„A mis värk nende annetustega on siis?”
Sündisin ajal, mil Eestis sündis viimase saja aasta jooksul kõige väiksem arv lapsi. Samal ajal kaotati Eesti koolides õppekavapõhised rahastamise erisused, ainus erand tehti muusikaõpetusele. Niisiis asusid 1997. aastal mitmes koolis lapsevanemad õppekavaerisusi ise kinni maksma. 2014. aastal võis meedias näha mitmeid pealkirju, mis põhinesid samuti tol 18 aastat vanal muudatusel. Nii haridus- ja teadusministeerium kui ka õiguskantsler uurivad jätkuvalt asja.
Milles probleem?
Igasuguse raha kulutamisega tekib tavaliselt palju küsimusi. Miks maksta peale haridusele, mis peaks olema tasuta? Kas saab kuidagi teisiti? Kõige suurem murekoht tundubki olevat raha, mis vanematel kulub. Sellest rahast saab kergesti tüliõun, eriti kui tülijumalannaks on Teadmatus. Vaid vähesed teavad, kust ja kuidas ühe munitsipaalkooli raha tuleb, mille peale see täpselt kulub ja kust tekivad eelarveaugud. Infot tuleb korjata mitmest kohast ja see katsumus pole kergete killast.
Kust tuleb raha?
Olukorra hindamiseks tuleb saada aru kooli eelarve tulude ja kulude poolest ning raha kasutamisest. Kooli direktor saab otsustada ainult selle raha üle, mis linna eelarvest kooli jõuab. Osa kooli kuludest maksavad kinni lapsevanemate asutatud sihtasutused ja nende kulude kasutamist direktor ei juhi ega kontrolli, seda teevad lapsevanemad ise. Sihtasutusi on paljude Eesti koolide juures, igaüks veidi isemoodi. Õnneks ajavad täiskasvanud ühte asja – tahavad, et õpilastel koolis veedetud ajast võimalikult vähe kahju ja võimalikult palju kasu sünniks. Mingit muud põhjust kui õpilaste parem käekäik koolil ju eksisteerimiseks pole.
MIDA koolis rahastatakse?
Igal koolil on oma aastaeelarve. Peamised kulud on selles kooliteenistujate (õpetajad, juhtkond, sekretär, garderoobitädid jne) palk, koolimajaga seotud kulu (kütmisest valgustuseni, koristamisest remondini) ja õppetööga seotu (õpikutest staadioni rendini). Koolis toimuvat tegevust võivad lisaks rahastada õpilaste perekonnad või muud lahked toetajad, aga neid kulusid kooli eelarves tavaliselt pole, nagu pole ka muuseumipileteid ega kokandustunni porgandeid. Ka need ostavad lapsevanemad.
KUIDAS raha tuleb?
Koolid saavad raha nii riigieelarvest kui ka kooli omanikult ehk kohalikult omavalitsuselt, meie kool Tallinna linnalt. Pea kõikides Eesti koolides rahastavad õpilaste õppimist ka lapsevanemad, ostes näiteks kunstitunniks õppevahendeid, tasudes flööditunni või riiklikus õppekavas ette nähtud muuseumikülastuste eest.
Riigilt tulevad õpetajate ja juhtkonna palgad ning õpetajate täienduskoolituse raha, õppevahendite ja osalt koolitoidu raha. Kuna kool on Tallinna linna oma, liigub kogu see raha esmalt linna eelarvesse ja sealtkaudu koolile.
Omavalitsuselt tuleb raha kõikideks ülejäänud kuludeks: teiste koolitöötajate palgad, kõik koolimajaga seotu ning täiendav raha koolitoidule. Omavalitsuste panuse suurus erineb üle Eesti ja ka Tallinna linnas väga palju.
Kool teenib ise niinimetatud omatulu, TIK rendib näiteks ruume ürituste jaoks ja korraldab eelkooli, maksavad ka pikapäevarühma vanemad. See raha läheb kõigepealt linnaeelarvesse ja liigub siis linna rahastuse osana koolile tagasi. Koolid saavad väiksemaid toetusi ka igasuguste projektide kaudu.
Lisaks saab kool õpetamiseks vajalikke annetusi põhiliselt lapsevanematelt. Osa annetusi kantakse otse üle kellegi arvele, kes raha kogub: näiteks klassiekskursiooni või teatrikülastuse jaoks, või ostab keegi klassile ühtemoodi vihikupaberid. Sisuliselt on see perekonna poolt lapse õppimiseks makstav täiendav kulu, mille suurus otsustatakse klassis. On ka annetusi, mille üle on otsustanud kõik klassid koos. Neid koguvad lapsevanemate asutatud sihtasutused ja nende abil võetakse tööle täiendavaid õpetajaid ja töötajaid, keda lapsevanemad on vajalikuks pidanud. Neile makstakse lisatasu. Loomulikult on annetamine vabatahtlik, nii nagu kogu solidaarsus on alati vabatahtlik.
Kui vanemad otsustaksid, et ei taha enam kõike seda täiendavat, oleks olukord uus. Viimased 18 aastat on meie koolis otsustatud, et kooli enda, tihedam, kuid valikurohkem õppekava on parem, ehkki nõuab lisaraha.
Nüüd, kus sul on olemas pilt sellest, kust tuleb raha, ja üldjoontes ka sellest, millele raha kulub, küsid sa …
… mis jama nende ÕPETAJATEGA siis ikkagi on?
Muud jama ei olegi, kui et kooli eelarve ei kanna kooli õppekava alusel õpetades õpetajate palgaraha välja. Miks raha ei jagu? Miks mõnes teises koolis jagub ja meil puudu?
Esiteks on omavalitsuste panus väga erinev, Tallinn rahastab pearahapõhiselt nagu riikki. Meie kooli eelarvest meie koolis õppimiseks ega õpetamiseks ei jagu ja see tuleneb mitmest asjaolust.
*** Meie kooli õppekava on teistsugune kui riiklik.
**** Meie kooli riikliku õppekava õpilaste maht on väike ning kool õpetab põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse nõude tõttu kahte õppekava korraga, kummalgi on eraldi kulud (teine õppekava on IB- ehk rahvusvaheline).
Lisakulusid toob ka lapsevanemate otsus, et TIK peab näitama pedagoogilises mõttes Eestis eeskuju – nad tahavad, et veedaksime koolis aega kasulikult ja huvitavalt. Tulemused näitavad, et see mõtteviis on ennast ära tasunud. Uute pedagoogiliste nippide pidevast juurdeõppimisest on õpetajad vahel küll väsinud, nagu meiegi oleme aeg-ajalt õppimistest väsinud. For excellence we strive, me kõik.
MIS on kooli õppekava ja mis on meie omas erilist?
Eesti koolid õpivad riikliku õppekava (RÕK) järgi, erandina on õigus kasutada ka mitteriiklikku ehk rahvusvahelist või Euroopa kooli õppekava. RÕK kehtestatakse valitsuse määrusega kõikidele Eesti koolidele ühtemoodi. RÕK-is on kirjas, mida õpetatakse ning mitu tundi ühte või teist ainet õpetatakse. Eestis on nii mahud kui ka ainete sisu üsna täpselt ette antud ja seetõttu ei saa öelda: „Oh, me siin õpetame poole vähem matat ja ülejäänud aja sisustame inkaga.”
Koole ei rahastata aga mitte selle järgi, mismoodi nad tegelikult õpetavad, vaid kõiki suuremate linnade koole ühtemoodi RÕK-i järgi, ühepalju raha ühe õpilase kohta. Näiteks kui riiklik õppekava näeb ette kaks võõrkeelt, aga meil õpetatakse kolme, tuleb kolmanda õpetajate palk kellelgi kolmandal kinni maksta. Ja topelt maksta, kui lisandunud ainet õpetatakse väiksemates gruppides, sest siis tuleb palgata rohkem õpetajaid või loobuda kõikidest muudest valikuvariantidest. TIK-il on kulukam õppekava, vana nimetusega süvaõpe. Probleemi sisu on selles, et meile, õpilastele, meeldib selline õppekava. Meie gümnaasiumi on kõva konkurss.
Tallinna inglise kolledž asutati inglise keele süvaõppega koolina. Seega on meie koolil asutamisest peale olnud erisugune õppekava. Kuni 1997. aastani rahastas riik seda täiendavat õpet, ent siis otsustati, et erisused kaotatakse ja kinni makstakse ainult miinimumprogramm. Toonased lapsevanemad otsustasid, et maksavad tekkinud tühimiku ise kinni, et kool saaks jätkata inglise keele süvaõppe koolina.
Lisaks otsustati hakata rohkem rõhku panema teiste ainete õpetamisele, vilistlaste hinnangul olid ained senimaani koolis väga erineva tasemega. Linn raha juurde ei andnud, aga lubas säilitada vastuvõtuvestlused. Riiklikust miinimumist rohkem õppijatelt eeldati, et neile jäävad juba enne kooli asjad lihtsamini meelde. Nii said õpetajad kulutada vähem aega 1 + 1 ja tähtede õpetamisele, võtta tundides üles suurem kiirus ja teha järsemaid kurve. Seega jätkas kool oma õppetööd samamoodi. Sündis kool, milles on riiklikule õhemaks lõigatud tordipõhjale lisatud lapsevanemate vahukoor.
18 aastat hiljem
Aasta-aastalt õppisid aktiivsed lapsevanemad üha paremini oma laste ehk meie õpitulemustele mõtlema. Mäletan algklassides kehalise kasvatuse tundi jooksmist Kalevi spordihalli (2,6 km edasi ja tagasi vahetunni ajal südalinna liikluses). Siis aga korjati vanematelt raha ja ehitati ujulaga spordihoone, mida haldab lapsevanemate asutatud Inglise Kolledži Sihtasutus. Meeldib meile kehaline või mitte, vähemalt toimub see nüüd siinsamas.
Lisaks kehale tuli terve hoida ka vaim ning tööle võeti koolipsühholoog. Tema palgalt arvestatakse, nagu ikka, sotsiaalmaks, tulumaks, töötuskindlustusmakse ja kogumispension (igaks juhuks lisan, et tööandja kulu ja netopalk pole sama asi). Psühholoogi jaks kulub põhiliselt lastele, kes tulevad teistest kultuuridest ja kellel pole Eestis lihtne kohaneda.
Paraku on kooli enda eelarve ehk see, mis tuleb rahandusministeeriumi määrusega maksumaksjate solidaarsest kassast, hoopis vähenenud. Kahanenud on nii õpetajate ja juhtkonna palkadeks makstav raha kui ka täienduskoolituste summa. Samal ajal on riigi määratud alampalk tõusnud.
Õpetajate palgaraha antakse koolile nüüd sellise arvestusega, et täiskohaga õpetav õpetaja saab miinimumpalgast 20% kõrgemat palka vaid juhul, kui põhikoolis on vähemalt kolm RÕK-i alusel õpetatavat paralleeli (TIK-is on suuremas osas üks, sest teine paralleel on paljudes klassides juba IB) ja gümnaasiumis vähemalt viis sellist paralleelklassi (TIK-is üks). Mida rohkem on kooli klassikomplektide arv sellest normist väiksem, seda enam jääb raha puudu. Klassikomplektiks loetakse põhikoolis vähemalt 24 õpilast klassi kohta ja gümnaasiumis vähemalt 32. See seletab väiksemat puudujääki nendes koolides, kus on rohkem RÕK-i paralleele. Osa Tallinna koole on võtnud vastu esimesi klasse enam kui 30 õpilasega, meil on klassid väiksemad. Seni ei ole kool läinud kahes vahetuses õpetamise teed. Mida rohkem RÕK-i õpilasi, seda paksem rahakott, sest koole rahastatakse puhtalt pearahapõhiselt: õpilaste arv x pearaha. Pearaha oli põhikooliõpilasel 2013. aasta alguses 1099 eurot aastas, 2014. aasta lõpus 1028, üks gümnasist tõi aasta tagasi koolile eelarveraha 1134 eurot aastas, eelmise aasta lõpus 945 eurot. Ja vahepeal on õpetajate palk tõusnud.
Seesama lihtne valem (õpilaste arv x pearaha) peab aga ära katma ka kooli muud kulud. Seega oleks kõige lihtsam viis kooli eelarve tasakaalu saavutamiseks vähemalt neli korda suurem koolimaja, mis mahutaks neli korda rohkem õpilasi. Siis kaoks vajadus lisaraha otsida. Õppida soovijaid näib jaguvat.
Kuludest rääkides on meil ainevalikute ja grupitundide tõttu rohkem õpetajaid, kes väärivad ka paremat palka. Õpetajate palgaraha kulu kooli eelarves sõltub nii õpetajate arvust kui ka neile makstava palga suurusest. Põhikooli kohta on riigi rahastatavate õppetundide arv nädalas 33,56 tundi klassi kohta (väiksematele vähem ja lõpus rohkem) ja gümnaasiumis 41,1 tundi klassi kohta. Ühe tunnina läheb kirja tund, mille jooksul õpetaja õpilastega tegeleb, seega on üks inglise keele nädalatund kahes grupis selles arvestuses kaks tundi. Õpetaja tööajas on lisaks nendele tundidele ka aeg vihikute parandamisest kuni uute lahedate katsete ja ettevõtmiste ettevalmistamiseni.
Õpetajate arv koolis sõltub omakorda sellest, kui suurele seltskonnale korraga õpetatakse ja milline on õpetatavate ainete hulk. Näiteks kui õpetada inglise keelt tervele lennule korraga, on vaja neli korda vähem inglise keele õpetajaid kui juhul, kui õpetada inglise keelt samas lennus neljale grupile (kaks klassi on jaotatud omakorda kaheks grupiks). Kui paljud on mõelnud, et üritustel kaasas käivad õpetajad oma vabast ajast ja puhtast rõõmust meiega koos olla (nii armas, eks ole!)?
Õpetaja palka annab riik õpetaja arvestuslike, mitte tegelike töökohtade alusel. Arvestuslikud töökohad tulenevad RÕK-i, selles sisalduva üldise tunnijaotusplaani ja iga ainetunni kohta riiklikult arvestatud õpetaja tunnikoormuse koondarvutusest klassi kohta. Näiteks põhikooli ühe paralleeli (24 + õpilase) peale on füüsikaõpetaja normkoormus tervelt 0,19 ametikohta, ühiskonnaõpetuse õpetajal 0,14.
Ühe arvestusliku õpetaja töökoha kohta annab riik brutopalgaks 800 eurot miinimumpalka (alates 2015. a 900) + 20% nii-öelda palkade diferentseerimisfondi. Kuna meie täiendavad õpetajad on palgale võtnud lapsevanemad, siis iga kord, kui riigis otsustatakse õpetajatele rohkem palka maksta, suureneb ka vanemate rahakoormus, kuna õpetajad saavad palka ühtemoodi. Tallinnas on tõusnud ka üldine palgatase, eriti kõrgharidusega inimeste seas, see lisab kooli eelarvesse olulise palgasurvena nii-öelda moraalset puudujääki. Selliste tunni- ja rahamiinimumidega pole TIK piirdunud ja kuskilt peab raha lisanduva katteks tulema.
Vähemalt 10%
Paljud koolid on õppekava koomale tõmmanud ja selle võrra on lapsevanemate rahakoormus veelgi tõusnud: koolitundide asemel käivad lapsed huvitavat ja vajalikku lisaks õppimas mujal, ja kaugeltki mitte tasuta. Lisada tuleb ajakulu ühest kohast teise liikumiseks ja söömine kodust väljas.
TIK-is eeldatakse, et paremini toimetulevate lapsevanemate vabatahtlikest solidaarsetest annetustest jagub nii täiendavateks õppetundideks ja täiendavate õpetajate palkadeks koos kõikide maksudega PLUSS saab ca 10% lastest, kelle peredel on vähem võimalusi, vajadusel läbida mahukama õppekava oma vanemate annetuseta. Perede võimalused pole võrdsed, aga meie kooli väärtus on, et ühtegi last ei jäeta maha. Lapse õppimine ei tohi mingil juhul sõltuda tema vanema rahakoti paksusest. Ega sõltugi. Seega, kes vähegi saab, annetab veidi ka nende eest, kes seda teha ei jaksa. Selliseid andmeid hoitakse igas klassis diskreetselt salajasena, nagu üldse kõiki andmeid. See on kodanikuühiskond.
Kuidas edasi?
Meie vanemad on meie pärast palju pingutanud ja meil peaks selle üle hea meel olema.
Ma ei arva, et niisugused puudujäägid kooli eelarves oleksid normaalsed. Kas oleks parem, kui õpiksime vähemates tundides ja suurema hulgana koos? Kas peaksime loobuma inglise keele süvaõppest, kolmandast võõrkeelest, võõrkeelte valikust, IB-õppest, rahvusvahelistest kogemustest ja õpetajate koolitamisest? Kes sellest võidaks? Lisaraha või eelarve kokkuhoidu annaks koolile veel õppimine kolmes vahetuses, miinimumpalgaga nõustuvate õpetajate otsimine, tunnimaterjali ettelugemine aulas neljale klassile korraga, valikainete kokkutõmbamine, raamatukogu avamine vaid korra kuus … Kas õpilastel hakkaks siis parem?
Muidugi pole normaalne, et selle kõige eest maksavad vanemad. Meid ja ka kõiki teisi Eesti õpilasi aitaks õige suurusega koolimaja, õppekavapõhine rahastamine ja tugispetsialistide lisarahastus, head sportimisvõimalused ning tasuta õppematerjalid. Aga mida teha seni, kuni see kõik tekib, kui mitte loota kodanikuühiskonnale? Meid, õpilasi, on palju vähemaks jäänud. Ma ei leidnud ühestki dokumendist, et kooli eesmärk Eestis oleks needki vähesed võimalikult väikseks kulunumbriks taandada.
Artikkel põhineb kooli ajalehes College Enquirer ilmunud lool.
Allikad:
Riiklik õppekava: http://www.innove.ee/et/yldharidus/ROK
Koolide rahastamine: http://www.fin.ee/tasandus-ja-toetusfond, vt hariduskulude jaotus § 3
Koolide rahastamise alus: põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 42 ja § 82
Nii palju siis ühtluskoolist. Liigume kiire tempoga elitaarse ühiskonna poole.
Vot see on üks ilus tüdruk.