Kas eksemplar kaob?
Heiki Raudla
Mulle meeldib raamatu trükilõhn ja vana raamatu hõng. Ilusad kaaned annavad ka raamatule palju juurde.
Mulle meeldib illusoorne side, mis tekib kirjatähti paberraamatust lugedes, ekraanilt loen dokumente ja muid lühemaid tekste, ka entsüklopeediaid, mille ülesanne on edastada sõnumit, kinnitada fakti, mitte luua meeleolu. Aga vanal raamatul on veel üks huvitav omadus – see on kogunud endasse inimeste ja olude ajalugu. Näiteks on kirjutanud selle endine omanik tiitellehele oma nime või jätnud templi. Kes oli see inimene? Mõni on jooninud alla ridade kaupa lauseid või terveid lõike ja kirjutanud servadesse kommentaare. Huvitav on vana raamatut leht-lehelt uurida ja mitmesuguseid märke leida. Nii et sellistest asjadest tunneb rõõmu üks „vana kooli” raamatusõber.
Omaette väärtus on muidugi autogramm, eriti veel pühendusega, millega autor on taotlenud surematust ja järelkuulsust. Olen näinud ka kleebist kirjaga „Raamat nr see ja see, autori poolt allkirjastatud nii ja nii mitmest eksemplarist”. Jah, kes meist tahab loobuda illusioonist, et me kestame või meid avastatakse kord taas?
Juba aastaid räägitakse digi- või e-raamatust ja -lugerist, mis vabastab lugemishuvilise raskest raamatukoormast, eriti reisil, ja säästab ruumi nii kodus kui ka kotis. Kuna digiraamatut näeb ekraanilt, saab seda lugeda ka pimedas teki all, ilma et see silmi rikuks. Digiraamatu puhul ei piira lugejate arvu tiraaž, tuleb välja, et see on paberraamatust ka odavam.
Teisalt propageeritakse laste ja noorte seas endiselt aktiivselt ka paberraamatut – korraldatakse üritusi, kohtumisi autoritega. Mõtlen, et ega see vormile keskendumine vast peamine olegi. Tähtis ei ole ju niivõrd see, kas tekst ja pildid on talletatud kivile, papüürusele, paberile või ränikivile – ehk siis protsessorisse –, vaid et inimene, eriti noor inimene üldse loeks. Kirjutan praegu isegi seda kommentaari arvutis ja edastan keeletoimetajale elektrooniliselt, sama moodi ladina tähtedega nagu kooli ajal paberi ja pliiatsi abil.
Samas mõtlen, et tänapäeval jääb järjest vähemaks neid asju, mis püsivad ja mis meist alles jäävad. Hoiame pöialt, et päikesetormi ei tule ja meie kirjanduslik looming säilib elektroonilistes ajudes. Aga kuidas säilitada digiajastul eksemplari unikaalsust ja teosega kaasas käivat lugu – kas digiautogrammi, comment’ide ja lugejate PIN-koodide jadaga?