Puude taga on mets – ka hariduses
LEA DANILSON-JÄRG
kolme lapse ema
Sel nädalal on valitsusel plaanis võtta vastu olulised otsused erakoolide rahastamisel ning mul on lapsevanemana võimatu ministri pooltõdesid vaikides pealt kuulata. Riskin haridusministrit eelarvega toimetamise juures segada ning pälvida küünilise lobisti tiitli, kuid vastutus oma laste tuleviku ees ei anna häbeneda.
Eesti lapsed väärivad parimat haridust, mis me riigina ja igaüks isiklikult panustades pakkuda suudame. Aegunud üldhariduse korraldusele takka kiitmine ja vähese raha ühest taskust teise tõstmine ei paku lisaväärtust. Koolikorraldus vajab tänapäevase kodanikuühiskonna seisukohast ümber mõtestamist.
Praegune haridussüsteem kannatab eelmisel sajandil sisseharjutatud koolikorralduse ideestiku all, kus haridus oli pigem riigi peale surutud ja standardne nähtus, mille ülesanne oli treida ühetaolisi kodanikke. Tänapäeva vabas ühiskonnas on lapsevanemad vägagi huvitatud lapse haridusest ning soovivad ise otsustada, mis on lapse jaoks parim, selmet leppida etteantud lahendustega.
Lapsevanemad on saanud aru, et ei ole üht ja kõigile sobivat lahendust, vaid on palju erinevaid ja võrdselt häid võimalusi, mis sobivad erinevatele lastele ja peredele. Olukord on muutunud ja džinni pole võimalik pudelisse tagasi toppida. Lapsevanemaid ning lapsi ei saa enam sundida hariduse saaja passiivsesse rolli. On arutelu koht, milline uus süsteem olema peab, mis on eraalgatuse osa selles ja mil määral on võimalik jääda kvaliteetse, mitmekülgse, aga samas tasuta õppe ideaali juurde.
Kui vaadata asja väga kitsalt, siis PISA testi järgi suudab kool lapsed lugema, kirjutama ja arvutama õpetada küll. Kuid kas sellest piisab, et teda maailma parimate hulka arvata? Test ütleb ju samas ka seda, et me pole suutnud kõigi õpilaste võimeid maksimaalselt välja arendada ja koolist tunneb rõõmu vaid veidi üle poole lastest. Samuti on meil murettekitavalt suur arv koolist väljalangenuid. Mõeldes maailma parimate hulgas olevale Eesti koolile, jääb mulle arusaamatuks, miks on meil nii palju „lolle”, kes soovivad oma lapse hariduse eest erakoolis peale maksta.
Õiguskantsleri ettekandest riigikogule loeme, et Eestis pole tagatud võimalus saada oma vajadustele ja võimetele vastav haridus. Ka oma kogemusest võin kinnitada, et omavalitsuste peetavate koolide hariduse kvaliteedi ja võimaluste vahel on suured erinevused. Arvestades neid asjaolusid, pole haridusministrist kuigi kena õiguskantsleri selja taha pugeda ning tema ettekandest erakoolide toetuste ja õpetajate palgatõusu vastandamiseks kontekstist välja rebitud õigustusi otsida. Ühtluskooli eesmärkide mittesaavutamist ei saa kuidagi erakoolide rahastamise küsimusele taandada.
Probleemide lahendamine algab nende tunnistamisest. Kui haridusminister püüab jätkuvalt haridussüsteemi kui terviku eest vastutamisest kõrvale hoida, rääkida maailma parimate hulgas olevast Eesti koolist, seejuures probleeme maha vaikides ja erakoole patuoinaks lavastades, ei ole just palju lootust olukorra paranemiseks. Munitsipaalkoolide lapsevanemad ootavad juba ammu pikisilmi, et nende laste koolid muutuksid mitmekesisemaks, ning selle nimel on nad valmis ka juurde maksma. Paraku puuduvad selleks legaalsed võimalused, mis viivadki skeemitamiseni või erakooli valikuni. Annetused ära keelata ja erakoolid kättesaamatuks muuta on ebarealistlik ja ignorantne plaan.
Era- ja kogukonnakoolide lisandumises väljendub lapsevanemate vajadus põgeneda omavalitsuste haridusmonopoli kodeeritud ükskõiksuse ja osavõtmatuse eest. See on vastureaktsioon kvaliteedi, valikuvariantide ja piirkonniti ka koolikohtade defitsiidile.
Haridusministri plaan kärpida erakoolide rahastust ei vähenda praegust defitsiiti ega hariduslikku kihistumist, vaid röövib tavaliselt inimeselt tema ainsa võimaluse kõigest hoolimata oma lapsele hea haridus anda.
Loomulikult ei saa kõiki omavalitsusi ühte patta panna, on ka palju uuendusmeelseid omavalitsusi ning häid koolijuhte. Paraku on aga üksjagu ka neid, kelle kohta ei saa midagi head öelda, ja just seetõttu vajavad lapsevanemad alternatiive.
Hariduskorraldust puudutavate otsuste tegemisel tuleb tunnistada, et meie kaunis ideaal, mida soovib näha õiguskantsler − kvaliteetne, lapse vajadusi ja andeid arvestav ning valikuterohke ühtluskool −, on paraku utoopia, sest raha niisuguse asja jaoks riigil pole. Samuti nagu seda pole piisavalt solidaarsuspensioni maksmiseks. Meie vananevas ja kahanevas ühiskonnas kasvab surve riigieelarvele iga aastaga.
Hariduses võib kokkuhoid ja eraraha õigel ajal kaasamata jätmine viia negatiivsete tagajärgedeni. Haridusse lapsevanemate kaudu lisaraha toomisest pole pääsu, kui soovime hariduse tänast kvaliteeti ja kättesaadavust säilitada, suurendamisest rääkimata.
Et vältida hariduse allakäigust tingitud ohtu Eesti majanduse konkurentsivõimele, pakun välja järgmise lahenduse.
1. Riik paneb paika tasuta õppe mahu, mis sobib enamiku laste ja vanemate vajaduste ning ootustega. Tasuta õppekoha tagab omavalitsus (kui omavalitsus ei suuda, siis riik) kõigile lastele, kes seda soovivad.
2. Tasuta variandist erinevaid (kallimaid) lahendusi saab luua omavalitsuse- või riigikoolisiseselt lapsevanemate enamuse nõusolekul (süvaõpe, väiksemad klassid, teine metoodika jne). Maksumaksja rahastus on tagatud tasuta õppe mahus. Täiendava kulu kannavad lapsevanemad lepingu alusel. Sellega saaks praeguse annetuste süsteemi põranda alt välja tuua, mis muudaks süvaõppe ning muud valikuvõimalused omavalitsuste ja riigikoolide lastele ausal teel kättesaadavaks. See omakorda võtaks maha vajaduse luua erakoole juurde ning leevendaks tungi eliitkoolidesse.
3. Võimalusi, mida vajavad väiksemad ühiskonna grupid ja mida pole omavalitsuste peetavates koolides seega otstarbekas võimaldada, pakuksid erakoolid (Waldorfi, kristlikud koolid jne). Erakoolidele tagatakse rahastus tasuta õppe piires, nagu ka omavalitsuse ja riigi peetavates koolides. Lisakulud kannavad lapsevanemad õppemaksu kaudu.
4. Luuakse toetussüsteem, mille abil saavad vähekindlustatud pered põhjendatud avalduse alusel taotleda tasuta õpingute mahtu ületava õppe eest makstava tasu või erakooli õppemaksu kompenseerimist. Näiteks kui laps saab koolis hästi hakkama ja tahab osaleda süvaõppes, mis on talle selgelt jõukohane, siis toetust võimaldatakse. Kui laps on õppega hädas, siis süvaõppe toetust ei võimaldata, küll aga näiteks väikeklassi ja tavalisest erinevat õpikäsitlust. Sama toetusskeemi sobib kasutada ka huvihariduse jaoks, sest näiteks laste muusikakooliõpingud käivad osale lapsevanematest ka praegu üle jõu. Kooliharidus ja huviharidus moodustavad lapse arengu seisukohast aga terviku, mistõttu tuleb neid käsitleda koos.
Pakutud süsteemiga oleks tagatud laste vajadusi arvestavad võimalused ning haridusse tekiks lisaraha, milleta ei oleks suurema valikuvabaduse loomine võimalik. Samas ei jääks huvide- ja võimetekohane haridus kellelgi majanduslikel põhjustel kättesaamatuks.
Mets koosneb puudegruppidest.
Loomulikult vajavad need erinevat pinnast ja teisigi tingimusi. Olen artikli autoriga igati nõus ja sellega haakub ka Jüri Ginteri laie vaatenurk.Vaid kommentaariks:
1)Kui kogukonnal on usku ja võimalust raha loovasse jõusse, miks siis mitte kasutada.
2)Munitsipaalkoolide valitsemine läks kogukonnalt siin-seal jäägitult valla kätte. Kuivõrd sealpool aga kooliarendust ja eesmärke mõtestati? HM saadetud raha ei jõudnud kooli piisavalt võis ka vahepeal pudeneda. Siiski toimisid koolid PISA andmetel hästi, õpilaste teadmised ei halvenenud vaid püsisid head.
Viimase aastakümne ajal on haridustee rööpad võimalik et oskamatult maha pandud. Ülle Madise tasakaalukast ja asjatundlikust lähenemisest pean ka lugu.
Olen artikli autoriga samal arvamusel. Kõigi laste haridusteed tuleb võrdselt toetada. Olen ise ka kolme lapse ema ja pean kahjuks tõdema, et kui tutvusin Waldorfkooli õppekava ja meetoditega, jäin kurvaks.
Kurvaks selle pärast, et miks minu õpingute ajal ei olnud sellist kooli!
Ma oleks väga tahtnud õppida sellises koolis!