Mis on see, mis ärkvel hoiab kooliteatri hinge?

Foto: Birgit Remiküll

Üle kahesaja gümnaasiumiealise noore kogunes 8.–10. aprillini Rakverre kooliteatrite riigifestivalile. Just Rakverest on saanud alguse väärikasse ikka jõudnud, 35-aastane traditsioon, mis sõidutab igal kevadel noored ühte Eestimaa paika teatrit tegema. Iga viie aasta tagant peatub festival taas sünnikohas.

Avanevad kardinad ja teatrimaagia

Rakvere festivalide kvaliteedimärgiks on suurejoonelised ava- ja lõputseremooniad, mis panevad südame kiiremini põksuma. Seekord raamistasid festivali miimid, kes võtsid teatraalseid poose ja laulsid mitmehäälselt võitjatele kiidulaulu. Jõuline mass, dramaatiline muusika, palju lavasuitsu ja eredat valgust panid taas kord tundma teatrimaagia olemust.

Konferansjeena astus lavale nahkvestis ja suure riidest taskurätiga „vana kooli” bussijuht Vello, et sõnadesse panna oma aastate jooksul tekkinud kiindumus säravate ja entusiastlike teatrinoorte vastu.

Seekordsele festivalile olid Vello ja tema ametivennad sõidutanud 17 truppi 12 maakonnast – esinduseta jäid vaid Hiiumaa ning Põlva- ja Võrumaa. Kuna korraldaval maakonnal on luba saata festivalile kui tahes palju truppe, oli Rakvere esindatud nelja omanäolise lavastusega.

Kolme päeva jooksul sai kinnitust, et kooliteatripisik ei ole kuhugi taandumas. Lisaks mõnusale koosviibimisele pakub riigifestival võimaluse saada aimu praeguste noorte tegemistest ja muredest-rõõmudest.

Ajalis-ajatu kooliteater

Kõige suurema üllatusena jääb festivalilt meelde materjalide ja teemade mitmekesisus. Rõõmu teeb, et kooliteatrilaval pole vohama hakanud noorte igapäevaelu, sealhulgas kiirgavate ekraanide toksimine ja selfie’de klõpsutamine, vaid leidub rohkelt lavastusi, kus käsitletakse üldinimlikumaid teemasid ning suudetakse vaadata välja harjumuspärasest keskkonnast. Ajakohaselt, kuid üldistusvõimeliselt kajastati Läänemaa ühisgümnaasiumi lavastuses „Valeühendus” virtuaalsuhtluse ja otsekontakti kadumise teemat. Tegu oli fenomenaalse näitega kooliteatri piiridest – või hoopis selle piiritusest. Poolteist tundi kestnud muusikalis lõi ühtse trupina kaasa, tantsis-laulis ja hoidis energiataset särisevalt laes paarkümmend Haapsalu noort.

Skaala teise otsa võiks paigutada Tõrva gümnaasiumi abituriendi Hardo Adamsoni monolavastuse „Tangent universum”. Noormehe enda leitud, lavastatud ja mängitud materjal on ambitsioonikas, rääkides pastorist, kes avastab 28-aastaselt enda maised ihad ning peab nendega toime tulema. Rakvere teatri suurel laval üksi esitatud tekstikeskne lavastus köitis publiku tähelepanu ja võlus mõtteselgusega.

Ajalise ja ajatu, suurejoonelisuse ja minimalismi või omaloomingu ja klassika piiridesse jäi veel hulgaliselt huvitavaid näiteid. Esindatud olid nii A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus” kui ka Mehis Heinsaare ja August Gailiti novellid ning eesti luule. Paaril korral leiti üles noortele pigem võõrad välismaa autorid, nagu Ödön von Horváth või Dylan Thomas. On vähe Eesti professionaalseid teatreid, kelle repertuaarist leiaks nii laia autorite ja teemade skaala nagu see, mis jõudis lavale kolme päeva jooksul Rakveres.

Lugeda-lugeda-vaadata!

Mitmest juhendajate, truppide ja žürii vestlusringist jäi kõlama mure noorte väikese lugemuse pärast. Ehkki samast probleemist pole puhtad ka vanemad põlvkonnad, on mure põhjendatud. Väita, et üldse ei loeta, oleks ülekohtune, küll aga on materjalid taandunud romaanidest artikliteks või sisukokkuvõteteks.

Vähenev lugemus on ühelt poolt märk kaduvatest väärtustest, mida aastakümneid ühiselt kantud, kuid teisalt annab aimu hääbuvast süvenemisvõimest. Ei tea, kas sel või mõnel muul põhjusel olid festivali ajal saalid tihti pooltühjad. Kui aga noored ise ei lähe oma ea- ja mõttekaaslaste tehtud lavastusi vaatama, kes siis veel?

Kas kirgastav reaalsusest paariks päevaks välja astumine, mis viis aastat tagasi veel reegliks oli, on muutunud harulduseks, mida vähesed saavad endale lubada? Paraku tuleb mõista, et kui teatrit õpitakse tegema ise lavale astudes, proovides ja katsetades, siis teatrit mõistma saab õppida vaid vaadates.

Lühikese moraalikõne lõpetuseks tuleb siiski tõdeda, et ehkki lugemus on kahanenud, ei saa sedasama öelda noorte teatrihuvi kohta. Kuna teatri, eriti kooliteatri aluseks on valdavalt veel tekst, ei ole kuristik ületamatu.

Milleks see kõik?

Kooliteatri üks suurimaid väärtusi on võimalus mõnusas seltskonnas tegeleda teemade ja materjalidega, mis puudutavad. Leida mooduseid, et ise panustades rääkida teatrikeeles olulistel teemadel. Ise lavale astudes saada kogemusi, areneda, ennast ületada. Seda nähes valdas mind kolme päeva jooksul Rakveres rõõm ja tänutunne.

Küllap on kümneid tunde proovides istuvatel noortel ja juhendajatel uuesti ja uuesti otsast alustades kas või mõnikord tõusnud pähe küsimus „Milleks see kõik?”. Arvan, et tean vastust. Selleks, et leida oma tee. Ja mitte ilmtingimata teatritee, vaid oma tee ennekõike inimesena. Elukutsevalik on siin juba teisejärguline.