Kakud, klaasnaine ja Barbarus ehk Tervisest ja loodusest muuseumide abiga

29. mai 2015 Mari Klein Õpetajate Leht - Kakud, klaasnaine ja Barbarus ehk Tervisest ja loodusest muuseumide abiga kommenteerimine on välja lülitatud

Minu lapsepõlve esimene muuseumimälestus on pärit eelkooliajast – Rakvere linnamuuseumist, kuhu vanaema mind oma hoiunädalatel ikka viia tavatses. Sealt, kust ma tõenäoliselt oma muuseumiarmastuse pisiku sain, on meeles udune rida vanu asju, millest kerkivad erksalt esile hoopis – loomatopised. Küllap seepärast tõmbab mind ikka ja jälle loodusmuuseumidesse. Kooliaja muuseumikäikude eredaim elamus pärineb seevastu tervishoiumuuseumist, kus olid oma aja kohta erakordselt interaktiivsed eksponaadid, millest ei pidanud sugugi näppe eemal hoidma nagu mujal. Nii käisin neil päevil paaris Tallinna Laia tänava muuseumis, aga ka Kadriorus kirjanike juures uurimas, kuidas on lood muuseumides paarkümmend aastat hiljem.

Tung tervishoiuteadmisteni

Nädal tagasi avati Eesti tervishoiu muuseumis terve uus korrus, mis nii senistes kui ka uutes külastajates kahtlemata uudishimu tekitab. Kui mina sisse astun, on muuseumis klasse Eesti eri nurkadest ning töötajatel ekskursioonide tegemisega käed-jalad tööd täis – ekskursioonid käivad vaat et nonstop – üks klass läheb, järgmine saabub. Haagin end sappa Tartu Kivilinna kooli neljandale klassile ja kulgen koos nendega läbi luude, naha, siseelundite, rakkude ja närvide, et jõuda ekspositsiooni uue osani kolmandal korrusel. Muuseumi külastusjuht, ekskursiooni vedav muuseumipedagoog Katriin Kütt rõhutab nii mõnegi eksponaadi puhul, et tegu on päris inimesest pärit organi või elundiga. Kõige suuremat tähelepanu ja elevust pälvib muumia Vasja, kelle puhul tõdetakse ühiselt, et tema omaaegne Peterburi-elu ei olnud kergete killast – olgugi et me temast muud ei tea, näitavad seda mehe kopsud ja maks. „Aga kus on tema veri?” ei anna ühele koolilapsele rahu.

Teine lastes erilist elevust tekitav osa on kolmandal korrusel, uues ekspositsioonis, kuhu kuulub rasedust ja sünnitust, elukaart, seksuaalsust ja sõltuvusaineid puudutav osa. Aga ka stomatoloogia, farmaatsia ja hügieeni ajalugu. Viimase puhul poetab giid huvitava infokillu, millele lustivad külastajad ehk sageli ei mõtle – muuseum loodi omal ajal, täpsemalt 1924. aastal selleks, et inimesed oskaksid oma hügieeni eest paremini hoolt kanda. Päris oma saali on kolmandal korrusel saanud ka tänaseks juba 35-aastane klaasnaine, mida mäletavad paljud tänaste koolilaste vanemadki. Siinkohal näitab neljas klass tublilt oma teadmisi ning näiteks jämesoolt ja peensoolt tuntakse peaaegu ühehäälselt. Viljastumise teema ees peatudes aga poetab kõige kleenukesem piiga õhinal: „Me teame, me vaatasime sellest filmi.”

Katriin Kütt ütleb, et sageli meeldibki lastele muuseumis mitte see, mida nad juba teavad – see tekitab ehk kuidagi koolitöö tunde –, vaid hoopis see, mida koolis veel läbi võtta pole jõutud. Nii ka seekord: kui peatutakse ainete juures, mida sisaldab inimkeha, ning Katriin räägib, kuidas kehas on palju süsinikku ning suure rõhu all muutub süsinik teemandiks, hüüatab üks tütarlaps valgustatult: „Mina olengi teemant!” „Jah, sina oledki teemant,” naeratab Katriin, kelle energia näib olevat lõppematu.

Öö muuseumis. Loodusmuuseumis

Eesti loodusmuuseumis on juba mõnda aega avatud näitus „Öised tiivulised”, mis tutvustab ühes salapärases ja hämarapoolses ruumis külastajatele ööliblikaid ning teises kakulisi ehk öökulle.

Näha saab sadu liblikaid, nende hulgas maailma suurimat, kes annab välja korraliku väikelinnu mõõdu. Liblikatoa interaktiivsete eksponaatide abil saab nende ilusaid tiibu ohtra suurendusega mikroskoobi all uurida; kuulata, mis häält nad teevad, ning otsida valguse ja varjude mängus puutüvedele peitunud tiivulisi putukaid.

„Meile on usinad oma õpilasi tooma vene koolide õpetajad,” ütleb loodusmuuseumi turundusjuht Kati Raudsaar. Ajal, mil muuseumis ringi kõnnime, peab seal muuseumitundi Tallinna Arbu lasteaed ja ringkäiku teeb Euroopa kool – muukeelsete õpilaste-õpetajate seas on loodusmuuseum tõepoolest populaarne. Mine võta kinni, kas tuleb see sellest, et kõik näituse tekstid on kolmes keeles, või on tekstid kirjutatud kolmes keeles, teades võõrkeelsete külastajate suurt huvi.

Eriti populaarne on külastajate seas ümmargune kiosk teises, suuremas näituseruumis, kuhu on sisse seatud kakkude ehk öökullide elupaik. Selles saab proovida, kui palju näeb öökull, kes suudab oma pead keerata 280 kraadi, mida on inimese omast märksa enam. Lisaks saab kakkude juures kuulata hääli, vaadata suurendusklaasi all tiivamustrit, uurida ja mõistatada, filmi vaatamisest rääkimata. Kati kõneleb, et üks topiseks tehtud kakkudest on pärit meie oma loomaaiast, kuid paradoksaalsel moel mitte puuris peetud linnust. „See kakk oli tulnud metsast ja lennanud vastu puuri,” ütleb ta, et täpseid detaile ei oska ta kahjuks öelda. Ehk tuli sugulastele külla, aga ei pääsenud puuri sisse?

Öiseid tiivulisi, keda elus üsna keeruline kohata on, saab loodusmuuseumis uudistada kuni oktoobri lõpuni.

Rahu, ainult rahu

Omal moel on tervise ja loodusega seotud ka Vilde muuseumis avatud üsna intrigeeriv näitus „Külmetav kirjanik”, mis balansseerib üsna eepiliselt ajaloolise tõe piiril, keskendudes Eduard Vilde viimaste aastakümnete tervisele, sealjuures valdavalt vaimsele. Palangutes vaevleva Vilde ja tema viimase muusa, Raheli kirjade kaudu, mida lai avalikkus seni palju näha ja lugeda pole saanud.

Näitus hõlmab ka teisi tolleaegseid kirjanikke ja nende tervist, küsides, kas meil oleks Juhan Liivi säravat luulet ilma tema vaimuhaiguseta või „Tõde ja õigust”, ilma et Tammsaare pidanuks minema Koitjärvele tervist parandama. Näha saab Friedebert Tuglase prille ja Marie Underi kuuldeaparaati. Lisaks toob näitus sisse omaaegseid ravimeetodeid ning kõneleb pisut ka taimetoitlusest ja homöopaatiast, mida viljeles juba Vilde. Muide, 2.–3. klassidele on selle näituse juures mõeldud programm „Rahu, ainult rahu”. Näitust saab näha 13. septembrini.

Kes oli Vares-Barbarus?

Kadriorus Vilde naabruses asuvas Tammsaare majamuuseumis seevastu on avatud näitus „Katastroofid! Vares-Barbarus Tammsaare juures”, mis tutvustab Johannes Vares-Barbarust nii tema eluloo, luuletuste, ameti kui ka ajaloomuuseumist pärinevate haruldaste esemete kaudu. Väljas on tuntud tohtri Vares-Barbaruse arstipraksise originaalsilt. Kindlasti tasub ära kuulata-vaadata näituse juures jooksev filmiosa, mis võib panna nägema kirjandusõpikutes-leksikonides valdavalt paari kuiva reaga iseloomustatud ühiskonnategelast hoopis uue nurga alt, näiteks tema õetütre Salme Kõverjala silme läbi.

„Paljud lapsed, kes näitusele tulevad, kuulevad Johannes Vares-Barbaruse nime esimest korda elus,” tõdeb muuseumi juhataja Maarja Vaino (pildil), et kui õhus ongi olnud kõhklusi, kas selline näitus on vajalik, siis see on tema jaoks selgelt kinnitanud, et väljapanekut on tarvis. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.

Erilist tähelepanu ja tunnustust väärib Tammsaare muuseumi näituse kujundus – ei ole lihtne luua igal aastal uut näitust tibatillukesse ruumi. Kui tunamullu lahendati kujundus neljast küljest ligipääsetava nn raamaturiiuli kujul, siis seekord on püütud luua labürinti, mille lõpus ootab puänt, nagu elus vahel kombeks. Näitus jääb avatuks aasta lõpuni.