Kuidas Mulgimaa lapsed vulkloori õpivad

Mulgimaa laste folklooripäev toimus tänavu juba kahekümnendat korda ja sellest võttis osa üle 240 lasteaialapse. Laste jaoks oli see ühtlasi ettevalmistus 4. juunil toimuvaks Mulgi peoks. Foto: Neil Viskov

Alli Laande on võtnud mulgi keele õpetamise oma südameasjaks. Foto: Neil Viskov

Mulgimaa laste folklooripäev ehk Mulgi murdes vulklooripäe on kõige pikema traditsiooniga sündmus, mida Mulgi kultuuri instituut korraldab. 17. märtsil toimus see juba kahekümnendat korda. Toreda tava eestvedaja on kõik need aastad olnud Alli Laande, kes nimetabki end Mulgi asja ajajaks.

Alli Laande, kuidas tänavune folklooripäev korda läks?

Väga hästi. See toimus sel aastal Helme vallas Linnakülas Ritsu lasteaia-algkooli spordisaalis ja osa võttis üle 240 lasteaedade vanemate rühmade lapse. Algus oli kell 11, et lapsed Mulgimaa eri paigust kohale jõuaks. Iga vald hoolitseb ise transpordi eest, nii on see igal aastal olnud. Kõik lasteaiad olid kaasa võtnud vaiba, kus lapsed istusid ja üksteise etteasteid kuulasid. Kõik olid ette valmistanud mõneminutilise mulgikeelse kava – kes tegi laulumängu, kes väikese näidendi. Ritsu lasteaia lapsed laulsid Mulgi laule kuuekeelsete kannelde saatel, mis kõlas väga ilusasti. Pärast oli väike söögipaus, joodi morssi ja söödi pirukaid, ja kuna folklooripäev on mõeldud eelkõige õppimiseks, said lapsed lõpuks koos laulda, lustida ja ringmänge mängida.

Mitu lasteaeda Mulgimaal on?

Tarvastus on kolm, Tõrvas kaks, Alal, Abja-Paluojal, Õisus, Mõisakülas, Paistus, Ritsus, Pärstis, Hallistes ja Karksi-Nuias üks – kokku 14. Sel aastal oli Paistu lasteaed ainus, kes tulla ei saanud, kõik teised olid kohal.

Kas folklooripäev on ajaga muutunud?

On. Kui me 1996. aastal Lilli rahvamajas alustasime, olid kaasatud ka algklassilapsed. Iga aastaga osavõtjate arv kasvas ja kümnendaks aastapäevaks oli selge, et me isegi Karksi-Nuia kultuurimaja saali enam koos ära ei mahu. Siis kasvaski laste folklooripäevast välja „Väikesed virred”, mis on samalaadne pidu algklassilastele ja mida viib läbi Anneli Arraste. Sel aastal oligi meil 20. ja neil 10. aastapäev.

Miks sellist päeva vaja on?

Laps, kes oma pärimust ja kultuuri tundma õpib, oskab seda hiljem väärtustada. Sellel on ka metoodiline mõte. Mulgi keelt, laule, mänge ja kodukoha kombestikku õpetatakse lastele kõigis lasteaedades ja see ühine kogemus liidab neid. Folklooripäev on pidupäev, kuhu lapsed tulevad rahvuslikes pidurõivastes, ja nii seostub Mulgi asi neile peoga. Aga see on lasteaialaste jaoks ka esimene laulu- ja tantsupidu ning ühtlasi ettevalmistus Mulgi peoks, millest suurem osa neist osa võtab. Mulgi pidu korraldab Mulgi kultuuri instituut üle aasta, seekordne pidu on järjekorras neljas ja toimub 4. juunil Paistus. Juba on end kirja pannud 1400 esinejat, neist 300 mudilast. Stsenaariumide konkursil valiti välja minu kava „Lääme kiike katsumaie”, ühtlasi olen õhtuse kontserdi pealavastaja. Kiikumine on ammune tava, Lõuna-Eestis pandi kiiged kevaditi juba varakult rehe alla. Kiige juures on olnud noorte kokkusaamise ja armastuse leidmise koht, ema kiigutab last oma rüpes, vanavanemad meenutavad kiiktoolis kiikudes möödunut.

Olete ise ka Mulgimaalt pärit?

Jah, ema poolt olen mulk, isa on pärit Võrumaalt, aga lapsena elasime perega hoopis Viljandimaal Tustis, mis jääb Mulgimaa piiridest välja. Suviti olin Karksi vallas Ärikülas vanaisa juures ja Linda-tädi, kelle vanaisa pärast seda, kui vanaema noorelt suri, naiseks võttis, rääkis kodus ainult mulgi keeles. Mulle see keel nii meeldis, teadsin juba seitsmeaastaselt, et hakkan seda kunagi ise ka kõnelema.

Kas ema teiega vahel kodus ka mulgi keelt rääkis?

Ei. Kuna koolides ja ametlikus asjaajamises oli murdekeel sel ajal keelatud, seda isegi natuke häbeneti ja arvati, et see segab lapsel lugema ja kirjutama õppimist, kõnelesime ka kodus kirjakeelt. Praegu on suhtumine hoopis teine ja laps omandabki keele kergesti.

Millal te mulgi keele ära õppisite?

Siis, kui siia elama kolisin. Õppisin Tartu pedagoogilises koolis lasteaia ja üldhariduskooli muusikaõpetajaks ja pärast seda tulin Mulgimaale tagasi. Kümme aastat töötasin Halliste rahvamajas ja olin lasteaias muusikakasvataja, pärast seda kolisin Karksi valda Lilli külla, kus olen nüüdseks elanud rohkem kui 25 aastat. 17 aastat juhatasin Lilli rahvamaja, kus raamatukogu juhatajaks oli Hillevi-Kärt Muska, kes kodus rääkis ainult mulgi keelt. Palusin, et ta kõneleks ka minuga ainult mulgi keeles, uurisin keeleteadlaste Salme Tanningu ja Karl Pajusalu kirjutisi Mulgi murdest ning tasapisi sai keel selgeks. Õppida ei ole kunagi hilja. Läksin veel 50-aastaselt Viljandi kultuuriakadeemiasse kultuurikorralduse eriala õppima, tahtsin minna varem, aga viie lapse kõrvalt polnud selleks aega ega võimalust.

Kui omane on mulgi murdekeel teie lastele?

Kodus olen püüdnud teadlikult mulgi keelt rääkida, eriti lastelastega, keda mul on 13. Üks tütardest, Ade, läheb minu jälgedes. Ta on Karksi-Nuia lasteaias muusikaõpetaja ja aitab mul folklooripidu korraldada.

Kuidas lasteaialastele mulgi keele õpetamine alguse sai?

2000. aastate alguses algatas kultuuriministeerium programmi „Lõuna-Eesti keel ja kultuur”. Lõuna-Eesti keeles on ju kolm murret: Tartu, Võru ja Mulgi murre. Mulgi murre omakorda jaguneb Tarvastu ja Karksi murrakuks. Kui mind Mulgimaa esindajana sellesse programmi kutsuti, kirjutasime Abja kultuuritöötaja Menningu Triinuga mõlemad ühe projekti: Triinu lastelaagri korraldamiseks ja mina keeleõppe projektiks „Latseke, kõnele mulgi keelt”. Kuna Mulgimaal on juba üles kasvanud terve põlvkond, kes enam mulgi murdekeelt ei oska, leidsin, et on viimane aeg hakata seda lastele tutvustama, sest kui see rikkus kaduma läheb, on seda raske taastada. Hakkasime koos käima Lilli külas, kus Kitzbergi muuseumi perenaine Asta Jaaksoo ja Hillevi Muska on mõlemad head keeleoskajad. Sel ajal tegutses veel ka Lilli algkool, kutsusin Mõisaküla, Halliste, Karksi lapsed lisaks ja rääkisime Mulgimaa ajaloost, keelest, kommetest. See kestis kolm aastat. Lilli algkoolis toimusid ka mulgi murdekeele ja kultuuriloo tunnid ja kohalikku keelt tutvustasime lasteaialastelegi. Sel ajal saingi aru, et koolis on keele õppimisega hilja alustada, seda peaks tegema lasteaias, kus keelt on lihtne laulude ja laulumängude abil õpetada.

Nii et muusikaõpetaja haridusest on keele õpetamisel kasu olnud.

Jah, sain Tartu pedagoogilisest koolist väga hea metoodilise põhja ja just sellele pinnale olengi oma keeleõppe­metoodika ehitanud. Laulu ja laulumängude kaudu keelt õpetada on imelihtne. Võtad mulgikeelse regilaulu üles, laps kuulab, püüab järele laulda ja lõpuks hakkab aru saama.

Nimetage mõni Mulgimaalt pärit laul või mäng.

Mulgimaal on toredad karjalaste helletused ehk elletused, mida ma mujal kohanud pole. Meil on kupliline maastik, Halliste ürgoru ühe serva peal oli üks kari, teise peal teine ja kui karjalapsed tahtsid omavahel suhelda, siis nad muudkui laulsid ja helletasid võidu. Ka tants „Savikoja venelane” ja „Vargamäng” on siinkandis hästi tuntud. Laulumängu traditsioon oli Mulgimaal väga levinud, neid on igale eale. Oleme õpetajatega lastele vahelduseks ka uusi mänge välja mõelnud.

Kas õpetajad ka mulgi keelt oskavad?

Lasteaiaõpetajad käivad neljandat aastat mulgi keelt õppimas. Seda projekti, mida samuti Mulgi kultuuri instituut rahastab, veame kahekesi Kristi Ilvesega. Tema on saanud lõunaeesti keele alal magistrihariduse ja on õpetajate keeleõppe projekti juht. Kord kuus on kuuetunnine õppepäev, kumbki valmistab ette oma teema, alati on külla kutsutud üks Mulgi kultuuriga seotud külaline. Külastame muuseume ja muid paiku, käime lasteaedades, nii et see pole ainult keele, vaid kogu Mulgi kultuuri õpe, mis lisaks aitab inimesi omavahel siduda.

Millal algas „Keelepesa” projekt?

Kolm aastat tagasi. Kord kuus õpetan mulgi keelt Ala, Ritsu ja Karksi-Nuia lasteaia vanemas rühmas, rohkem mu ajagraafik praegu lihtsalt ei luba, sest juhendan ka kolme naisrahvatantsurühma, käin abiks valdade omakultuuripäevi läbi viimas ja teen muidki asju. Keelepesa päeval olen kuni lõunani rühmas – hommikul teeme lastega hommikuringi, siis loeme juttu, laulame ja mängime laulumänge, millega kinnistame õpitud sõnu. Ka käelist tegevust tehes, õueminekuks riietudes ja söögilauda istudes kõnelen lastega ainult mulgi keeles. Karksi-Nuia lasteaia õpetaja Kaire Sinimets, kes on käinud neli aastat mulgi keele tunnis, kõneleb mulle vastu, nii et lapsed kuulevad ka, kuidas me omavahel suhtleme.

Kust te õppematerjale võtate?

Praeguseks on materjale kogunenud palju, sel ajal, kui mina tööle hakkasin, polnud peaaegu midagi. Laule ja lugusid otsides mõistsin, et lapsed tahaksid vanade regilaulude kõrvale ka midagi uut. Esimesed omatehtud laulud sündisid nii, et Kristi Ilves kirjutas salmid ja mina tegin viisid juurde. 2014. aastal andsime koos välja „Mulgi laste laulu- ja mänguvihiku”, mille kolmas autor on Tiina Lillepuu Tarvastu kandist.

Hea, et mulgi keelt on hakatud üha rohkem ka kirja panema. Mina olen koostanud kaks mulgikeelset töövihikut, „Mulgi Mardi töövihik” 1. ja 2. kooliastmele, Kristi Ilves tegi lasteaialastele töövihiku „Sõõr ümmer Mulgimaa”.

Triinu Todeskiga koostasime praktilise mulgi keele sõnastiku, mis ilmus aastal 2013 ja kus on 4000 sõna, praegu teeme suurt 12 000 sõnaga sõnaraamatut. Eelmisel aastal ilmus mul kõnelemisraamat „Kärt ja Märt Mulgimaa reisu pääl”, mis on tehtud vestlussõnastiku põhimõttel täiskasvanutele või teismelistele, kes alles hakkavad mulgi keelt õppima. Praegu teeme Kristi Ilvesega mulgikeelset aabitsat, kus peategelaseks on Mulgi mütas ehk mutt, kes hakkab Mulgimaad avastama. Aabitsasse joonistab pildid Ülle Rosenberg, see tuleb hästi värviline ja peaks novembris ilmuma. Usun, et lasteaedade viimased rühmad hakkavad seda kasutama.

Kas võib öelda, et mulgi keelel läheb praegu hästi?

Jah, kakskümmend aastat tagasi alustades oli minu eemärk meeskonna kasvatamine. Nüüd on meil lasteaedade muusika- ja rühmaõpetajatest koosnev vägev meeskond, kes õpetab lastele mulgikeelseid salme, laule ja laulumänge mitte ainult folklooripäevadeks, vaid aasta ringi. Kõige tähtsam ongi, et asi on käima läinud ja tänu pühendunud õpetajatele loodetavasti ka jätkub.