. Samamoodi innustub mineviku vaimupärandist Ukraina ühiskond. Rahvusliku vaimu ja iseolemise esimesed õhutajad olid sealgi eeskätt luuletajad – ajas meie Kreutz­waldiga lähedane Tarass Ševt­šen­ko − ning siis juba Juhan Liivi ligilähedased eakaaslased Ivan Franko ja Lesja Ukrainka. (Nende loomingu esindusnäiteid on eesti keelde tõlkinud peaasjalikult Harald Rajamets ja Ain Kaalep.)

„Terra Poetica” osavõtja Poolast Krystyna Lenkovska küsis koguni kahel luulearutlusel, miks ta Ukrainas näeb noorte seas luulevaimustust ja idealismi, samas kui tema kodumaal olevat taolise haardega luulefestivali korraldada suisa võimatu – meelelahutuslik kultuur kippuvat kirjanduses, sealhulgas luules, loovuse alget lämmatama. Mul ei ole sellele vastust. Craiovast naastes mõtlesin, et Rumeenia on küllap üldse Euroopas üks kõige luulelembelisemaid ja vaimuerksamaid maid, nagu ka üldiselt näib luulevaim rohkem pesitsevat lõunapoolsetes rahvastes, iseäranis seal, kus pole kustunud religioosne alge. Ent erinevalt eestlastest paistavad ju poolakad Euroopas silma just oma rõhutatud katoliiklusega, kas ei? Või on ehk tegu sellega, et Poolas ja Eestis on läänelik-maine modernsus ja selle hüved kuidagi liiga kiiresti – kingitusena, endastmõistetavusena, mille sisusse ei ole mallatud süveneda – vastu võetud, samas kui Ukraina asub oma iseseisva riigi ehitamise suhtelises algfaasis ning Rumeenia elab edasi oma suure, kahemiljonilise mustlaskogukonnaga, mis end globaliseeruva tsivilisatsiooni rütmi tõrgub sobitama?

Craiovas oli taotlus selgesti n-ö maailmaluuleline – kutsuda kohale vähemalt üks luuletaja 30–40 maalt. Festivali kõrghetki oli tänapäeva maailmaluule mahuka antoloogia esitlemine – pealkirjaga „Antologia poeziei universale de astăzi” (Craiova: Editura Europa, 2014), koostaja festivali peakorraldaja, Craiova ülikooli professor, ühtaegu luuletaja Ion Diaconescu. 52 maad, 52 luuletajat, igaüks kuni kümne luuletusega, sealhulgas kolm Nobeli kirjanduspreemia laureaati (Günter Grass, Wole Soyinka, Tomas Tranströmer) ning mõned, kes ammugi mainekaina püsivad Nobeli „ooteruumis” (Adonis, Yves Bonnefoy). Nagu pealkiri osutab, on see otsast lõpuni rumeeniakeelne raamat.

Kas keeleküsimus ei kipu säärastel festivalidel üksteise loomingu mõistmisel takistuseks saama?

Keeleküsimust õnnestub festivalidel harva lahendada ideaalselt – nii et see kõiki ühtviisi rahuldaks. Meist, külalistest, luges Ukrainas enamik oma luuletusi emakeeles. Festivali töökeel oli inglise keel, nii et ainult Briti luuletajannadel Maureen Weldonil (iirlannal Walesist), Morelle Smithil (Šotimaalt) ja Hilary Sheersil (Londonist) ei olnud kahevahelolekut. Teised lugesid enamasti oma emakeeles, eriti kui neil luuletuse viimistletud tõlget inglise keeles ei leidunud. Mina üritasin alguses lugeda ka inglise keeles (H. L. Hixiga koostöös valminud tõlkeraamatutest). Siis aga küsis keegi, miks ma emakeeles ei loe. Seejärel lugesin mõne lühema pala ka eesti keeles. Rumeenias luges igaüks just nii, nagu oskas. Näiteks nimekas hispaanlane Justo Jorge Padrón ei kasutanud kordagi mõnd muud keelt peale emakeele, lõunakorealane, Madridis hispanistikadoktoriks saanud Yong-Tae Min esines samuti üksnes hispaania keeles, itaallased lugesid oma luulet itaalia keeles. Noored tõlgid-tõlkijad lugesid oma emakeeles seda, mida nad olid rumeenia keelde ümber pannud.

Kuigi võrreldes „Terra Poetica’ga” oli esinemisi Craiovas märksa vähem, rumeenia oma luuletajatest astus üles viis-kuus vaid vanemast põlvkonnast, ei puudunud noore põlvkonna hääl – selle tegi kuuldavaks verinoorte tõlkide-tõlkijate andekas luuletundlik seltskond. Neljast kaks olid just astunud gümnaasiumi viimasesse klassi, kolmas õppis ülikoolis bakalaureuseastmes, edasijõudnuim oli magistrant. Maailmaluule antoloogiagi juures olid tegevad eeskätt noored tõlkijad. See võiks ju tõesti panna kahtluse alla tõlgete kvaliteedi, ent teiselt poolt – noorte usaldamine, neile oluliste loominguliste ülesannete andmine võib teha imet.

Luule tundub poliitika ja sõjaga võrreldes teine äärmus. Kas ta kuidagi tasakaalustab üldist fooni? Kas võiks luulega sõdu või vägivallaakte ka kuidagi ära hoida?

Vana ütluse „Kui kahurid kõnelevad, siis muusad vaikivad” üle võib vaielda ja arutleda. Sõdade-hädade ajajärkudel on kindlasti loodud külluses head luulet. Õiglast võitlust võib see ka innustada, mõnestki sellisest luuletusest on saanud lahingulaul. Küll aga ei usu ma, et luuletajast oleks palju kasu keset jõhkrat lahinguvälja ennast. Sõjamehigi tiivustaks pigem mõni kaunis lauljatar kas või lüüriliste lauludega – nii nagu see ka mõnes sõjas on olnud. Kuid antud juhul ei ole ju Ukraina haaratud laussõtta. Inglanna Hilary Sheers kandis mitut puhku ette oma luuletuse, mis peegeldab Stalini-aegset võimalik et diktaatori plaanipärast aktsiooni ukraina rahvuslust surnuks näljutada. Kindlasti kõlab see sotsiaalselt tundlik luuletus aktuaalsena tänasel päeval, andes ukrainlastele märku, et väljaspool ei olda sugugi ükskõiksed selle suhtes, mis Ida-Ukrainas praegu toimub. Ise olen kirjutanud paar luuletust, mille kujund lähtub Ukraina sündmustest, kuid neid ei hakanud ma festivalil ette kandma. Nii kiiret sellega ei ole. Üldisemas plaanis on selge, et pelgalt luuletuste jõul sõdu ära hoida ei saa, samas aitab igasugune hea luule koonduda luuletundlikul vähemusel, mõista, et neid polegi nii vähe ja et nende hääl, mis muidu ehk kusagile ei jõuaks, kõlab läbi aegade ja ruumide luuletaja loodud kujundeis. Nii on ju meil Juhan Liiviga, kelle luule on meile endalegi ootamatult hakanud vastu kajama Eestist väljaspool, tõlgete kaudu – selle vana veendumuse kiuste, et tema luulet tõlkida pole võimalik. Pelk kasumile suunatud mõistus ja materiaalsete väärtuste kultus saavad ühiskondi juhtida üksnes allakäigule, ükskõik, mis poleks viimase ilmingud – sõda, vägivald, inimese alandamine ja looduse hävitamine. Juhan Liiv on sellegi kohta ühes oma killus täpselt öelnud: „Luul on tuul – aga tuuleta / läheb maa haisema!”

Mõtlesin viimase küsimuse puhul ka kodumaa ja Viljandi peale. Soovitatakse (õpi)lastega rääkida, aga see on vanus, kus palju pigem n-ö sahtlisse kirjutatakse. Kas ja kuidas peaksime õhutama noori oma tundeid paberil välja elama? 

Jah, Viljandi. Seda poleks mingil juhul juhtunud, kui Eesti riigis leidu(nu)ks ausust ja austust lapsi ilmale toova ja nendega eeskätt tegeleva sooenamuse – naiste – suhtes. Sel juhul poleks meie tsiviil­elanikel tulirelva omamise õigust. Ent sellest algelise demokraatiatõe mõistmisest oleme paraku kahjuks veel väga kaugel.

Saab teha vaid head, kui koolis arutletakse hea kirjanduse, sealhulgas luule mõtte ja kujundi üle. Oma lugemiskogemusest ütlen küll julgesti, et eetiline kese pole pärast postmodernismi ajajärku – mis ju vähemalt teoorias-ideoloogias püüdis kirjanduse moraalset mõõdet igati pisendada – maailmakirjandusest kuhugi kadunud. Luule kirjutamise katsetused, õnnestuvad need või ei, saavad teha katsetajale üksnes head, nagu ka üritused head luulet või kirjandust varakult tõlkida. Kirjanduse mõte ongi ju harida hinge ja südant, täita seda kuristikku, mis jääb täitmata muude alade teadmistest-teadustest, nendest, mis kokkuvõttes on suunatud maisele hüvele ja mugavusele. Hädaolukorras suudavad vastu panna üksnes need ühiskonnad, mil on tugev hingelis-vaimne alge. Kunagi ütles Montaigne, et igasugustes muudes žanrides võib vigurdada ja lolli mängida, luules see ei õnnestu – ilma et veiderdaja end ise tõepoolest lolliks ei teeks. Selles mõttes on luule lähimas sidemes jumaliku algloominguga – see sünnib peamiselt armastusest, ühtlasi levitades armastuse ja „teise”-mõistmise, seega ka rahu läkitust.

Küsis Mari Klein