Religioon ja loodusteadus – teineteisega rööbiti

Maie Tuulik

Üha arenev loodusetundmine on viinud selleni, et inimese usk satub tema teadmistega vastuollu. Alljärgnev refereering on Nobeli preemia laureaadi, kvantfüüsiku Max Plancki ettekandest „Religioon ja loodusteadus”, kus ta arutleb selle üle, kas ja kuivõrd on tõeliselt religioosne meelsus ühitatav loodusteaduslike teadmistega.

Mis laadi on loodusteadused ja missugused tõed on neile kättesaamatud? Füüsika on loodusteadustest kõige täpsem. Just siin võiks vastuolu religioossete nõuetega olla kõige suurem. Ajaloolises plaanis ei vaheldu füüsika teaduslikud tulemused ja sellest tulenevad vaated sihitult, vaid on pidevalt täiustunud ja täpsustunud. Kõik füüsikalised teadmised põhinevad mõõtmistel ja kõik mõõtmised toimuvad ajas ja ruumis.

Kõige erinevamat laadi mõõtmised on viinud järeldusele, et eranditult kõiki füüsikalisi sündmusi saab taandada mehaanilistele või elektrilistele protsessidele, mida kutsub esile teatud elementaarosakeste − elektronide, positronide , prootonite ja neutronite − liikumine, kusjuures nii iga elementaarosakese massi kui ka laengut saab väljendada täiesti kindla pisitillukese arvuga, mida on mõõtmismeetodite täiustudes võimalik üha täpsemini kindlaks teha. Need väiksed arvud, nõndanimetatud universaalsed konstandid, on teatud mõtte muutumatult etteantud ehituskivid, millest teoreetilise füüsika õpetuse karkass koos seisab.

Universaalsed konstandid

Missugune on nende konstantide tegelik tähendus? Kas nad on nad inimliku uurimisvaimu väljamõeldised või on neil mingi reaalne, inimlikust arukusest sõltumatu mõte?

Universaalsed konstandid on leiutatud otstarbekuse huvides, väidavad positivistid, sest nad võimaldavad kõige erinevamat laadi mõõtmistulemuste täpset ja täielikku kirjeldamist. Tegelikult on universaalsed konstandid kõigi asjaomaste mõõtmiste kokkulangevad tulemused. Me teame täpselt ette, et ka kõik tulevased mõõtmised viiksid nendesamade konstantideni.

„Kui mõtleme, et Maa, millel me elame, on täiesti mõõtmatus maailmaruumis vaid minimaalne tolmukübe, lausa eimiski, ja kui kummaline peaks meile teiselt poolt paistma, et meie, tillukesed olevused ühel juhuslikul tillukesel planeedil, oleme suutelised oma mõtetega täpselt tundma kogu suure maailma elementaarsete ehituskivide olemasolu ja suurust, kuigi mitte olemust” (lk 225).

Universaalne seaduspärasus

Füüsikaliste uurimuste järeldus on, et need maailmahoone elementaarsed ehituskivid ei asetse üksteise kõrval mitte üksikute seosetute gruppidena, vaid on kõik kavakindlalt ühendatud, st kõigis loodusprotsessides valitseb universaalne, meile teatud määral tunnetatav seaduspärasus.

Vaatleme vaid ühtainsat näidet − energia jäävuse printsiipi. Looduses leidub mitut liiki energiat, kõik energialiigid kokku moodustavad maailma energiavaru. Ja sellel energiavarul on muutumatu suurus: ükski looduslik protsess ei saa seda suurendada ega vähendada, kõigis tegelikes muutumistes leiab aset vaid energiavahetus.

Energiaprintsiip valitseb kogu füüsika ala − nii klassikalises kui ka kvantteoorias – ning see on täpne loodusseadus.

Loodusseadused

Loodusseadused ei ole inimeste leiutatud ja nende tunnustamine on meile väljastpoolt peale sunnitud. Energiaprintsiip ei ole ainuke loodusseadus, vaid ainult üks paljudest. Ta kehtib küll igal üksikjuhul, aga temast ei piisa kaugeltki, et mingit loodusprotsessi käiku kõigis üksikasjades ette arvestada, sest ta jätab lõpmatult palju otsi lahtiseks.

Leidub aga veel üks palju hõlmavam seadus, mis annab ühese vastuse kõigile loodusprotsesse puudutavatele mõistlikele küsimustele. Sellele seadusele on ka uusimas füüsikas omane täpne kehtivus.

See on niinimetatud vähima mõju printsiip, mille järgi on oma nime saanud ka elementaarne mõjukvant. See on märk kõrgema, loodust kõikvõimsalt valitseva mõistuse olemasolust. Selle järgi valitseb loodust mõistuspärane, eesmärgiteadlik tahe.

Vähima mõju printsiip

Sellega lisandub põhjuslikkuse mõistele sootuks uus tähendus. Causa efficiens − põhjus, mis mõjub olevikust tulevikku ja näitab hilisemaid seisundeid varasemate tagajärgedena, saab seltsilise: causa finalis, mis vastupidi võtab eelduseks tuleviku, nimelt mingi kindla taotletava eesmärgi, ja tuletab sellest selle eesmärgile viiva protsessi käigu.

Kuni piirdutakse füüsika alaga, on kumbki vaateviis vaid ühe ja sama sisu erinev matemaatiline vorm. Ei saa küsida, kumb neist kahest on tõele lähemal. Teoreetilise füüsika ajalooline areng on hämmastaval kombel andnud füüsikalisele põhjuslikkusele sõnastuse, millel on selgelt teleoloogiline iseloom.

Mõistuspärane maailmakorraldus

Kokkuvõtvalt võime öelda, et kõige selle kohaselt, mida õpetab täpne loodusteadus, valitseb kogu looduses (milles meie, inimesed, oma pisikesel planeedil mängime vaid kaduvväikest rolli) kindel seaduspära, ning see ei sõltu mõtleva inimese olemasolust. See kujutab endast mõistuspärast maailmakorraldust, millele loodus ja inimkond alluvad, aga mille tegelik olemus on meile tunnetamatu ning jääbki selleks, kuna saame sellest teateid vaid oma eriomaste meeletajude kaudu, mida pole kunagi võimalik täiesti välja lülitada.

Loodusteaduse edusammud suurendavad lootust, et meie arusaam looduses valitsevast kõikvõimsast mõistusest järjest suureneb.

Mis on tõelise religioossuse tunnused? Religioon on inimese side Jumalaga. Ta rajaneb aukartlikul hirmul kõrgema võimu ees, millele inimese elu on allutatud ning mis valitseb meie saatuse üle.

Usklik inimene püüab ennast selle võimuga kooskõlla viia ja selle soosingut võita. Ainult nii tunneb ta ennast kaitstuna ja saab osa puhtaimast õnnest ja hingerahust, mille tagab kindel side Jumalaga ja tingimatu usk tema kõikvõimsusesse ja abivalmidusse. Uskuda tähendab tõeks pidada.

Religiooni sisule antakse mingi kindel väline kuju, mis oma näitlikkusega võimaldab üksteisest aru saada. Maailma eri osades on tekkinud väga mitmesuguseid religioone. Igal religioonil on oma kindel mütoloogia ja riitus, mis on välja töötatud pisimate üksikasjadeni. Sellest tulenevad ka religioosse kultuse kindlad näitlikud sümbolid. Mõistetamatu Jumala pühadus kandub üle mõistetavatele sümbolitele.

Sümbolid

Religioosne sümbol pole mitte kunagi mingi absoluutne väärtus, vaid on ebatäiuslik viide millelegi kõrgemale, mis ei ole meeltele vahetult kättesaadav. Ometi ei saa neid sümboleid kaotada, sest muidu ei saaks inimeste vahel olla vastastikust mõistmist.

See käib ka ilmaliku eluvaldkonna kohta. Näiteks rügemendi lipp. Mida vanem see on, seda suurem on selle väärtus. Ka lipp on vaid sümbol, värviline riidetükk. Kui see hävitatakse või rüvetatakse, ei hävine see kõrgem väärtus, mida lipp sümboliseerib.

Kas religioossete sümbolite taga seisva kõrgema võimu asupaigaks on vaid inimvaim ja kas ta hävib koos sellega? Kas Jumal elab vaid uskliku hinges või valitseb ta maailma hoolimata sellest, kas temasse usutakse või mitte?

Usklik inimene vastab, et Jumal eksisteeris enne, kui maa peal üldse inimesi oli, et ta hoiab igavesest ajast kogu maailma, usklikke ja uskmatuid oma kõikvõimsates kätes, ning jääb muutumatult troonima ka siis, kui Maa on ammugi rusudeks pudenenud. Kõik, kes seda tunnistavad ja aukartuses ning usalduses end kaitstuna tunnevad, on tõeliselt usklikud.

Mis on religiooni ja loodusteaduse ühisala? Religioonil ja loodusteadusel on suuri alasid, kus neil pole midagi ühist (näiteks on loodusteadusele võõrad eetika küsimused ja universaalsete konstantide väärtused on religiooni jaoks igasuguse tähtsuseta). Nende ühisala on kõrgeima, maailmas valitseva võimu eksistentsi ja olemuse küsimus ning siin on nende vastused teatud määral võrreldavad: nad väidavad üksmeeles, et eksisteerib inimesest sõltumatu mõistuspärane maailmakord; selle maailmakorra olemus ei ole kunagi vahetult tunnetatav, seda saab vaid kaudselt mõista või pigem aimata.

Religioon kasutab selleks omaenda eriomaseid sümboleid, täpne loodusteadus meeletajudel põhinevaid mõõtmisi. Nii võib religiooni Jumalat ja loodusteaduse maailmakorda teineteisega samastada. Nad pole vastuolus, vaid on kooskõlas tähtsamates asjades. Religioon ja loodusteadus ei välista, vaid täiendavad ja tingivad teineteist. Kõige vahetum tõendus nende ühtesobivusest on ajalooline tõsiasi, et kõigi aegade suurimad looduseuurijad olid sügavalt usklikud (Kepler, Newton, Leibniz). Meie kultuuriajastu alguses oli vanim rakenduslik loodusteadus –  meditsiin – preestrite käes ning teaduslikku uurimistööd tehti mungakongides. Sedamööda, kuidas kultuur laiuti ja sügavuti arenes, läksid loodusteaduse ja religiooni teed lahku.

Mis on nende põhimõtteline erinevus? Selle kooskõla kõrval tuleb täheldada ka üht põhimõttelist erinevust. Uskliku jaoks on Jumal vahetult ja esmaselt antud. Kuigi ta pole mõistusega tunnetatav, käsitab kaemus teda religioossete sümbolite kaudu siiski vahetult ja tema püha sõnum jõuab nende hinge, kes usus temale loodavad.

Looduseuurijale on antud esmalt meeleliste aistingute ja nende juhitud mõõtmiste sisu. Sellest lähtuvalt püüab ta induktiivse uurimise teel läheneda Jumalale ja tema maailmakorraldusele kui kõrgeimale, igavesti saavutamatule eesmärgile. Religiooni jaoks seisab Jumal kogu mõtlemise alguses, loodusteaduse jaoks lõpus. Esimesele tähendab ta igasuguse maailmavaatelise vaatluse vundamenti, teisele krooni.

Religioon ja loodusteadus mängivad inimese elus eri rolli. Loodusteadust vajab inimene tunnetamiseks, religiooni käitumiseks. Tunnetuse ainus kindel lähtepunkt on meie meelte aistingud ning seaduspärase maailmakorra eeldamine teenib siin vaid viljakate küsimuste sõnastamise eesmärki. Käitumiseks, tegutsemiseks pole see aga kõlblik. Meie tahteotsustused ei saa oodata, kuni tunnetus on saanud täiuslikuks ja meie kõiketeadjaks. Me peame tihti võtma vastu kiireid otsuseid või toetuma meelsusele, mida ei aita meil õigesti teha mitte pikaleveniv mõttetöö, vaid ainult kindel ja selge juhatus, mida saame vahetust ühendusest Jumalaga. Vaid see tagab meile seesmise kindluse ja kestva hingerahu, mis on ülim eluväärtus. Jumal on kõikvõimas ja kõiketeadja ning lisaks sellele ka hea ja armastav. See pakub otsivale hingele kindla õnnetunde.

Teadmist ja oskamist ei saa asendada maailmavaatelise meelsusega. Ka ei saa õige hoiak kõlbluses lähtuda puht mõistuspärasest tunnetusest. Kuid need teed ei kulge eri suunas, vaid on teineteisega rööbiti ning kohtuvad kaugel lõpmatuses ühe ja sama eesmärgi juures. Suunda näitav märgusõna on nii minevikus kui ka tulevikus alati: Jumala poole.

Max Planck (1858–1947) oli saksa füüsik, kelle töö kvantteooria alal tõi talle 1918. a Nobeli füüsikapreemia. Plancki vaade füüsikale lähtub reaalse, tegeliku maailma olemasolust, mis eksisteerib inimestest täiesti sõltumatult ning mille (elutu osa) ratsionaalne ja objektiivne kirjeldamine on füüsikateaduse eesmärk.

Oma loengutes käsitles ta lisaks füüsikale muidki teemasid: koolihariduse olulisust, religiooni ja loodusteaduse, keha ja vaimu vahekorda.

Max Planck „Vaatlusi maailmale kvantfüüsiku seisukohalt. Ettekanded ja esseed”

Raamat sarjast Avatud Eesti Raamat, Ilmamaa 2016