Keelekaste: Tuhkatriinud ja võõrasõed

29. mai 2015 Priit Põhjala - 3 Kommentaari

Mõne sõnaga on omamoodi lugu: normingu, see tähendab õigekeelsusallikais fikseeritud normi kohaselt korrektset vormi sõnast teavad vähesed, samas kui mingi sellest hälbiv vorm on meie igapäevases kõnes ja kirjaski nii levinud, et seda on juba raske hälbeliseks pidada. Käime ringi, pruugime häirimatult, lausa aplombiga vildakut sõnavormi – ja oleme äärmiselt üllatunud, kui saame viimaks teada, et normeeritud kirjakeele silmis pole säherdust olemaski.

Üks selliseid sõnu on „silmanähtav”, mille asemel öeldakse ja kirjutatakse pidevalt „silmnähtav”. Inimesed muudkui ütlevad ja kirjutavad, toimetajad muudkui pahandavad ja parandavad. Aga et toimetajaid on kõvasti vähem kui öelda ja kirjutada tahtjaid, võime ikkagi sageli kuulda või lugeda, et „hertsoginna Kate on silmnähtavalt rase” ja „finantsturud on silmnähtavalt rahulikumad”, et „Pärnu maantee trammitee ehitusel kakerdas silmnähtavalt purjus tööriietes mees” ja „Debaltsevest lahkunud Ukraina sõdurid olid põrgust pääsemise üle silmnähtavalt õnnelikud”.

Pro Optikal oli paar aastat tagasi üks päris vahva reklaam, mis köitis tähelepanu igasuguste silmaaineliste idioomide-fraseologismidega, kõik kenasti sidusaks tekstiks põimitud: „Täna astusin Pro Optika poodi silmagi pilgutamata sisse. Müüjaga tekkis kohe silmside. Silmitsesin prille ja seal nad olidki! Silmatorkavalt stiilsed – minu prillid. Tegin silmapilkselt ostuotsuse, sest pakkumine oli ju silmnähtavalt eriline. […] Tulu on silmaga näha!”

Näete nüüd, isegi sellises tekstis, kus kõikvõimalikud „silmasõnad” pidanuksid olema ja küllap olidki autori erilise tähelepanu all, on see üks sõna, meid huvitav „silmanähtav” kirjutatud normingu seisukohast vääralt: „silmnähtav”.

Kord oli ühes ajalehes artikkel „Silmanähtav usaldus viies kaadris”, mis rääkis fotolaagrist „Silmnähtav usaldus”. Kas märkasite vastuoksust? Ürituse nimes seisab „silmnähtav”, artikli pealkirjas aga „silmanähtav”. Arusaadav: ajakirjanik või toimetaja ei saanud isevaldselt parandada ürituse juba kindlaks määratud nime, aga pealkirjas, olles kirjakeelega kursis, talitas ikka normingu järgi.

„Silmnähtavaga” seoses tuleb meelde veel üks üritus, kunstinäitus „Silmnähtav ja kõrvkuuldav”. Seal, arvan ma, oli tegu juba teadliku mänguga. Mänguga, mis näitab meile muu hulgas ära: nõnda, nagu ei ole tegelikult loogiline öelda „kõrvkuuldav”, ei ole loogiline öelda ka „silmnähtav”.

Mingis võrgufoorumis seletas keegi „jeah”, et nüüd võib kirjutada mõlemat pidi, nii „silma-” kui ka „silmnähtav”; värk olla „vabaks lastud”, nagu inimestele öelda meeldib. Paraku ei kõnele „jeahi” suu kaudu mitte keelelised teadmised, vaid ei tea kust pärit keelelised kujutelmad. Võimalik, et ekslik veene pärineb sõnaraamatute valest tõlgendamisest. Nimelt on „Eesti keele seletavas sõnaraamatus” omaette artiklina tõepoolest ka „silmnähtav”, kuid tegu on kirjeldava, deskriptiivse teosega. Kirjakeelse vormi saame „Eesti õigekeelsussõnaraamatust”, mis on ettekirjutav, preskriptiivne teos. Ja sealt leiame ainult „silmanähtava”. Seda juhtub tihti, et tarkadest keeleraamatutest abi nõutades aetakse kirjeldava ja ettekirjutava iseloomuga sõnaraamatud segamini.

Ja nõnda siis ongi, et samal ajal kui Tuhkatriinu rolli surutud „silmanähtav” konutab kurvalt ÕS-is, naudib „silmnähtav”, tema ülbe võõrasõde, laia seltsielu, olgugi et keeletoimetajad teevad haldjatest ristiemadena kõik, et ka esimene ükskord ometi ballile pääseks.

Sarnaseid tuhkatriinusõnu on muidugi veel. Näiteks „hauavaikus” ja „järelevalve”, võõrasõdedeks „haudvaikus” ja „järelvalve”. Või „resideerima” ja „konstateerima”, võõrasõdedeks „resideeruma” ja „konstanteerima”. Tõsi, ega need õeksed, nagu ka „silmnähtav”, väga palju kahju ei tee. Me oleme nendega harjunud ja saame aru, mida nende kasutaja öelda tahab; kirjakeeles küll valed, ei riku need sõnad enamasti lause mõtet. Ometi peaksime teadma sedagi, millised on asjakohased kirjakeelsed sõnad, sest on kontekste, kuhu sobivad just nimelt need. Mina eelistan end paremas seltskonnas küll ainult koos Tuhkatriinuga näidata.


3 arvamust teemale “Keelekaste: Tuhkatriinud ja võõrasõed”

  1. LEILI ütleb:

    Ei ole küll kuulnud sõna “silmanähtav”, ikka “silmale nähtav” või”silmnähtav”. Ei usu, et inimesed hakkaks mittekuuldud vormi kasutama.

  2. V. Parve ütleb:

    Ootan semiootikaprofessionaalilt järgmiseks selle vaatlust, miks pidin (pidime) koolis õppima, et mõis ja põhjus on aasta tüüpkonnast, ent raamatukaanel ilutseb “101 Eesti mõisa” ja leheartikleis kirjutatakse, kuidas “on palju põhjusi”.
    See on küsimus tendentsi kohta!
    Polegi palju aega möödas, kui leiti põhjuseid, põhjati lõnguseid ja anti välja seadusi ja määrusi ning võeti vastu otsuseid. Lühikese ajaga kõik see asi käändus – antakse välja seaduseid ja määruseid ning võetakse vastu otsusi ja tuvastatakse põhjusi ning põhjatakse lõngusi, ehkki automaatkorrektor sõnavormi otsusi lausa alla joonib.
    Peab olema mingi sügavam tendents, mis kisub igat sihukest otse oma vastandiks pöörama!

  3. Lauri Vahtre ütleb:

    Silmnähtava vastu sõdimine on sügavalt mõttetu tegevus. Keelel lihtsalt on teistsugune loogika. On metsakutsu, aga on metskits. Üpris idiootlik oleks üritada temast metsakitse teha. On taevasinine, aga on ka tintmust, mitte tindimust. Võiks selle Prokrustese sängi äkki kuskile kõrvaltuppa viia?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!