Meie hääletu kevad
Kaarel Tarand
Sel nädalalõpul peaministri rendilennuk kurssi New Yorgile ei võta. Peaminister Taavi Rõivas on valitsuse eelinfo järgi hoopis ringsõidul Jõgevamaal. Ei ole ÜRO külastamist programmis ka presidendil, kes alles äsja USA-s käis, ega ka välisministril, kes veedab Riias sisukalt aega Läti kolleegiga vesteldes.
New Yorki sõidab keskkonnaminister Marko Pomerants, keda töö sisu järgi küll peagi peaks looduskaitseministriks kutsuma hakkama, sest kõik, mis puutub majandusse ja maavaradesse, võetakse tema valitsemiselt ära.
Juba märtsi lõpul kuulutasid USA ja Hiina presidendid koos välja, et kavatsevad 22. aprillil, mis on ülemaailmne Maa päev ja mil ÜRO-s peasekretär Ban Ki-mooni eestvõttel avatakse allakirjutamiseks Pariisi kliimalepe, esimeste hulgas kohal olla ja dokumendi allkirjastada. Sama on lubanud teha enam kui 60 riigi juhid ja kui Eesti saadab madalama taseme valitsusametniku, siis sellega demonstreerime oma suhtumist teemasse.
Globaalne soojenemine ja eriti inimtekkelise kliimamuutusega võitlemine ei ole Eesti valitsustele juba mõnda aega prioriteet, mis sest, et Eesti majanduse energiakulu (ja vastavalt saastamine) iga majanduses loodud euro kohta on Euroopa Liidu suurim. Eesti on igas mõttes suursaastaja ja saanud liugu lasta ainult sel juhuse tahtel meile soodsal asjaolul, et pikka aega kasutati Euroopas ja maailmas keskkonnaheitmete võrdlusbaasiks 1990. aastat, mil energiaga laristamine käis siin veel N Liidu stiilis. Selle võrdlusaasta tõttu oleme hõlpsasti suutnud kõik suhtarvulised kohustused täita ja valitsus saanud hoobelda, et Eesti (nagu EL tervikuna) on kliimapoliitika eesrindlane.
Ega ikka ole küll. Valitsuse viimaste aastate kurss põlevkivienergeetika „päästmisel” on kõike muud kui suund tulevikku. Mida kauem see päästeoperatsioon kestab ja mida kauem globaalsed naftahinnad püsivad ligilähedaselt praegusel tasemel, seda ogaram hulk raha lihtsalt ära surmatakse.
Ühelt poolt pikendatakse nii Ida-Virumaa asustuslikku agooniat, mis lõpeb niikuinii paratamatu väljasuremisega. Teisalt aga võetakse me oma uutelt energiaettevõtetelt võimalus õigeaegselt investeerida ning olla regiooni energiaturgudel konkurentsikõlbulik.
Kui 1990-ndatel võisime veel tuumaenergiat armastavate ja tuulikuid põlgavate soomlaste üle naerda, siis nüüdseks on Soomes plaanid muutunud. Viis aastat tagasi oli Eestil ja Soomel tuulikuvõimsust võrdselt, nüüd on soomlastel seda juba üle kolme korra rohkem. Tuulikute poolest on Taani omakorda Soomest viis ja Rootsi kuus korda suurem.
See kõik on oluline Eesti majandust kasvatava ekspordi seisukohast. Teatavasti on Põhjamaadesse tehniliselt lihtne elektrit müüa, kui vaid hind soodne on. Tuuleolude poolest peaksid Eesti ettevõtjad vähemasti soomlastest odavamalt suuta toota. Veel enam kasu sünniks, kui ka tuulikute tootmine oleks ekspordivõimeline.
Valitsuse uudisvoost aga on selgelt aru saada, et eelistused on mujal. Kahju, mis turule hilinemisega või oma tootmise väljaarendamisega majandusele tekitatakse, on ilmselt palju kordi suurem kui see 40 miljonit eurot esmaabikulu, mis põlevkivist õlipressijatele tänavu ressursitasu vähendamisega kingiti.
Proosaliselt tagurlik tegelikkus, millest õhkub industriaalühiskonna (meil okupatsiooniaja) lagastavat vaimsust, ei takista meid progressiivset paralleelilma paberil omaks pidamast. Keskkonnaministeeriumis on koostamisel dokument „Kliimapoliitika põhialused aastani 2050”, kus on kirjas kõik kenad laused ja sihiseaded niisugusena, nagu neid kuuldakse rahvusvahelistel foorumitel nende suust, kel ka tegelikud kliimapoliitilised plaanid on.
Põhialused on lubatud sügisel riigikokku arutamiseks toimetada. Kui sel ajal peaks Ida-Virumaa põlevkivisektor endiselt kriisis olema, pole raske ette kujutada, kuidas energeetika ja kliimapoliitika taanduvad nn rahvusliku julgeoleku hirmuargumentide ees (et Narva ja Kohtla-Järve mittekodanikest pensionärid on võimelised Eesti iseseisvuse kukutama).
Läbi lagastatud okupatsiooniaja olid eestlased küllalt keskkonnateadlik rahvas. Sellele vundamendile toetus fosforiidisõda ja muud puhta kodu initsiatiivid „Teeme ära” algatuseni välja. Kuhu see kõik on jäänud?
15−25 aastat tagasi lähtusid valitsused mõttest, et ei maksa püüda hakata rajama asju, millest teised juba tasapisi loobuvad. Et on võimalik mõni arenguetapp vahele jätta, näiteks tšekiraamatud panganduses või igasse koduse juhtmega telefoni tekitamine. Nüüd edvistab Eesti eliit puust käekellade ja lipsudega ning peaminister näib uskuvat, et tuleviku maailmamajandus koosnebki ainult äppidest – riigi sünnipäeval peetud kõnes mainis Rõivas rõhutatult Uberit, Airbnb’d ja Taxifyd (justkui inimeste huvid tulevikus piirduksidki ainult taksosõidu ja võõras kohas ööbimisega).
Selles maailmapildis on detailist või osast saanud tervik. Ettenägelik Rachel Carson kirjeldas seda asjade seisu juba enam kui pool sajandit tagasi, kui kirjutas „Hääletus kevades”: „Ei nõidus ega vaenlase kätetöö polnud lämmatanud uue elu taassündi selles surmahoobi saanud maailmas. Inimesed olid ise seda teinud.”
Probleem on “keskmise eestlase” mõttemallis. Tahaks lennata aga …
Oleks vaja teha seda-teist, aga… (lisa põhjus ehk vabandus)
Ja siis lisa mõni hüperboolne deklaratsioon, taust pole oluline ja selgitada pole vaja !
Kaitseme keskkonda aga praegu on selline majanduslik olukord et…
Toetame teadust ja kujundame ümber haridussüsteemi aga kõigepealt peame kaardistama…
Peame liikuma kõrge lisandväärtusega majandussektorite evitamise poole ! Über !
Jne jne..
Mis siis teha ? Eks igaüks peab eelkõige enda sisse vaatama, muutused on ebamugavad.