Alandliku käes on edu võtmed

Bioloogilise elu kroon inimene on ikka üks haruldaselt õppimisvõimetu olend. Seda vähemasti Tallinnas.

Vabaduse veerandsajandi jooksul on Tallinna kesklinn arhitektuuriliselt rohkem ja kiiremini muutunud kui kunagi varem. Tasapisi on täitunud sõjaaja hambaaugud, okupatsioonivõimu tekitatud tühermaad ja eriti kodanikele suletud mereäärsed alad kesklinnas. Mida aasta edasi, seda kindlamini kehtib seaduspärasus, et head ja nauditavad tulemused sünnivad koostöös arhitektide ning nende esindusorganisatsioonidega.

Iseenese tarkusest, toore jõuga ja vägisi või koguni kehtivaid õiguslikke piire ületades tegutsemine võib aga arenduse aastateks seisma panna ja kohtuvaidlustesse mähkida.

Mõnikord, nagu juhtus Eesti kunstiakadeemia puhul, võib otsustus­vigade ja piiride rumala ületamise tõttu pidurduda ka iseenesest õilis kavatsus. Sest vaenlane ju ei maga kunagi ja kasutab oma vastumängu võimalused igal juhul ära.

Teisel puhul on riigivõimu õigeaegne otsus, näiteks kehtestada Linnahalli kompleksile kaitserežiim (iseasi, kas arhitektuurilised põhjused on selleks piisavalt kaalukad) hoidnud suure tõenäosusega ära korruptiivsed tehingud linnavõimu ja ala ihkajate vahel läbi kahe aastakümne.

Riiklik kaitse on sundinud Tallinna juhte leiutama aina veidramaid ja ebapuhtamaid finantsskeeme, kuid need on alati enne realiseerumist kokku varisenud. Mäletajatele meenub kindlasti Solarise erand. Linnaruumi kasutajad on selle kolemajaga Estonia teatri vastas tänaseks ehk kohanenud, kuid nagu ehituse ajal, nii ka praegu peab tõdema, et kasutamata jäi võimalus luua linnaruumi uut kvaliteeti. Seesama ja veelgi maotuma lõpptulemusega juhtus Vabaduse väljakule risti püstitades, aga seal oli riik kõigi oma kahuritega taga.

Seda kõike oleks pidanud mäletama ka Admiraliteedi basseini ääres veel vabu maid arendada soovinud Porto Franco, mida seostatakse eeskätt Hillar Tederi nimega. Igaüks, kes viitsib pisutki otsimootorit kasutada, leiab rohkesti lektüüri selle kohta, mida kõike Tallinna mereäärega on soovitud ja mida saadud ette võtta. Krundid, mida müüdi juba 15 aastat tagasi, on endiselt tühjad. Arenduse ettevalmistusaeg on olnud sedavõrd pikk, et selle aja jooksul oleks võinud kokku koguda kogu kohaliku ja üleilmse arhitektuurilise ja planeerimistarkuse. Kui ainult seda pimestavat ahnust, rumalat enesekindlust ja halbu kombeid segamas poleks olnud.

Üldreegel on, et kui teed sohki, tee seda salaja ja veel parem kui võõraste kätega. Tähendab, planeeringute menetlemisel tekkivad kõrvalekalded avalikest huvidest ei tohi kuidagi olla seostatavad tulevase arendaja huvidega.

Nüüd skandaalidesse ja arhitektide organiseeritud vastuseisule komistanud arendaja Porto Franco aga üritas sohitegemist katta kõige avalikuma protseduuriga ja sundida teadmatule kaasamängule endale tundmatuid ja toores äriilmas ehk arusaamatu motivatsiooniga inimesi. Kui idee korraldada ette otsustatud tulemusega lavastatud arhitektuurivõistlus andis arendajale mõni kohalik suhtekorraldaja või meediaagentuur, siis tuleks see päevapealt lahti lasta ja kogu raha tagasi küsida. Eesti loomeliidud ja sealhulgas esileküündivalt arhitektide liit on viimastel aastatel korduvalt näidanud, et nad võimu ei karda ning peavad enda sõnastatud mängureeglitest rangelt kinni. Arvamus, et loojate sõltumatuid žüriisid ja komisjone saab üles osta või mõjutada, näitab asjatundmatust.

Tupikusse jooksnud arendusprojekti edasine kulg võib minna kahte rada pidi. Esimesel juhul jääb sohki teinud arendaja endale kindlaks, saadab protesteerivad arhitektid kuradile ning loodab, et küllap linnaametnikud kõigile vajalikele lubadele ja kooskõlastustele alla kirjutavad.

Äriliselt on see üliriskantne tee, sest kompleksi valmimise eeldusteks seatakse asjad, mida ettevõtja kontrollida ei saa, nagu korruptsioonijuurdluse tulemused ja sellele järgnevad kohtuasjad ühelt ning Keskerakonna võimu igavikulisus Tallinnas teiselt poolt.

Haiget ja formaalselt kõrvaldatud isandat teenivad alluvad linnaametnikud juba praegu pisut juhuslikult, mitte jäägitult, ja korralagedus näitab selget süvenemise trendi. Tõenäoliselt realiseeruv risk on arhitektuurivõistluse kui sellise, aga ka iga järgneva otsuse ja dokumendi vaidlustamine kohtutes ja vastavalt ehituse alguse ning avamispeo nihkumine kaugete horisontide taha.

On teine ja turvaline tee, mis võiks osaliselt taastada arendaja kui õilsa inimese mainetki. See on tehtud vigade möönmine ning uue ja sedapuhku ausa arhitektuurivõistluse korraldamine avalikke huve maksimaalselt arvestava lähteülesande alusel.

Kehtiva planeeringu tingimuste ning ekspertkogu otsusega leppimine tagab projekti kiire realiseerumise. Pole raske välja arvutada, et pisut väiksema mahuga, kuid toimiv ja renditulu teeniv kompleks on omanikule kasulikum kui aastaid jonni, kohtuvaidlusi ja renditulu puudumine. Seega on lisaks õiguslikele ja kultuurilistele olemas ka kõik majanduslikud põhjused selle, mis valesti, uuesti tegemiseks. Vastasel juhul on rahvasuus kerge tekkima parafraas omaaegsele Vene-Jaapani sõda ja sealhulgas Port Arturi komandanti Stösselit pilganud rahvalaulule „See Vene riigi saadus”, umbes nii:

Porto Franco vägev kindlus,

mis äravõitmata.

Et Tedrel raha vähe,

müüs maha täiega.