Maakool vs. linnakool

Kas mu hing kuulub maa- või linnakooli? See on küsimus, millele iga noor tööd alustav õpetaja peab ühel hetkel vastuse leidma.

Kahtlemata räägib palju aspekte linnakooli ja vähemalt sama palju maakooli kasuks. See tundub ehk pisut uskumatu, et kuigi linnas on oluliselt rohkem võimalusi enesetäiendamiseks ja -arendamiseks ning vaba aja veetmiseks, on noorte õpetajate huvi maakoolis töötamise vastu tõusmas. Ka minu kindel soov on asuda tööle just maakooli. Miks soovivad noored aina enam just maakooli tööle minna?

Uus-Meremaal sündinud kohtumeditsiini ekspert Sydney Alfred Smith on öelnud: „Ükski laps ei sünni kurjategijana, ükski laps ei sünni ka inglina, ta lihtsalt sünnib.” Tema öeldu võtab minu jaoks tabavalt kokku olulise mõtte. Ei ole oluline, kas laps sünnib uhkes lossis või tagasihoidlikus üürikorteris. Laps ei sünni probleemidega. Ja tema elus ettetulevate võimalike probleemide algpõhjus ei ole koha suurus, kus laps kasvab, areneb ja oma esimesed sõbrad leiab.

On arvatud, et maakoolis on õpetaja töö oluliselt keerulisem kui linnakoolis, sest esimesse klassi võetakse vastu kõik kohalikud lapsed. Katseid tegema ei pea. Jah, nende laste tase võib olla erinev. Võib-olla ei oska kõik lapsed kooli tulles veel lugedagi. Võib-olla mõni ei oska kooliteed alustades muud kui oma nime kirjutada. Mida kõik need lapsed tihtipeale aga väga hästi oskavad? Üksteisega arvestada ja probleeme rahulikult lahendada. Oleks vale väita, et linnakoolides õppivad lapsed seda sugugi ei oska. Ometi ümbritseb maal (linnast väljas) elavaid lapsi palju enam vaikust ja rahu, mis nende närvisüsteemile vaid head mõju avaldab. Väga oluline on ka oskus üksteist hoida ja üksteisest lugu pidada. Selle oskuse puudumine on üks põhjus, mis omavahelisi konflikte ja käitumisprobleeme tekitab. Laps, keda ümbritseb vähe, aga väga tähtis, oskab seda vähest ka rohkem hinnata.

On palju maakoole, kus klassis on alla kümne lapse. Tihti elavad need kuus-seitse last üksteisele lähedal ja on väljaspool kooli head sõbrad. Seetõttu hoitakse üksteist ja häid suhteid, mis kogu klassi ühtseks muudab ja meie-tunnet tekitab. Ühtset ja tugeva meie-tundega klassi on õpetajal aga palju lihtsam õpetada ja suunata.

Mina tulevase õpetajana tunnen, et maakool annab mulle suurema võimaluse ühiskonna edukamaks toimimiseks midagi ära teha. Õpetaja viis ühiskonnas kaasa rääkida on kujundada oma õpilastes sellised väärtushinnangud ja tõekspidamised, mis aitavad neil elus soovitud sihtideni jõuda. Mille abil jõuavad nad teistega arvestades enda eesmärkide ja unistuste täitumiseni. Jõuda just nii kaugele, et ühel päeval räägivad olulistes otsustes kaasa ja muudavad meie kõigi elu paremaks just need täiskasvanud, kelle edukale haridusteele ja karjäärile meie õpetajatena aluse oleme pannud. Eeldusel, et neid väärtushinnanguid kannan õpetajana mina ise ja olen enda käitumise ja väljaöelduga eeskujuks.

Kui klassis on kümme last, on õpetajal palju suurem tõenäosus personaalselt iga lapseni jõuda, tema arengule maksimaalselt kaasa aidata ja olla igal ajal tema jaoks olemas kui suures klassis, kus korraga vajab õpetaja jäägitut tähelepanu 26 last. Seetõttu tunnen, et maakoolis, ka siis, kui lapsed on väga erineva taseme ja ootustega, suudan igale lapsele palju rohkem pühenduda ja endast anda.

On inimlik soovida oma tehtud töö ja antud panuse eest ka väärilist tasu. Ma leian, et õpetaja töö on selline, milleks peab olema kutsumus. Liiga suure tasu eest ei tehtaks seda enam kutsumusest, liiga väike palk aga sunnib selle ameti valinuid leidma uusi väljakutseid.

Ei ole saladus, et paljudes maakoolides ka tasustatakse õpetajaid paremini kui linnakoolides, kus konkurents on suur ja õpetajaid jagub tihtipeale rohkem kui maakohtadesse. Paljud pered otsustavad linnas elamise kasuks just seepärast, et maal on tööd oluliselt vähem.

Kui perekonnas on erineva elukutsega inimesi, kellest vaid üks on valinud õpetajakutse, võib tihti kogu pere jääda elama linna. Teiste jaoks maal tööd lihtsalt ei jaguks. Samas vajavad lapsed õpetamist ka maakoolides ja selleks on vaja õpetajaid, kes oleksid valmis tulema ja oma panuse andma.

Et õpetajaid tööle meelitada, on väikese konkurentsiga maakoolides tihti õpetajatel ka veidi kõrgem palk. Noore inimese jaoks, kes alles alustab iseseisvat elu ja kinnisvara soetamisele mõtleb, on igasugune väike lisatasu aga ülimalt oluline. Miks mitte valida just seetõttu maakoolis töötamine? Minu jaoks on see kahtlemata lisaks kõigele muule üks oluline komponent, mis minu valikut linna- või maakooli vahel mõjutab.

Aastataguse traagilise koolitulistamise valguses on minu jaoks oluline rääkida ka vägivallast. Mis viib lapse nii kaugele, et tema psüühika ei pea vastu ning ta teeb tegusid, millel on kõigi jaoks traagilised tagajärjed?

Kindlasti on sellel palju põhjuseid ning et ma pole antud teemal ekspert, ei kavatse ma anda ka hinnanguid. Ometi tahan, et mina õpetajana saaksin teha kõik, et midagi sellist kunagi ei juhtuks.

Arvan, et kui laps kasvab turvalises ja rahulikus keskkonnas, kus teda on alati võimalik aidata ja ära kuulata, muudab see ka lapse rahulikumaks ja tema närvisüsteemi tugevamaks. Suures (linna)koolis ei pruugi iga muutus lapses silma jääda. Lapsi on palju, kolleege niisamuti ja asjaajamist üleüldiselt on iga päev rohkesti. Inimvõimetel on kahtlemata aga piirid. Seetõttu võib mõni väheoluline muutus lapses jääda tähelepanuta. Iga suur muutus saab alguse aga väikesest.

Kui kogu kool on väike, õpetajaid ja õpilasi vähe ja kõik üksteist hästi tunnevad, on üsna tõenäoline, et keegi alati märkab. Kui mina lapse õpetajana ei märka, et laps ei ole tema ise, oskab seda tähele panna mõni minu kolleeg või teine õpilane. Kui laps hakkab koolis vägivalda kasutama, ei ole väikeses maakoolis võimalik, et vahetunnis mitte ükski täiskasvanu seda tähele ei pane ja olukord jääb lahendamata. Suures mammutkoolis, kus vahetunnis on koridorid kilkamist, jutuvadinat, mängulusti ja sadu lapsi täis, ei jõua aga kaks-kolm korrapidajat-õpetajat kõiki neid lapsi hallata ning iga vägivaldset vahejuhtumit tähele panna. Vahejuhtumist võib saada alguse aga koolikiusamine, mille vastu meie ühiskond tõsiseid pingutusi teeb. Vägivallajuhtumitest hoiduda ja laste probleeme varakult märgata on oluliselt lihtsam just maakoolis.

Mulle meeldib Ameerika juristi Oliver Wendell Holmesi öeldu, et suurema osa maailmas räägitavast tõest ütlevad välja lapsed. Laste öeldu ei tule läbi filtri. Kõik, mida nad tunnevad ja mõtlevad, ütlevad nad ka välja. Vähemalt nii peaks see olema.

Mina tahan olla oma õpetajateed alustades just selline õpetaja, kellel on iga lapse jaoks alati see aeg, et ära kuulata, koos rõõmustada või koos murele lahendus leida. Ja mitte alles siis, kui murest on saanud tõsine probleem. Tunnen, et sel moel alati olemas olla saan aga just maakoolis. Väikeses maakoolis, kus klass on väike, aga hoiab ühte. Koolis, kus väiksemgi muutus lapse olekus, väljaöeldus või käitumises ei jää tähelepanuta ning kus õpetajaid tasustatakse vastavalt nende panusele vääriliselt.