Kommunism kui poliitiline religioon

TLÜ juhtivteaduri Jaak Valge n-ö trükisoe raamat „Punased I” käsitleb kommunismi kui poliitilist religiooni Eesti näitel. Jutt käib kolmest marksistlikust intellektuaalist (Vares-Barbarus, Semper, Andresen), kelle sekka trügis jõuliselt peaaegu võrdse tegelasena Viktor Kingissepp. Raamat pakub kindlasti huvi nii ajaloo-ühiskonna kui ka kirjanduse õpetajatele.

„Vääramatu paratamatusega läheneb viimane kohtupäev. Päev, mil töörahva miljonilised hulgad oma langenud poegade ja vendade, oma nälgivate naiste ja laste nimel aru pärivad valitsevatelt klassidelt. Siis hakkab vabaduse päike tõusma vastu valitsevate klasside tahtmist. Siis purustatakse mammonavürstide võim. /—/ Läbi pimeda öö läheb töörahvas tõusva päikese poole oma radasid käies.”

„Tõsi on see, et sotsialism pole paljalt teadus. See on ühtlasi ka usk, aga ainult immanentne usk. See on tulevikku projetseerit inimese tahe, püüdmised, ideaalid, mida toetavad teadusliku uurimuse saavutused.”

„Meie elame ju otse keset võimsamate usuliikumiste ajajärku. /—/ Meie usutarve on lihtsalt teisale pööranud, kus ta väga pinevalt end avaldada saanud. Mis on revolutsioon muud kui tüübiline usuliikumine? Kõik muistsed suured revolutsiooniliikumised – Saksa usupuhastuse talurahva sõjad, Inglise puritaanlaste revolutsioon, Tshehhi hussiitide sõjad jne. tunnistasid iseend usuliikumiseks, niisama nagu Suur Prantsuse revolutsioon, kes „kõrgema olevuse” ja „mõistuse kultuse” lõi, Robespierre’i selle ülempreestriks seadis ja sealt oma ajaarvamisegi alustas. Sedasama „mõistuse kultust” praktiseerib nüüdki Vene revolutsioon; ainult mitte enam deistlikus või panteistlikus, vaid materialistlikus rüüs. Mis teda aga karva võrdki vähem usuks ei tee /—/. Revolutsioon polegi ju muud, kui uskude sõda, mis teatavasti ikka kõige hirmsam ja halastamatum sõda on olnud kogu ajaloo kestel.”

Nii kirjutasid Eesti kommunistide juht Viktor Kingissepp, Eesti juhtiv marksist Karl Freiberg ning Eesti ja võib-olla ka üks Euroopa paremaid kommunismitundjaid Eduard Laaman. Nad kõik hukati „uskude sõjas”, esimene Ülemiste järve lähedal 3. mail 1922, teine Sverdlovski vanglas 2. detsembril 1941 ja kolmas Kirovi vanglas 1. septembril 1941.

Mõiste kujunemine

1932. aastal aga esines juudi päritolu Austria kirjanik Franz Werfel Saksamaal loengusarjaga. Ta rääkis tüüpilisest maailmasõja kaasa teinud mehest, kes on kaotanud usu mõistusesse. Mehel on kaks poega, kes ei taha ega oska elada passiivselt, vaid otsivad midagi kõrgemat, millele pühenduda. Werfeli väitel pakkus ajastu neile noortele meestele kaht radikaalse usu vormi, ning nagu lihtne taibata, sai ühest neist kommunist ja teisest natsionaalsotsialist. Kommunism või natsionaalsotsialism oli neile ersatsreligioon, mis aitas ületada tühjust ning leida elule mõtte.

Mõni aasta hiljem arendas poliitikafilosoof Eric Voegelin selle idee mõisteks ja esitas 1938. aastal ilmunud raamatus „Die Politischen Religionen Communism, Fascism and National Socialism”. Aasta hiljem kergitas poliitilise religiooni mõiste esile Pariisis Raymond Aron, kelle kontseptsioon tugines totalitarismi liberaalse kriitika traditsioonile.

Tõenäoliselt polnud Franz Werfel, Eric Voegelin ega Raymond Aron, kes selgelt kordasid Eduard Laamani mõttekäike, lugenud tema 1928. aasta artiklit ega teadnudki sellise mehe olemasolust. Küll aga võisid nad – nagu Laamangi – olla kursis, et kommunismist sisse võetud Bertrand Russell võrdles 1920. aastal ja kommunismi skeptiliselt suhtunud John Maynard Keynes 1925. aastal marksismi-leninismi religiooniga, ning arvatavasti teadsid nad, et terminit „kodanikureligioon” kasutas juba 18. sajandil Jean Jacques Rousseau.

Russell ja Keynes võisid aga kommunismi religioonina käsitlemisel inspiratsiooni saada kommunismist endast. Juhtivad bolševikud – Lenin, Trotski, Buhharin ja Stalin − määratlesidki komparteid religioosse või sõjalise liidu, ordu ja vennaskonnana. Kommunismist kui usust olid kirjutanud paljud teisedki nende kaasaegsed. Ka Benito Mussolini, ateistlik sotsialist, kellest sai fašismi võrdkuju, uskus sotsialismi religioosset kontseptsiooni. Mussolini vastane, kuid samuti ateist, Itaalia kommunistide liider Antonio Gramsci kuulutas 1916. aastal, et sotsialism on „kindlasti see religioon, mis hävitab kristluse”. Et nii paljudes kohtades jõudis nii paljude erinevate vaadetega inimesi iseseisvalt sarnase võrdluseni, näib iseenesest tõestavat kommunismi religioonina käsitlemise tähendusrikkust.

Kodanikureligioon vs poliitiline religioon

Süstemaatilise uurimise ja vaidluste objektideks sai ideoloogia ja poliitika religioonina käsitlemine aga alles 1960. aastate teisel poolel, mil Robert N. Bellah leidis, et USA varastest aastatest alates on seal olemas kollektiivselt sakraliseeritud ja institutsionaliseeritud veendumuste, sümbolite ja rituaalide kogum, mida võib kirjeldada Rousseau’lt laenatud terminiga „kodanikureligioon”.

Tavaliselt ei loeta kodanikureligiooni ja poliitilist religiooni kattuvateks mõisteteks. Poliitilist religiooni peetakse kõikehõlmava ainupoliitika sakraliseerimiseks. Poliitiline religioon ei salli kooseksisteerimist teiste poliitiliste ideoloogiatega, eitab üksikisiku sõltumatust ja lubab vägivalda võitluses oma ideoloogiliste vaenlastega. Kodanikureligioon seevastu arvatakse tugevdavat poliitilist kultuuri demok­raatlikes maades, nagu USA.

Vaidluses, kas poliitilist ideoloogiat on võimalik pidada religiooniks, osutub otsustavaks see, mida üldse pidada religiooniks. Mihhail Rõklin leiab oma 2009. aastal ilmunud raamatus, et religioonile tasub vaadata ka kui motivatsioonisüsteemile, mis mõtestab inimese elu, millelegi, mille nimel inimesed on valmis kõikideks ohvriteks. Ka kommunism osutub niimoodi religiooniks. Ehkki eitades üleloomulikku, või enamgi veel, põhinedes selle eitamisel, on ümberkujundatud maailm, mida ehitatakse seaduste järgi, mis põhimõtteliselt erinevad meile ajaloos tuntutest, veel radikaalsemalt erinev tervemõistuslikust maailmast, veel rohkem saladuslik kui Piibli teispoolsuse müütide maailm.

Nii usulise kui ka kommunistliku fundamentalistiga on ilmalikul ratsionaalsel alusel raske vaielda ning ka oma tegevuses juhinduvad mõlemad kindlatest dogmadest, mida tunnetatakse ainuõigete ja ilmeksimatutena; mõlema sisemine motivatsioonivedru on teadmine, et tegutsetakse kogu inimkonna õnne nimel; mõlemale on omane ühtehoidmine omade vahel, püüd veenda ka teisi jagama samu väärtusi ning teisitimõtlejate käsitlemine vaenlaste või vähemalt võõrastena; mõlemat ilmestab ennastohverdav pühendumus ja teatava piirini ka fatalism, mis muudab isiku oma soovide ja tahtega mutrikeseks ajaloo kulgemist ning elu ja surma tegelikult mõjutavate seaduspärasuste või metanarratiivide areenil. Jäägitult omaks võetud isikust või ühiskonnast sõltumatute ideede ja uskumuste kogum taandab rahva valiku neljandajärguliseks nii kommunistlikus kui ka usufundamentalistlikus kogukonnas.

—

Kommunism kui agressiivne lahkusu sekt

Nii religioossus kui ka kommunismiusk võivad isiksust mõjutada ilmselgelt eri sügavustasandil. Näiteks kristluse mõju ühiskonnale ja keskmisele indiviidile oli Euroopas keskajal hoopis kõikehõlmavam ja sügavam kui 20. sajandi esimesel poolel. Ka kristlus ise oli teistsugune. Tänapäeva kristlane võib olla nii rangelt usukombeid täitev ja tihti emotsionaalselt palvetav, end jumala palge ees tühise olevusena tundev süvausklik – sarnane keskaegse kristlasega – kui ka kristlust vaid kõlbeliste põhiprintsiipide ja mõningate traditsioonide kaudu tunnustav inimene. Välise käitumise järgi näivad nad sügavalt erinevad.

Ehkki religioonist sügavalt haaratud isik ja ühiskond ning tõsiusklik kommunist ja ühiskond, kus domineerib kommunistlik ideoloogia, võivad olla mitmes mõttes sarnased, on religioonil ja kommunistlikul ideoloogial kahtlemata väga olulised erinevused. Eelkõige puudub igasugune sarnasus mastaapsuses: usundid on universaalsed; nende osa, mis reguleerib ühiselu väärtusi, sobib nii keskaega kui ka kapitalismi ning keskendub eetilistele printsiipidele, kommunism aga võis tekkida ja eksisteerida ainult kindlates tingimustes.

Kuid keskaegne eurooplane võis olla süva- või tõsiusklik, samal ajal aga mitte usufundamentalist.

Usulist fundamentalismi on võimalik määratleda uskumisviisina, mida iseloomustavad kindlad ainutõe uskumused, kinnihoidmine välja kujunenud usulistest praktikatest, aktiivne vaenlase kujund ja eelarvamuslikkus teisitimõtlejate suhtes. Usufundamentalisti võib samastada sektandiga, st inimesega, kes valib mingi õpetuse või religiooni raamidest välja teatud osa ja asub seda fanaatilise innuga rõhutama. Nii nagu kommunism rõhutas marksismi teatud tahkusid.

Kuigi kommunistlik valitsemine laienes oma tippajal ligikaudu veerandile inimkonnast – seejuures suurt osa valitsetavaid siiski seesmiselt haaramata –, on kommunism või marksism-leninism siinkirjutaja arvates oma ajaliselt ajutisuselt, agressiivsuselt, eetiliselt kitsarinnalisuselt ja primitiivsuselt pigem võrreldav mõne spet­sii­fi­li­stes oludes kujunenud, kuid erandlikult lühiajaliselt populaarseks kujunenud agressiivse lahk­usu sektiga.