Koolilugu: Märjamaa gümnaasium 70. Kust tuleb nii tugev oma kooli tunne?

Märjamaa gümnaasiumi koolimaja. Fotod: Märjamaa gümnaasium

Täna möödub 70 aastat sellest, kui Märjamaa koolist sai gümnaasium. Aasta oli siis 1946. Madalama astme kool on aga Märjamaal tegutsenud muidugi palju kauem, juba 1864. aastast.

Gümnaasiumina toimimise aastapäeva puhul avatakse täna Märjamaa raamatukogus mahukas näitus „Märjamaa koolidest läbi aegade”, kus on välja toodud kooli ajaloo kõik olulisemad etapid. Presenteeritakse ka Ants Tammari koostatud rohkete illustratsioonidega teost „Märjamaa kooli koduloo lugemik”. Toimuvad vilistlaste pallimänguvõistlused jpm, nagu aastapäevadel ikka.

Ent mis on see, mis Märjamaa gümnaasiumis ei ole „nagu ikka”? Mis teeb ta eriliseks? Seda küsimust arutasime vestlusringis, kus osalesid direktor Andres Elmik, õppealajuhatajad Marju Retsja ja Lia Puhm, huvijuht Kristi Kivisild ning õpetajad Darja Lehtsalu ja Leili Mikkus.

Oma kooli paljude eripärade hulgast otsustati üheskoos, et gümnaasiumi aastapäeva puhul tuleks esile tõsta huvitegevust ehk siis klassivälist tööd. Pakuti välja, et just aktiivne huvitegevus on sidunud nii palju inimesi Märjamaa kooli külge ja tekitanud nii tugeva oma kooli kui ka Märjamaa kui kodukoha tunde.

Missuguseid säravaid hetki vestlusringis huvitegevuse kohta esile toodi? Sellest ongi järgnevalt juttu.

Oma kooli tunne on emotsioon. Ja huvitegevus pakub mitu korda eredamaid emotsioone kui näiteks matemaatika või keemia, tõdeti vestlusringis.

Üks ere mälestus Märjamaa õpetajate enda koolipõlvest. Kaheksas klass tahtis iga hinna eest Lõuna-Eestisse jalgrattamatkale minna. Kuid õpetaja pidi kaasas olema. Hakkasid siis õpilased veenma noort pedagoogi, kes oli alles esimest aastat õpetaja. Aga see kartis Võrumaa järske mägesid, sest polnud oma jõuvarudes kindel. Kuid klass jätkas veenmist. Nad kogusid raha ja ostsid talle matka jaoks isegi jalgratta. Lõpuks läkski õpetaja nendega kaasa. Matk oli talle tõesti raske, mõnegi tõusu peal lükkasid kõrval sõitvad poisid teda seljakotist tagant. Koju jõudes oli noor õpetaja väsinud nagu ei kunagi varem, kuid õnnelik, sest oli hakkama saanud.

Sellised asjad seovad õpilasi elu lõpuni oma kooliga, kinnitab õppealajuhataja Marju Retsja. Tema see oligi, keda õpilased Võrumaal mäest üles lükkasid. Ja direktor Andres Elmik üks noormeestest, kes õpetajale jalgratta ostmist organiseeris.

Teine meenutus. Kooli näiteringis õpiti Oskar Lutsu „Kapsapead” ja teisi näidendeid. See oli põnev, ainult poisse pidi pidevalt arvutiklassist proovi kutsuma. Kuid nad tulid esimese kutsumise peale. Kui uus etendus oli selge, esineti sellega koolis, lasteaias, vanadekodus jm. Igal pool jälgiti etendusi suure tähelepanuga, mis pani ka õpilasi endid siiralt heldima. Seda meenutab Kristi Kivisild, toonane näitleja, praegu Märjamaa kooli huvijuht ja jalgpallitreener.

Kolmaski näide. Üheksanda klassi tüdrukud Marju ja Darja võtsid oma hoole alla ühe neljanda klassi. Õpetasid neile laule, mänge, tantse. Kuid nad harjutasid lastele ka rivisammu, trummi- ja fanfaarimängu jms. Ja nii kolm aastat järjest. Nad said väga hästi hakkama. Väikeste klassijuhataja jättis oma 40 õpilast isegi klassiõhtul suurte tüdrukute hoolde ning sõitis ise rahumeeli bussiga koju. Sellel kõigel oli ka oma tipphetk – ühel naistepäeval tõid väiksed ka Marjule ja Darjale lilli. Nüüd on Darja Lehtsalu selle kooli vene keele õpetaja ja väga hinnatud rahvatantsuõpetaja.

Direktor Elmikul on oma eredaid mälestusi. Kui ta käis seitsmendas klassis, hakkas ta koos teiste korvpallipoistega hommikuti enne tunde trenni tegema – sest maailma tipud tegid nii. Treener andis neile saali võtme ja poisid harjutasid täiesti iseseisvalt, nii terve aasta. Kuid see polnud veel kõik! Needsamad seitsmenda klassi poisid hakkasid omal algatusel ka oma klassi tüdrukutele korvpalli õpetama, sedagi aasta otsa. Sisuliselt oli Andres Elmik õpetaja juba õpilasena.

Mida aktiivne huvitegevus annab? Õpilasele? Koolile?

Selliseid eredaid mälestusi oma koolipõlvest on Märjamaa õpetajatel palju. Ent mida selline huvitegevus koolile annab?

Kristi Kivisild: „Põnev huvitegevus loob kooliga tugeva sideme ja nii tullaksegi Märjamaale tagasi, kusjuures ka õpetajaks. Praegu on Märjamaa gümnaasiumi 50 õpetajast tervelt 19 kooli vilistlased.

Tagasi tulevad ka need, kes õpetajaks ei hakka. Pärast põhikooli lõpetamist mujale õppima läinud noored käivad nädalavahetustel edasi Märjamaal rahvatantsu tantsimas. On isegi kooli vilistlaste tantsurühm. Märjamaa laulukoorides Ceres ja Rello laulab palju vilistlasi. Käiakse, sest siinsed inimesed on kooli ajal kalliks saanud, tahetakse teada, kuidas neil läheb, meeldib nendega koos tegutseda.

Marju Retsja selgitab, et kus on palju huvitegevust, seal on väga professionaalsed õpetajad. Õpilasi, eriti poisse kaikaga rahvatantsu ei aja – õpilastele peab seal meeldima ja see eeldabki õpetaja meisterlikkust.

Marju Retsja on jälginud, kuidas tema endine klassiõde Darja praegu, 30 aastat hiljem väikestele lastele tantsutundi annab. Põhiliselt ta hoopis mängib seal, sest väikesi huvitab mäng palju rohkem kui keerukad tantsusammud. Darja teeb tänaseni kõik mängud väikestega kaasa. Nii on ta juba 30 aastat lastega tagumist paari ja hiirelõksu mänginud – ei lasta vananeda! –, kuid selle kõrvalt nagu muuseas lastele ka väga keerukad tantsud selgeks õpetanud.

Leili Mikkus on tähele pannud, et õpetajatel, kes juhendavad huviringe, on õpilastega palju parem kontakt – sõbralik ja asjalik. Ainuüksi sellepärast tasub huvitegevuses kaasa lüüa, toonitab ta.

Ta lisab, et õpilaste huvitegevus annab ka õpetajale endale uut energiat. Kui ta pärast tunde pikast päevast väsinuna väikeste nuputajate ringi läheb, on väsimus varsti kadunud, sest lapsed nuputavad suure õhinaga, ei taha enne kojugi minna, kui vastus käes. Selliste õpilastega tegelda on õpetaja suurim rõõm.

Andres Elmik: „Huvitegevuses saavad lapsed teada, et harjutades saavutatakse väga palju. Näiteks võib pääseda laulu- ja tantsupeole, tulla Eesti või Euroopa meistriks jne. See teadmine on eriti tähtis nendele hallidele hiirekestele, keda on igas klassis ja kes poeksid hea meelega kõigi eest nurga taha peitu. Aga siis lähevad nad koos sõpradega trenni, sest ei taha neist maha jääda. Varsti jooksevad nad palliplatsil teistest suuremagi hasardiga. Nad hakkavad oma arvamust kindlalt välja ütlema. Seda on fantastiline jälgida.”

Teiseks märgib Elmik, et mõnigi kord on just pühendunud treener või juhendaja see, kes mõjutab õpilase elukutsevalikut.

Lia Puhm lisab, et huvitegevus võib aidata kriitilises seisus õpilasi rajal püsida. Ühe õpilase käitumine muutus märksa paremaks, kui temast sai võistkonna liige. Ta ei tohtinud oma võistkonnakaaslasi alt vedada ja tänu sellele paranes tema käitumine palju.

Lõpuks märgiti vestlusringis, et elav huvitegevus toob lapsevanemad otsekui iseenesest kooli, sest igal pool on nende abi vaja, küll korraldajatena, küll saatjatena. Tavaliselt käivad Märjamaa lapsed mitmes huviringis korraga ja siis on tore vaadata, kuidas vanemad ootavad autos, millal lastel tantsuülevaatus lõpeb, et nad siis kiiruga jalg- või korvpallivõistlusele sõidutada.

Direktor Elmik märgib, et õpilastena oli lihtsalt tore huvitegevuses kaasa lüüa, õpetajatena aga juba teatakse, kui palju kasu sellest olla võib. Näiteks nõuab riiklik õppekava, et õpilased oleksid julged, vastutustundlikud, ettevõtlikud jne. Aga selliseid tunde tunniplaanis ju pole. See kõik kujuneb huvitegevuses.

Kas Märjamaa praegustel noortel on sama palju energiat, kui oli nende õpetajatel omal ajal?

Vestlusringis märgiti, et on küll. Näiteks korv- ja jalgpall on väga populaarsed ja tase kõrge. Eesti U14 korvpallimeeskond tuli Euroopa meistriks ja selles meeskonnas oli viis Märjamaa kooli poissi. Tüdrukute korvpallis on Pirgit Püü kogu Eestis tuntud.

Rahvatants on samuti ka väga populaarne ja kõrgel tasemel. Rahvatantsuringe juhendab koolis õpetaja Darja kõrval Karin Andesalu, kes ei ole küll koolis õpetaja, kuid tema tantsurühmad on alati pääsenud tantsupidudele. Tantsurühm Lustiline on tema eestvedamisel osalenud festivalidel Tšehhias, Slovakkias ja Poolas. Koos Slovakkia tantsurühmaga käidi esinemisreisil Soomes.

Tänaste õpilaste ettevõtlikkuse hea näide on kooli oma olümpiamängud, mida korraldavad puhtalt gümnasistid, kusjuures korraldamine on keeruline! Riigijuht – võistkonna kapten kutsub kokku koosolekud, kus valitakse võistkonna värvid, riietus, maskott, lipp, otsustatakse, kes missugusel spordialal võistleb (üks võistleja vähemalt kolmel alal). Seejärel täidetakse spordialade jaotusleht ja valmistatakse spordiplakat, mille teema on tuntud sportlane, doping, olümpiamängud vms. Pannakse kokku ka mälumängu võistkonnad jne.

Ka ülipopulaarset kooli moesõud korraldavad algusest lõpuni õpilased ise, ilmutades erakordset fantaasialendu. Kui teemaks oli taaskasutus, siis demonstreeriti eri värvi kiletükkidest, ajalehepaberist ja plastiklusikatest valmistatud kleite jms. Kui teemaks oli elekter, tuldi lavale kleidis, mis meenutas suurt pistikupesa. Õpilased on haaranud moe­sõusse ka Märjamaa ettevõtteid. Need on pannud välja auhindu ja kuuluvad žüriisse. Nii on sellestki kooli ettevõtmisest saanud kogu alevi oma.

Siit edasi on ootuspärane, et ka jõulupeo ja sõbrapäeva jm eeskavad (laulud, tantsud, ansambel jne) valmistavad õpilased ette iseseisvalt.

Kas noored saavad õppimises niisama vabalt oma energiat välja valada kui huvitegevuses?

Marju Retsja kinnitab, et selles suunas asi liigub. Huviringide algatust ja entusiasmi on juba ka klassitundides. Näiteks tema enda mõnedki kirjandustunnid on juba üsna näiteringi sarnased – õpilased kirjutavad mingile konkreetsele probleemile keskenduva näidendi, teevad kostüümid ja lavakujunduse, kannavad oma näidendi koolikaaslastele või ka vanematele ette jne. Valminud on mitmedki kooliteemalised filmid. Õpilaste ettevõtlikkus lööb välja ka loovtöö tegemisel. Nad korraldavad noorematele viktoriine, karnevale, maastikumänge jms.

Lia Puhm märgib, et tänapäeval käiakse varasemast palju rohkem õues õppimas. Näiteks hektarit ja aari õppides on ta viinud õpilased õue ja lasknud neil mõlema piirjooned maha märkida. Nii saab õpilane aru, kui suured need maa-alad on. Õues on õpitud ka loodusõpetust, bioloogiat, joonistamist jm. Igal kevadel lõpeb algklasside kooliaasta õuesõppepäevaga.

Leili Mikkus lisab, et tihti käivad õpetajad kõigepealt üheskoos ise kuskil rabas või õpperajal ära ja pärast seda lähevad sinna oma õpilastega.

Andres Elmik selgitab, et õpetaja peab olema tänapäeval niisama osav ja populaarne, kui on olnud treenerid ja ringijuhid, kelle juures lapsed tahavad väga käia.

Kas koolil probleeme polegi?

Probleeme on olnud, kuid nendega on hakkama saadud.

Erivajadustega lapsed. See oli koolile paras väljakutse, kuid saadi hakkama. Märjamaa koolis on nüüd võimalik õppida ka väikeklassis, toimub üks ühele õpe, rääkimata individuaalse õppekava järgi õppimisest. Koolis on nii psühholoog, eripedagoog kui ka sotsiaal­pedagoog.

Lia Puhm meenutab, et tänavu tuli üks laps neljandasse klassi abikoolist. Oma kirjandis kirjutas ta otsesõnu, et on Märjamaa koolis õnnelik ja igatses juba ammu siia. Lia Puhm on õpetanud kaks aastat kahte lihtsustatud õppekaval olevat last, kes on jõudnud nüüd üheksandasse klassi. Nad tunduvad olevat väga rahul, et saavad õppida jõukohases tempos, tunda eduelamust ja koolirõõmu.

Andekad. Teine suurem mure oli koolil see, et õpetajad ei jõudnud alati piisavalt tegelda tugevamate õpilastega. Lahendusena õpetatakse nüüd emakeelt ja matemaatikat rühmades. Paralleelklasside peale on kaks tava- ja üks tugevate rühm. Nii saavad tugevamad liikuda edasi vastavalt oma võimetele.

Ülekaalulisus. Uus väljakutse on, et ligi viiendik esimesse klassi astuvatest lastest on ülekaalulised. Nad pole liikunud iga päev vähemalt tund aega, nagu laps peab. Ühe lahendusena on mõeldud siin sellele, et vanemate klasside poisid ja tüdrukud võiksid gümnaasiumi praktilise tööna hakata väikestele vahetundide ajal liikumismänge, tantse ja laule õpetama. Nagu klassiõed Marja ja Darja omal ajal.

Riigigümnaasium. Gümnaasiumina püsima jäämine on paljude maagümnaasiumide mure. Märjamaa õpetajad on käinud nii mõneski riigigümnaasiumis ja on sealsetest võimalustest rabatud.

Digiseadmed. Lairiba internetiühendus koolil on. Kui aga tundides kasutatakse nutitelefoni, on mõnel õpilasel neid kaasas igaks juhuks kaks, et teise saaks anda sõbrale, kellel nuti­telefoni veel pole. See näitab üksteisest hoolimist, kuid pole siiski hea lahendus. Koolile on vaja uut, mobiilset arvutiklassi või isegi mitut.

Valikuvõimalus. Vestlusring ei olnud üldse nõus väitega, et väike alevigümnaasium ei paku oma õpilastele piisavalt valikuvõimalusi. Pakub küll. Kellel on humanitaarhuvi, see õpib pärast põhikooli edasi Märjamaal, sest humanitaarsuund on siin tugev juba aastakümneid. Kes aga on soovinud õppida reaalaineid, need on läinud Nõosse, Tallinna reaalkooli, Tartu Treffnerisse jm. Kõik on saanud valida just selle, mis on huvitanud.

Palk. Märjamaal tuntakse muret, et õpetajaks läheb õppima palju keskmikke, kuid vähe tippe. Siin on probleem palgas. Õpetaja töömaht on palju kasvanud. Ta peab arenguvestlusi, juhendab õpilaste loovtöid ja uurimusi, valmistab õpilasi ette konkurssideks, nii maakondlikeks kui ka riiklikeks olümpiaadideks, viib läbi sporditreeninguid, käib nädalavahetustel ja riiklikel pühadel koos õpilastega võistlustel, festivalidel, olümpiaadidel, ekskursioonidel jne. Sellise koormusega õpetaja peaks saama vähemalt kaks Eesti keskmist palka, oldi vestlusringis üksmeelsed.

Harri Jõgisalu ja Leonhard Vaide.

Kaks legendi – Jõgisalu ja Vaide

Kes Märjamaa gümnaasiumi vastu lähemat huvi tunneb, peaks lugema Ants Tammari koostatud teost „Märjamaa kooli koduloo lugemik”. Kas või sellepärast, et seal on mõnusasti kirjutatud Märjamaa gümnaasiumi kahest legendist, direktor Leonhard Vaidest ja õppealajuhataja Harri Jõgisalust.

Need olid üsna vastandlikud karakterid. Endised õpilased meenutavad, et Vaide lähenemist oli juba kaugelt kuulda – tema jutt jõudis kohale enne teda ennast. Seevastu Jõgisalu oli nii vaikne, et keegi ei märganud, millal tema seltskonnaga liitus.

Jõgisalu oli tasakaalukas inimene, märkis vestlusringis Lia Puhm. Kui ta noore õpetajana Märjamaale tuli, siis käis Jõgisalu ka tema tunde vaatamas. Lia Puhm oli väga ärevil, et mida õppealajuhataja, pealegi kirjanik ütleb. Aga Jõgisalu lihtsalt rääkis tunni mõnest osast mingi sisemise muhelusega. Noor õpetaja Puhm murdis pead, miks Jõgisalu ikkagi muheles. Tagantjärele ütleb ta, et see oligi kõige parem, et ta pidi täiesti ise oma tunni uuesti läbi mõtlema.

Seevastu Leonhard Vaide oli väga range. Kui õpilane ei olnud ühiselamus täpselt kell neli õppima hakanud, nagu päevakava ette nägi, küsis ta kohe, mis mees see on ja kes on tema klassijuhataja. Ning võttis õpilase endaga kaasa, et talle oma kabinetis epistlit lugeda. Õpilased kartsid teda.

Vilistlased meenutavad, et Vaide pidas luuletuste peast teadmist elementaarseks. Ühel aktusel luges ta Gustav Suitsu „Kerkokella” nii, et kuulajatel tuli kananahk ihule. Ta austas väga ilusat eesti keelt.

Tegelikult oli ta ka mõistev. Kui kümnenda klassi tüdrukud olid oma juuksed ülemeelikult punakaks värvinud, saatis õpetaja nad kohe direktori jutule. Läksid nad sinna nuttes, kuid kabinetist välja tulid naerdes – Vaidele oli punakas helk meeldinud.

Vestlusringis meenutas õppealajuhataja Marju Retsja ka oma Vaide aegu. Tollal käisid Märjamaa noored õpetajad aeg-ajalt restorani kohvikus kohvi joomas ja vahel telliti hulga peale ka pudel šampanjat. Vaidele see hästi ei meeldinud. Tema õpetajate komsomolikoosolekul öeldud märkus on kõigil senini meeles. Aga lugege lähemalt Ants Tammari „Märjamaa kooli koduloo lugemikku”.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Koolilugu: Märjamaa gümnaasium 70. Kust tuleb nii tugev oma kooli tunne?”

1. Mati ütleb:

   25. okt. 2016, 23:08

   Jajah. Klassijuhataja Vaidega tegime mitu aasta massdeklamatsioone(nagu tookord nimetati). Üks oli Gustav Suitsu “Kevade laul”, teine Sütiste “Maakera pöördub itta”. Nendega sai käidud Pärnusrajoonidevahelisel olümpiaadil.