Kinoteater esitleb: „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine. Kuidas saada heaks õpetajaks?”
Teatris tegutsevate sõprade rühmitus Kinoteater esitleb sel sügisel lavastust, mille teema – haridus ja õpetajaamet – puudutab meid kõiki. Laval on Priit Kruus, kes on töötanud aastaid õpetajana ja praegu juhendab ülikoolis tulevasi õpetajaid. Dokumentaalse lavastuse „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine. Kuidas saada heaks õpetajaks?” on aidanud kokku panna Paavo Piik, Henrik Kalmet, Diana Leesalu ja Paul Piik.
See on lugu noorest õpetajast, kel on veel hästi meeles oma põhikooliaegsed õpetajad – vana kooli pedagoogid raudse kaardikepi ja terava ütlemisega. Teda kannustab soov saada heaks õpetajaks, aga mitte muutuda nendesuguseks. Meil kõigil on olnud oma õpetaja Tammik, kes kõigi karmide õpetaja koondkujuna on meie edasist elu mõjutanud. Rääkisime lavastusest Priit Kruusiga.
Miks sa sellise lavastuse tegemise üldse ette võtsid?
Umbes kümne aasta pärast võib meie õpetajate arv väheneda kriitilisele tasemele, sest uusi häid õpetajaid ei tule piisavalt peale. Mulle tundub, et õpetajatööd kardetakse, aga samas ei saada aru selle õigest sisust. Õpetajatööst räägitakse kas lihtsustatult või siis eluvõõrastes ülivõrretes. „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine” ongi katse selles asjas midagi ette võtta – jutustada üks elust võetud lugu, lüüa kõikuma õpetajatööga seotud müüte ja ühtaegu tunnustada selle töö tegijaid. Ühtlasi kutsume inimesi mõtlema laiemalt koolikultuurile: kuidas me koolist ja õppimisest mõtleme ja räägime nii omakeskis kui ka avalikult ning milline peaks olema igaühe panus kooliellu.
Pealkiri viitab, et keegi õpetaja on hukka mõistetud ja ta tuleb rehabiliteerida. Kas vaatama tulles peab pelgama mõtet, et „mina olengi nüüd see õpetaja Tammik”, ja kas pakutakse suur lahendus?
Seda mõtet pelgama ei pea. On võimalus samastuda tegelasega, kelle jaoks on see mõte hirmutav. See on esiteks lugu 1990. aastate õpilastest ja nende õpetajatest. Teiseks on see lugu ühest õpilasest, kellest saab õpetaja uue sajandi koolis – mida võtab ta oma kooliajast klassiruumi kaasa? Ja oma lahendus lavastuses muidugi on, aga seda ei saa ette ära öelda.
Praeguses väga kuumas haridusdebatis saavad kõige vähem sõna õpilased, lapsevanemad ja õpetajad – ometi on nemad kõige rohkem koolieluga seotud. Ootame etendusi vaatama lapsevanemaid koos oma lastega, muidugi õpetajaid ja üldse kõiki, kellele hariduselu korda läheb. Lehel opetajatammik.wordpress.com ootame inimesi arutlema. Ärme lase haridusdebatil toimuda üle meie peade!
Kuidas juhtus, et selline teema lavastuseks hakkas vormuma?
Tahtsin alguses kirjutada raamatut õpetajatööst. Rääkisin sõprade, kolleegide ja ka oma tudengitega. Üks intervjueeritav oli ka Paavo Piik, kellega arutasime võimalust teha samal teemal avalik loeng, mida tema ja teised Kinoteatri inimesed aitaksid teatrivõtetega täiustada. Tegime proove alates jaanuarist, kohtusime, arutasime, suvel kirjutasime lõpliku teksti kokku. Naljaga pooleks: lõpuks sai teatrielementidega loengust loenguelementidega teater. Ja raamat samal teemal on ikkagi ka plaanis avaldada, et teemasid põhjalikumalt lahti jutustada.
Miks valisid sellest teemast kõnelemiseks teatrivormi? Kas lihtsalt arvamusartiklite seeriast ei oleks piisanud?
Koolielust ei saa rääkida ainult abstraktselt arutledes. Tuleb leida teine formaat. Teatrilava annab võimaluse mängida müütide ja stereotüüpidega, tekitada isiklikke seoseid hoopis teiste vahenditega. Toimuvat saab kuulata ja vaadata nii õpilase kui ka õpetaja vaatepunktist, saada osa tunniolukordadest ja koolis tekkivatest inimsuhetest.
Kas astud üles näitleja või iseendana?
Tegemist on dokumentaalse lavastusega, mis tõukub mu enda kogemustest ja tõsielulistest sündmustest, mida olen kogunud nii noortelt kui ka vanematelt õpetajatelt, aga ka õpetajaks õppivatelt tudengitelt. Püüan edasi anda neid kõiki. Näitlejaks ei julge ennast nimetada. Ütleme, et olen laval n-ö näitlejana.
Õpetaja on ju professionaalne esineja. Kas praegu, veel enne esietendust, tundub, et teatrivormis esinejana lavale astumine erineb õpetajana klassi ees seismisest?
Erinevusi on palju. Improviseerin vähe. Õpetajana oled ju iseenda lavastaja, valgustaja, dramaturg, „piletöör”, aga nüüd on koos nelja kaasautoriga kirjutatud tekst, kindel režii, valgustus …
Üks huvitavamaid avastusi on see, et laval on esineja intensiivsus madalam kui klassiruumis. Vähemalt meie tüki puhul. Selge see, et laval ei pea tähelepanu nii palju püüdma ja hoidma kui klassiruumis, aga ikkagi poleks arvanud, et laval iga liigutus ja sõna niivõrd palju suuremat tähendust kannab.
Etendused toimuvad septembris ja oktoobris Tallinnas Sinilinnu kohvikus, aga ka 6. oktoobril Viljandis pärimusmuusika aidas, 14. oktoobril Rakvere kultuurikeskuses, 15. oktoobril Pärnu kontserdimaja kammersaalis, 19. oktoobril Kuressaare Linnateatris, 5. novembril Jõhvi kontserdimaja kammersaalis ja 26. novembril Paide kultuurikeskuses.
Piletid hinnaga 7–13 eurot on müügil Piletilevis ja Piletimaailmas ning soodushind kehtib (üli)õpilastele, õpetajatele ja pensionäridele. Et Kinoteater ootab koolikultuuri üle mõtisklema nii vanemaid kui ka lapsi, on võimalik soetada ka perepilet – ostes kaks või enam piletit, on kõik pääsmed soodushinnaga.
Ruudu Raudsepp
Kinoteater
Juba üle tosina aasta käib õpetajatöö äärmine LIHTSUSTAMINE, mis paradigmaliselt on viinud meid 1950ndate alguse stalinlikku “pedagoogikasse”. Näeme, kuidas pedagoogika- ja psühholoogiateadus koolist üha kaugenevad… Põhjalikumalt peatun sel probleemil oma viimases (2014) raamatus, aga ka üle-eelmises (2010), mis lausa müügilt ära korjati.
Õpetamist võib võrrelda kirurgi tööga, aga kirurgi ei hakka keegi isegi lihtsa pimesooleoperatsiooni juures õpetama. Nii pole kellelgi õigust PROFESSIONAALSET õpetajat tunni andmisel ajalehe jne kaudu õpetada. Demokraatia seisneb selles, et ühiskond (lapsevanemad ja üldse kodanikud) võivad arutada riigi hariduspoliitika (mitte õpetamise, mis proffide valdkond) üle…
Seepärast tunnen jätkuvalt hirmu nn hea õpetaja mudelite loomisega seoses – asi on palju keerulisem – vaadakem, mis toimub koolides. Samas võib kirjutada-etelda mõne konkreetse õpetaja teemal, aga taeva pärast – ilma üldistusteta…