Viis väljakutset Eesti haridusele

19. dets. 2014 Raivo Juurak - 3 kommentaari

Kuidas edeneb Eesti elukestva õppe strateegia täitmine?

Lõppema hakkava aasta veebruaris kiitis vabariigi valitsus heaks elukestva õppe strateegia aastateks 2014–2020. Alljärgnevalt selgitab haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski, missugusena ta näeb Eesti hariduse hetkeseisu ja tulevikku strateegias esile toodud viie suurema väljakutse valguses: 1) muutunud õpikäsitus; 2) pädevad õpetajad ning koolijuhid; 3) õppe vastavus töömaailma vajadustele; 4) digipööre hariduses; 5) võrdsed võimalused õppeks.

Õpetaja palk peab olema 120 protsenti Eesti keskmisest

Minister märgib, et õpetaja palka pole küll strateegia peamiste väljakutsete hulgas mainitud, kuid ta alustab just sellest. Õpetaja peab saama hiljemalt kahe aasta pärast 120 protsenti Eesti keskmisest palgast, on haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski seisukoht.

„Ei tohi mõelda nii, et õpetajate palka saab tõsta alles siis, kui ühiskond on piisavalt rikas. Raha suunamine haridusse ei ole kulutus, vaid investeering,” selgitab minister Jevgeni Ossinovski. „Kui me lähima kahe aasta jooksul ei jõua õpetaja palgani, mis on 120% Eesti keskmisest, hakkab Eestil järgmise kümne aasta jooksul praegusest halvemini minema,” selgitab ta. Järgmisel aastal peaks õpetaja arvestuslik keskmine palk tõusma üle Eesti keskmise, olles 1080 euro ringis. Ülejärgmisel aastal võiksime jõuda 1200 euroni.

Minister Ossinovski märgib, et lasteaiaõpetajate palgatõus on teine valus teema, sest brutopalk 550 eurot kõrgharidusega spetsialistil on liig mis liig. Ministrit üllatab seejuures lapsevanemate hoiak. Kui kuskil lasteaias tõstetakse kohatasu, peetakse seda röövimiseks. Inimesed ei teadvusta, et seda tehakse lasteaiaõpetaja palga tõstmiseks. „Kui minu laps läheb lasteaeda, ei taha ma, et temaga tegeleks päev otsa õpetaja, kes saab kuus kõigest 550 eurot palka. Mul oleks piinlik,” ütleb Ossinovski. Ta toonitab, et Eesti lasteaed on väga heal tasemel, kuid inimesed tahavad seda head taset saada poolmuidu. „Põhjamaades maksavad lapsevanemad kolmandiku lasteaia kulutustest, Eestis ainult kümme protsenti,” toob minister rahvusvahelise võrdluse, lisades, et ilmselt peab riik kaaluma ka varianti võtta lasteaednikele palga maksmine omavalitsustelt üle.

1. Muutunud õpikäsitus – loomulik keeleõppekeskkond

Minister märgib, et muutunud õpikäsitusest oskame juba päris kenasti rääkida, isegi eesmärgid selgelt välja tuua, kuid küsimus on selles, kuidas uued ideed kooli jõuavad. Võtame näiteks eesti keele õpetamise vene koolis. Paljudel juhtudel on see grammatikakeskne nagu 19. sajandil, mil saksa keelemehed lõid eesti keelele grammatilise baasi, uskudes, et grammatika õppimine on keeleõppe alus.

Ossinovski selgitab, et vene koolis õpetatakse eesti keelt nagu matemaatikat, kus kõigepealt omandatakse valemid ning seejärel hakatakse ülesandeid lahendama. Kui valemit tead, saad ülesande ära lahendada. Sellel põhimõttel õpitaksegi enamikus vene koolides eesti keele käändeid pähe lootuses hiljem selle baasil eesti keeles suhtlema hakata.

„Arvata võib, et 90 protsenti vene kooli 9. klassi õpilastest suudab kümne sekundi jooksul kõik 14 käänet õiges järjekorras ette lugeda, kuid eestikeelsest jutust nad aru ei saa. Igatahes on nad gümnaasiumiastmes eesti keeles näiteks ajalugu õppima hakates suures hädas,” märgib Ossinovski. Õpilased ei julge midagi ütelda, sest keeletunnis on neile kogu aeg korratud, et ühtki grammatikaviga teha ei tohi. Sama probleem on teiste keelte omandamisel, näiteks vene keele õpetamisel eesti lastele – suur rõhk on grammatikal, ehkki sel viisil õppides keelt selgeks ei saa.

„Vene põhikoolilõpetaja nõutaval B1-tasemel eesti keelt ei valda ja tagajärg on see, et gümnaasiumis ta eesti keeles õppida ei suuda,” ütleb Ossinovski, lisades, et üks suur muutus õpikäsituses ongi, kuidas eesti keele õpet vene põhikoolis mõistlikumaks muuta. Mis Tallinna puudutab, siis siin on probleem ka koolide üldises tasemes. „Kus on kooli tase madalam, seal osatakse ka eesti keelt kehvemini ja sel puhul tekib küsimus kooli juhtimise tasemest,” märgib minister. Lisaks sõltub õpilaste eesti keele oskus sellest, missuguseid lapsi kooli õppima võetakse, kas kool on ühtluskool või korjanud endale linna parimad õpilased.

„Keeleõppe puhul peame endale teadvustama, et loomulikul teel omandatakse keelt matemaatikale täpselt vastupidiselt – alustatakse ülesannetest, suhtlemisest ja reeglid tulevad hiljem,” toonitab minister. Ülesannetest alustades ehk keelt kasutades hakatakse tasapisi reegleid avastama ning neid kasutusele võtma.

Mida saab ministeerium siin ette võtta? Hakata kasutama seda loomulikku keelekeskkonda, mis on nii Tallinnas, Tartus kui ka väiksemates linnades täiesti olemas. Lapsed on intervjuudes öelnud, et kõige rohkem on neil aidanud keelt omandada just loomulik keelekeskkond. Üks vene kooli õpilane on vastanud, et kaks nädalat eesti koolis andis talle rohkem kui üheksa aastat eesti keele tunde vene koolis. Minister usub seda, sest eesti koolis oli lapsel hädasti vaja inimestega eesti keeles suhelda.

Minister selgitab, et eesti keele õpetamist vene koolis on ministeeriumis palju arutatud, on koosolekuid peetud, eri osapooli ära kuulatud, nii Tallinna kui ka Tartu ülikooli õpetajakoolitajatega räägitud, integratsiooni teemadega seotud inimestega suheldud, statistikat analüüsitud. Järeldus on olnud ikka see, et vene noori tuleb eesti noortega senisest rohkem kokku viia, et nad saaksid eesti keeles rääkimist harjutada. Narva on erand, seal tuleb kasutada keelekümblust, mis loob kunstliku keelekeskkonna. Aga Tallinnas ja eriti väikelinnades on head võimalused eesti ja vene koole liites vene lastele loomulik eesti keele keskkond luua.

„Mina alustasin oma kooliteed Aseri keskkoolis, kus eesti ja vene klassid õppisid ühes ja samas koolimajas. Klassivälises tegevuses olime alati koos ja eesti keele õppimise seisukohast oli see väga kasulik,” meenutab minister Ossinovski. „Nüüd on omavalitsused otsustanud, et eesti ja vene koolide gümnaasiumiosad tuleb kokku panna Tapal, Kiviõlis, Paldiskis, Loksal. Kohalikus kogukonnas võib see algul pingeid tekitada, kuid varsti saadakse aru, et otsus on lastele kasulik. Aga seda ei tohi teha nii, et pannakse vene lapsed lihtsalt eesti klassi istuma ja lastakse neil kuulata, ehkki nad millestki aru ei saa. Abivajajatele tuleb tuge pakkuda, neile lisakursusi korraldada – siis on see igati mõistlik lahendus. Et omavalitsused eesti ja vene kooli ühendamisest rohkem huvitatud oleksid, suurendab ministeerium niisugustel segagümnaasiumidel 10% õpilase pearaha.”

Riigigümnaasiumides hakkavad eesti ja vene õpilased koos õppima Jõhvis, Pärnus, hiljem ka Valgas. Vene lapsed õpivad seal eesti lastega koos, kuid saavad 40% ulatuses valida vene keeles õpetatavaid õppeaineid.

„Eesti ja vene laste kokkuviimise võimalustele peavad mõtlema ka teised riigiasutused,” lisab Ossinovski. Kui kultuuriministeerium toetab mingit kultuuriprojekti, tuleb pakkuda sellega muuhulgas eesti ja vene lastele koostöövõimalust. Kui haridusministeerium toetab noortelaagreid, peaks sealgi ette nägema eesti ja vene laste üheskoos tegutsemise võimalusi. Noorteühenduste ja õpilasesinduste liit on öelnud, et nad tahaksid ise ka mugavustsoonist välja tulla ja vene seltskonda kaasata. „Algul tuleb koostööd forsseerida, edaspidi muutub see loomulikuks,” selgitab Ossinovski.

Omaette suur küsimus on, mis vanuses peaksid lapsed eesti keelt ja teisi keeli õppima. „Mina olen algusest peale olnud seisukohal, et põhirõhk vene laste eesti keele õppes tuleb panna lasteaiale ja põhikoolile. Seda meelt on ka paljud keeleõpetuse spetsialistid, kes märgivad, et teise keele õppimine tuleb loomulikumalt välja, kui seda alustada enne 6.–7. eluaastat, mõned pakuvad selleks piiriks ka 12–13, kuid keegi pole väitnud, et uue keele õppimist peab alustama alles keskkoolis ning matemaatikaga sarnastele abstraktsetele konstruktsioonidele tuginedes, nagu meil Eestis on tehtud,” osutab Jevgeni Ossinovski.

2. Pädevad õpetajad – palju oleneb koolijuhist

Minister Jevgeni Ossinovski rõhutab, et väga palju oleneb õpetaja pädevus õpetajakoolituse tulemuslikkusest, Tartu ja Tallinna ülikooli kompetentsikeskustest. Aga seegi on alles pool rehkendust, sest palju sõltub sellestki, kas kooli juhtkond soovib uuele õpikäsitusele üle minna. Kolmas küsimus on, kas suudetakse piisavalt toota uuele õpikäsitusele vastavat digitaalset õppevara.

„On meeletult suur väljakutse jõuda aastaks 2020 nii kaugele, et saaksime öelda: jah, Eesti koolis ei õpetata enam lk 77–83, vaid õpetaja on loonud lastele neid õppima innustava keskkonna ja juhendab neid uurimis- ja muude põnevate tööde juures,” ütleb minister, lisades, et kerge selleni jõuda ei ole. Nimelt nähtub õpetajauuringust TALIS, et Eesti õpetajad teavad väga hästi, missuguseid meetodeid tuleks tänapäeval koolis kasutada, kui aga vaadatakse, kui palju nad neid meetodeid kasutavad, kukub see protsent kolinal. „Kui kooli juhtkond muudatusi ei toeta, siis asjad ei liigu,” selgitab minister, seepärast tahab ministeerium jõuda koolijuhtide tegevuse süsteemse hindamiseni. Teiseks tuleb uuele õpikäsitusele üleminekuks selgeks rääkida õpetajate koormused, sest ülekoormatud õpetajal pole uuendusteks lihtsalt aega.

„Üks asi, mille veel olen avastanud, on meie kooli suletus,” märgib Ossinovski. Eesti kool on justkui kindlus, mille uks pannakse hommikul pärast õpilaste saabumist lukku, avatakse pärastlõunal korraks, et õpilased saaksid koju minna, ja suletakse siis taas. Lapsevanem läheb kooli enamasti ainult siis, kui midagi on halvasti. Lapsevanemad peavad kooli kombinaadiks, kus hommikul antakse lapsed spetsialistide kätte ja õhtul võetakse tagasi. Kodus köögilaua taga pahandatakse küll, et mõni õpetamise meetod on vananenud või lihtsalt ei sobi lapsele, kuid koolini lapsevanemate mõtted ei jõua. See aga tähendab, et õpetajad ja juhtkond ei saa edasiseks arenguks väga vajalikku tagasisidet. TALIS-e uuring kinnitab, et tagasisidet on tõepoolest napilt. „Lapsevanemad on vaja kaasata õppeprotsessi, seda eriti õpiraskuste ja muude probleemidega õpilaste puhul, sest kool üksinda ei suuda neid probleeme lahendada,” rõhutab minister.

3. Töömaailma vajadused – vastuseks on õpipoisiõpe

„Uus õpikäsitus peab jõudma ka kutseharidusse,” toonitab minister. Väljundipõhiseid õppekavasid kutsekoolides juba koostatakse, kuid see on alles pool teed. Järgmise euroraha käivitamisel on kavas luua kutseharidussüsteemis kaheksa tuhat õpipoisikohta. See tähendab, et kaheksa tuhat noort hakkab ametit õppima otse töökohal. Mis saab veel paremini vastata töömaailma vajadustele! „Eestil on Euroopa üks parimaid kutsehariduskeskuste võrgustikke, nüüd on küsimus selles, kuidas see Euroopa parima sisuga täita,” märgib minister.

„Ka kutsekoolide praegune rahastamismudel tuleb viia töömaailmaga paremini vastavusse,” jätkab Jevgeni Ossinovski. Pearaha annab kutsekoolis küll kokku üldhariduskooli õpetaja töötasuga enam-vähem võrdse palga, kuid kutsekoolis tuleb arvestada ka sellega, kui palju teeniks kutseõpetaja juhul, kui ta läheks oma erialasele tööle ettevõttesse. Tulevaste sotsiaaltöötajate või aednike õpetajal ettevõttesse tööle minnes palk ilmselt oluliselt ei kasvaks, küll aga mehhatroonikul, keevitajal, CNC-pingi operaatoril, IT-spetsialistil. Mõnel neist isegi kolm-neli korda.

„Kui kutsekooli keevitusõpetaja õpilased on saavutanud suurtel meistrivõistlustel mitu aastat järjest häid kohti, oleks ju loomulik, kui nende õpetaja saaks vähemalt niisama kõrget palka, kui makstakse tema õpilastele pärast kutsekooli lõpetamist ettevõttes,” toonitab minister, selgitades, et kõrgkoolis saavad usuteaduse professor ja rahvusvahelise kogemusega arvutiteaduse professor väga erinevat palka. Ilmselt peab seda teed minema ka kutsekool, sest töömaailmale vastavad palgad muudaksid palju lihtsamaks oma ala tunnustatud meistrite õpetajaks kutsumise – nad ei peaks tulema kooli kolm-neli korda madalama palga peale. Minister suhtub lugupidamisega õpetajatesse, kes praeguse palga eest ja missioonitundest kutsekoolis töötavad.

4. Digipööre – kontrolltöid parandab arvuti

„Digipööre on üks olulisemaid muutusi nii haridussüsteemis kui ka riigis tervikuna,” rõhutab minister Ossinovski. Digitaalsed oskused, mida on ühiskonnas väga vaja, peavad juurduma juba koolis. „Praegu on kitsaskoht õpetajad, kellel on kiusatus nutiseadmed tunni algul kokku korjata ja kappi ära panna. Peame nendega rohkem tööd tegema, et nad hakkaksid sobivate teemade puhul digitaalseid vahendeid kasutama, et nad ei näeks nutiseadmetes mitte takistust, vaid uut võimalust,” ütleb minister.

Digipööre on mitmes mõttes oluline. Esiteks muudab see õppimise huvitavamaks. Seda pole seni veel piisaval määral suudetud. Teiseks võimaldab digipööre vähendada õpetajate koormust. „Kui palju on meil praegu kontrolltöid ja teste, mida õpetajad pakkide viisi parandavad! Selle töö peaksid ära tegema arvutid,” ütleb minister. „Kirjandit veel arvutiga üle vaadata ei saa, kuid matemaatikas ei tohiks õpetaja ühtegi kontrolltööd käsitsi parandada, see on tema kui spetsialisti tööaja raiskamine. Peame jõudma aastaks 2020 nii kaugele, et enamikus ainetes tehakse testid ja kontrolltööd arvutis, mitte paberil. Nii saab õpetaja keskenduda kontrollimise asemel tundide ettevalmistamisele ja õpetamisele,” märgib Jevgeni Ossinovski.

„Digipööre on oluline ka hariduslike erivajadustega laste pärast,” selgitab minister. Taanis on pea igal erivajadusega lapsel oma tugiisik ja see on toonud kaasa olukorra, kus ligi kolmandik Taani üldhariduskooli eelarvest kulub erivajadustega lastele. „Eestis on raha vähe ja meie peame õppima pigem ameeriklastelt, kes kasutavad HEV-laste õpetamisel spetsiaalselt nende jaoks välja töötatud digiõppevara,” arvab Ossinovski. See võimaldab õpilasel läbida õpitavat jõukohases tempos. Digiõppevaraga saab lapsele seada ambitsioonikaid, kuid realistlikke eesmärke ning kergendada sellega ka õpetaja koormust.

Ossinovski rõhutab, et Eesti riik peab digipööret hariduses väga tähtsaks ja eraldab seepärast digitaalse õppevara väljatöötamiseks 40 miljonit eurot. See on väga suur summa. Arvuteid selle raha eest ei osteta, sest praegu on pea igaühel oma nutiseadmed. Väljatöötatud digitaalsed õppematerjalid pannakse üles Eesti-Soome ühisesse hariduspilve, kust õpetajad saavad võtta ja kasutada nii meie kui ka Soome materjale. „Digitaalset pööret pole veel ühegi maa koolis saavutatud, sest haridus on ääretult konservatiivne valdkond. Eesti koolil on siin oma eelis, sest meie ühiskond on kõige digitaalsega juba suhteliselt harjunud, me näeme selles lisandväärtust ja tänu sellele on meil võimalus saada maailmas digiõppe pioneerideks,” arvab minister Ossinovski.

5. Võrdsed võimalused – tuleb vaadata mitu aastat ette

„Mind on üllatanud, kui kehv on Eestis inimeste haridus,” ütleb minister. „Oleme ikka rääkinud eestlastest kui haritud rahvast, kuid numbreid vaadates on pilt kurb – tervelt kolmandik tööealistest inimestest on eri- ja kutsehariduseta. Tervelt kolmandik!” rõhutab minister. Tänastel kuni 30-aastastel, kes on iseseisvas Eestis üles kasvanud, on haridustase madalam kui nendel, kes kasvasid üles Nõukogude ajal. „Seega võime öelda, et Eesti rahva harituse mõttes on trend paraku negatiivne,” nendib Ossinovski. Kui aga alates aastast 2016 hakkab meil tööturult lahkuma rohkem inimesi, kui uusi asemele tuleb, võib eestlaste haridustase veelgi langeda. Lisaks on meil sada tuhat töövõimetut inimest. See kõik näitab, et täiskasvanute kvalifikatsiooni tõstmise küsimus on ülimalt akuutne. Selge on see, et ainult euroraha eest tehtavatest koolitustest siin ei piisa, vaja on süsteemsemaid süvitsi minevaid lahendusi.

„Olen pakkunud välja näiteks mõtte, et peaksime nimetama töötukassa ümber töökassaks ja hakkama rahastama ka nende inimeste ümberõpet, kelle töökoht võib kaduda alles mõne aasta pärast. Seda võiks teha nii, et ühe euro maksab ümberõppija ise või tema tööandja ning teise euro paneb juurde töökassa. Seda selleks, et muuta ümberõpe inimestele kättesaadavamaks,” märgib minister.

Töökohti, mis peagi kaovad, on palju. Näiteks lähiaastatel satub löögi alla ligi 20 000 kassapidajat, sest kauplustesse tulevad automaatsed kassaaparaadid. Inglismaale jõudsid need juba viis aastat tagasi. Algul tuli ka mõni üksik automaatne kassaaparaat, lõpuks jäi järele üksainus kassapidaja, kes aitab neid, kes ei saa moodsa tehnikaga hakkama. Sama öeldakse laotöötajate kohta. Moodsates laohoonetes on kõik automatiseeritud, kogu töö teevad ära robotid, ühtegi inimest pole vaja. Meil on aga tuhanded inimesed selle töö peal. Kõik nad tuleb varakult ümber õpetada – enne kui probleem teravaks muutub.

Ossinovski märgib, et täiskasvanute õppe korraldajatel tuleb võtta õppust Kreenholmist. Juba 1995. aastal oli selge, et Kreenholm ei suuda linade õmblemises Vietnamiga võistelda ja pankrot tuleb varem või hiljem. 15 aastat hingitseti, olukord läks iga aastaga kehvemaks, kuni 2010. aastal oligi pankrot käes. Siis korraga oli 500 üle viiekümneaastast naist töötud ja mingit uut tööd neile pakkuda ei suudetud. „Sellised stsenaariumid ei tohi korduda, inimestele tuleb varakult ümberõppe võimalusi pakkuda,” rõhutab Ossinovski.

Minister on mures Tallinna pärast, kus süveneb hariduslik kihistumine. Kesklinnas on koole, kuhu pääsevad ainult jõukamate ja parema haridusega vanemate lapsed. Sellise nähtuse on esile kutsunud eliitkoolide kõrge staatus. „See küsimus tõuseb kindlasti teravalt päevakorda pärast märtsis toimuvaid valimisi seoses erakoolide rahastamisega,” oletab minister Ossinovski.

Ka erakoolide puhul tekib küsimus võrdsest ligipääsust haridusele. Praegu oleme olukorras, kus riik maksab erakooliõpetajatele palga, kohalik omavalitsus tegevustoetuse ning lisaks võtab kool õppemaksu lapsevanematelt. Tekkinud on olukord, kus riik annab erakoolile maksumaksja raha, kuid sinna kooli võetakse vastu ainult maksujõuliste vanemate lapsi. „Seda raha võiks kasutada munitsipaalse ühtluskooli tugevdamiseks,” arvab Ossinovski. Samas on ka selliseid erakoole, kus õppemaks on minimaalne või puudub sootuks ning kus tehakse näiteks tänuväärset tööd hariduslike erivajadustega lastega.

„Ühe teemana väärib diskussiooni nn vabatahtlikud annetused Tallinna kesklinna koolides,” märgib minister. Nendel annetustelgi on kihistav mõju. „Vabatahtlikus annetamises pole midagi halba, aga kui annetused muutuvad sisuliselt kohustuslikuks ja kui neid, kes maksta ei suuda, hakatakse häbistama ja tõrjuma, siis on see võrdse ligipääsu küsimus,” ütleb minister Ossinovski.

„Mulle tundub, et Eesti ühiskond ei ole selle probleemi teravust veel tunnetanud. Eesti lapsevanemad, nagu ilmselt kõik teisedki lapsevanemad, on ikka valmis olnud oma lapse parema hariduse nimel panustama. See ongi igati tänuväärne, kuid on vaja kokku leppida annetamise õiglased mehhanismid,” ütleb Jevgeni Ossinovski.

Vaatamisi: 58