Anu Taul: Oma teed mööda
Õed Anu (paremal) ja Triinu Taul on valinud muusikas kumbki oma tee, aga seda enam meeldib neile aeg-ajalt koos laulda. Foto: Andrus Taul
Üks toredamaid reise viimasel ajal oli meil Triinuga Kesk-Saksamaale Northeimi. Selles rahulikus ja õdusas linnakeses on meie peretuttavatel, näitlejatest abielupaaril oma väike nukuteater, mis asub vanas tuletõrjemajas ja näeb välja nagu tõeline muinasjutuloss. Saali lagi on maalitud tähistaevaks, majas on hiigelkontidest keerdtrepp, põnevad nukutöökojad ja eri suuruses nukke, palju salauksi, nii et majja võib lausa ära eksida, ja muudki müstilist. Näiteks oma tuppa pääsesime me läbi ühe riidekapi ukse. Kaks aastat tagasi kutsusid nad meid Triinuga sinna volbriööl kontserti andma. Laulsime lisaks oma lugudele ka iidseid rahvalaule, mängisime torupille, vilepille, parmupille ja saatsime end kitarril. Saksa publiku jaoks oli see midagi erilist ja eksootilist, aga sellest kontserdist saadud emotsioon oli vägev elamus ka meie endi jaoks.
Üks põhjus, miks see reis meile mõlemale nii eredalt meelde jäi, on see, et me pole õega kuigi tihti niiviisi kahekesi koos reisimas käinud ja kogesime taas, kui tore see on. Meil oli kogu aeg lõbus, sai väga palju nalja ja muidugi juhtus ka äpardusi. Äratulek kujunes pööraselt kiireks, bussiga rongijaama sõites ütlesin Triinule, et pane tähele, Murphy seaduse järgi on järgmise nurga taga aeglane sõiduk ees, ja loomulikult oligi seal teetöömasin, mille järele buss pidi ootama. Jõudsime siiski viimasel minutil raudteejaama ja istusime juba rongis, mis meid lennujaama pidi viima, kui sisetunne sundis rongi numbrit veel kord üle kontrollima. Olimegi eksikombel valesse rongi istunud, jõudsime veel napilt vagunist välja hüpata ja õige rongi peale minna.
Mina elan Haanjas, Triinu Tartus, aga suhtleme Skype’i kaudu tihti ja saame teineteisele kõigest rääkida, meie vahel on lausa telepaatiline side. Mõnes mõttes oleme väga sarnased ja liigume justkui paralleelselt ühes suunas. Ka igapäevaelus tunneme ja tegutseme teinekord üsna ühtmoodi. Kui mul on näiteks halb tuju ja ma õele helistan, et küsida, kuidas tal on, selgub, et tema tunneb täpselt sama. Või siis oleme teineteise teadmata ostnud peaaegu sarnased kingad, millel on vaid väike värvivahe. Samas hääletämber on meil erinev ning muusikas on minul oma, Triinul oma stiil.
Triinu läks õppima holistikat ja teda huvitab väga muusikateraapia. Tema kontserdid on nagu endassevaatamise rännakud, kus ta helidega improviseerib ja šamaanitrummi mängib. Triinuga koos musitseerime ja improviseerime iga kuu Tallinnas Kristalltoas, kus inimesed pikutavad lambanahkadel ning laul, muusika, kristallide ja kogu selle ruumi energeetika mõjuvad kokku hästi võimsalt.
Mind peetakse ekslikult rahvalaulikuks, sest kõik plaadid, mis ma olen välja andnud, on mulgikeelsed. Mulgi keel iseenesest ei tee neid rahvalauludeks, rahvalauludega pole neil midagi ühist. Kõik on suuresti ikka autorilooming. Kunagi ma katsetasin rahvalaulude seadmist, aga see pole minu rida. Küll aga olen mõne varasema loo tarvis saanud inspiratsiooni rahvaluulest. Pean end laululoojaks ja kuigi ma oma kontserte rännakuteks ei nimeta, on mulle tihtilugu tuldud ütlema, et mõnel mu laulul on olnud kuulajaile tervendav mõju. Aga muusikaga ongi nii, et see paneb inimese endasse vaatama ja mõjub vabastavalt.
Oleme pärit Mulgimaalt muusikute perest, muusika keskel kasvanud ja lapsest saati laulnud. Kui olime väikesed, harjutas isa kodus tihti akordionit ja akordionimuusika oli see, mis meid kogu aeg saatis. Vahel käisime vanematega ansambliproovis ja kontsertidel kaasas. Triinu läks varakult Tõrva laulustuudiosse õppima, mina olen olnud rohkem iseõppija. Riidaja koolis, kus me käisime, pandi Triinut ikka aktustel esinema, tema oli kooli ajal nagu tulesäde ja rohkem esineja tüüpi. Mina olin hästi tagasihoidlik ja pigem oma maailmas, kellelgi polnud mu lauluoskusest aimu, kuni mingil hetkel see vabanes ja ma sain aru, et esineda on päris tore.
Aastaid oli meil oma pereansambel, kuhu kuulusid isa, ema, meie Triinuga ja mõlemad vennad. Reisisime sellega päris palju ja nägime teisi rahvamuusikaansambleid väga eksootilistest maadest. Need reisid panid vaatama asju avarama pilguga, mõistma, et rahvalaul võib olla põnev, ning tekitasid huvi pärimusmuusika vastu. Me mõlemad Triinuga oleme õppinud Viljandi kultuuriakadeemias rahvalaulu. See kool andis suurepärase võimaluse muusikas katsetada ja teha koostööd ka näiteks sõpradega pop-jazz-osakonnast, mis on minu jaoks olnud väga arendav.
Mingist eluperioodist mäletan selgesti soovi olla kuulus ja minna esinema laia maailma. Arvan, et päris paljudel noortel on olnud selliseid unistusi ja ambitsioone. See südamesoov täitus kuidagi iseenesest, kui meid valiti 2004. aastal Neiukõsõ ansambliga lauluga „Tii” Türki Eurovisiooni lauluvõistlusele Eestit esindama. Saime kogeda, mis tunne on esineda hiigelsuurel laval ning tunda end staaridena – turvamehed ees ja taga, punased vaibad, vastuvõtud … Pärast seda tuli siit ja sealt põnevaid pakkumisi, aga minu sisehääl ütles, et see pole siiski päris see, mida ma teha tahan. Sain aru, et mu unistus ja soov on pigem areneda ja õppida asjades sügavuti minema. Olen kõik oma otsused ja valikud alati südamega teinud ja tagantjärele tunnen, et kõik on õigesti ja hästi läinud. Tean, et Triinu tunneb samuti.
Ju on õige ka see, et mina käin muusikas oma teed ja Triinu oma. Oleme proovinud koos muusikat teha, aga see ei ole toiminud, kummalgi on nii tugevalt enda rada ees. Aga aeg-ajalt kokku saada on tore ja me naudime koos laulmist. Järgmine suurem esinemine on meil 4. juunil Mulgi peol Paistu kirikus.