Kes märkab ja toetab õpetajat?
Liina Adov
Viimase aasta jooksul olen märganud üha enam sõnavõtte, artikleid ja mõtteavaldusi, mis väljendavad muret meie õpetajate pärast. Usun, et nende arv ei ole selle aja jooksul plahvatuslikult kasvanud. Pigem on muutunud teemad, millele ühiskonnas tähelepanu pööratakse.
Kuigi võib öelda, et eestlastele ongi muretsemine omane, paneb mure väljendamise sagedus siiski uurima, mis selle taga täpsemalt on.
Muret tuntakse õpetaja kõrge keskmise vanuse ning noorte vähese huvi pärast õpetajaameti vastu. Õpetaja palga ja ameti maine pärast. Pinge ja töökoormuse pärast.
Üldhariduskooli õpetaja Maigi Varusk kirjutas oma Õpetajate Lehe arvamusartiklis (03.03.2016), et kõige eelneva juures on rahast ja rikkusest olulisem vaimne tervis. Artikli autor toob välja, et viimane võib olla põhjus, miks noor õpetaja on väljasurev liik.
2013. aastal kirjutas Kärt Käesel, tollane Eesti koolipsühholoogide ühingu juhatuse liige, Õpetajate Lehes: „Eestis õpetajate stressist ja läbipõlemise ennetamisest suurt ei räägita, kuid läbipõlenud või sellele lähedal olevate õpetajate olemasolu pea igas koolis annab aluse arvata, et see töö on riigil suures osas tegemata.”
Kes märkab?
Teema olulisust näitab ka lõik kutsestandardis: õpetaja „jälgib, hindab ja väärtustab oma füüsilist, vaimset ja emotsionaalset tervist, tegutseb nende tasakaalus hoidmise nimel”. Õpetaja vaimse tervise hoidmise olulisust on uuritud mujalgi maailmas. 2015. aastal Ameerikas läbi viidud uuring (Robin Besse jt) näitas, et just vaimse tervise probleemid on seotud suurema tõenäosusega ametist lahkuda.
Inglismaa näitel (Stephen Alfred Stansfeld jt) on välja toodud, et õpetajad kuuluvad riskigruppi, kus esineb suure tõenäosusega vaimse tervise probleeme. Teadlaste väitel suurendavad töö emotsionaalne nõudlikkus ja töö inimestega vaimse tervise probleemide esinemise riski. See kehtib ka õpetajaameti kohta.
Hakates uurima, kuidas on lood Eesti õpetajate vaimse tervisega, märkame üsna kiiresti, et õpetajatest on juttu kui vaimse tervise häirete märkajatest ja info vahendajatest. Teisisõnu oodatakse õpetajatelt, et nad märkaksid laste vaimse tervise probleeme ja sekkuksid õigel ajal. Kuid kes hoolib õpetaja vaimsest tervisest?
Ajakirjaniku küsimusele „Kas õpetajate vaimset tervist ka keegi uurib?” vastas haridus- ja teadusministeeriumi välishindamisosakonna peaspetsialist Aivar Ots 2016. aasta intervjuus, et haridusrahulolu uuringus tuntakse huvi ka õpetaja rahulolu vastu. On igati kiiduväärt, et õpetajate heaolu on võetud tähelepanu alla, kuid tööga rahulolu ei võrdu vaimse tervisega. Sealt on veel mitu sammu minna, et vastata ajakirjaniku küsimusele jaatavalt.
Seega rõhutatakse, et teema on oluline ja õpetaja peab olema võimeline stressirohke töö juures ennast hoidma. Eeldame aga, et see oskus on õpetajale emapiimaga kaasa antud. Kas tõesti tahame jääda ilma kõigist neist suurepärastest õpetajatest, kes ei ole saanud sünniga kaasa (super)võimet stressi nagu tolmu õlalt maha pühkida?
Teema vajab uurimist
Oskus keerulise olukorraga toime tulla on õpitav ja lihvitav nagu suhtlusoskus, mitte kui silmavärv, mis meile geenidega kaasa antakse. Sellest lähtuvalt sündis käesoleval õppeaastal Tartu ülikooli õpetajakoolituses uus vabaaine „Õpetaja vaimne, füüsiline ja emotsionaalne tervis ja tasakaal”, mille eesmärk on pakkuda tulevastele õpetajatele võimalust leida endale sobiv viis „tolmuga” tegelemiseks.
Lisaks on üha enam programme, mille eesmärk on suunata tähelepanu õpetajate toetamisele. Üks selline on „Alustavat õpetajat toetav kool”, mis ühendab koolijuhte, kes soovivad luua uutele õpetajatele alustamiseks sobivad tingimused ja keskkonna. 2017. aastal käivitatakse projektis ka tunnustamine: hiljuti alustanud õpetajatelt küsitakse tagasisidet koolide tegevuse kohta, mis on toetanud nende õpetajatöö algust.
Uuringud mujalt maailmast ning murekirjad meedias näitavad meile, et õpetajate vaimse tervise teema väärib uurimist ka Eestis. Teame, et seis õpetajate vaimse heaoluga ei ole vaid tume ja sünge. On palju õpetajaid, kes teevad aastakümneid tööd, sära silmis. Meie roll uurijate ja haridustegelastena on selgitada välja, mis on nende õpetajate edu võti ning kuidas saaksime selle teadmise kaudu toetada tulevasi ja praeguseid õpetajaid.
Ühe sammuna sellel teel oleme Tartu ülikooli haridusteaduste instituudis alustanud uuringuga, mille eesmärk on leida vastus küsimusele, kes või mis toetab õpetajat. Juba selle aasta märtsis hakkasime andmeid koguma.
Teame, et nii kaua mureallikaks olnud teema puhul ei saa oodata, et leiame kõik vastused ühe uuringuga. Eesmärk on uurida teemat pikema aja jooksul. Uuringu ühe algatajana on minu esimene eesmärk leida viisid, kuidas õpetajaid veelgi paremini toetada. Ikka selleks, et järgmised põlvkonnad elaksid ühiskonnas, milles õpetajaametit hinnatakse ning õpetaja elukutse on ihaldatud karjäärivalik. See omakorda toetab laste ja noorte arengut ning haridusteed, kuna õpetajate heaolu mõjutab otseselt ka õpilaste oma.
ANNA ENDA PANUS!
Kutsume kõiki õpetajaid osalema uuringus „Õpetaja emotsionaalne tervis ja sellega seotud tegurid”, milles püüame saada vastuse küsimustele, kuidas õpetajad ennast oma ametis ja üldisemalt tunnevad ning mis või kes neid toetab.
Uuringut on võimalik täita elektroonses keskkonnas, rohkem infot leiate lehelt sisu.ut.ee/opetaja_emotsionaalnetervis.
Väga hea uudis!
Miks siin ei võeta eeskuju Soomest? Igal muul sammul tuuakse kohe Soome ja Soome koolid Eestile eeskujuks, aga nüüd? Soomes on õpetajal nädalas 20 kontakt-tundi, nii saab rohkem õpetajaid tööd ja õpetajad pole ülekoormatud. Palk on ca 2000€ kuus, mis oleneb ka staažist ja muudest näitajatest. Minu info ei ole kuskilt kuuldud või Soome netilehelt loetud, olen Soomes olnud tavakoolis õpetaja, uurinud ja tundnud huvi sealse õpetajaelu vastu.
Jah ka mina muretsen õpetajate vaimse tervise pärast,aga seetõttu,et muretsen nende laste pärast keda vaimselt ebastabiilsed ja läbipõlenud õpetajad õpetavad. Kui ma läheksin tööle nii,et kugistan ennem hunniku psühhotroopseid aineid ja töötaksin lastega ja nende vaimuga,siis ilmselt ma taanduks töölt mingiks ajaks.Sest olgem ausad vaimselt ebastabiilne,stressis ja depressionis pedagoog on turvarisk lastele. Vaimutööd tegevad isikud kes töötavad lastega ei tohiks olla psühhiaatri püsikunded.Siin ongi probleem,et Eestis ei kontrolli mitte keegi pedagoogide tervist.Kui pedagoogid võtavad haiguslehti siis koolijuht sageli ei teagi miks täpsemalt. Tean mitu juhtumit kus pedagoogid varjavad koolijuhi ees oma vaimset tervist ja käivad jultunult koolis nagu hall vari oma vaimsete probleemidega. Minu soov on,et pedagoogide vaimset tervist hakataks kontrollima ja süsteemselt kuna pedagoogid töötavad vaimuga mitte kätega. Tisler tehku mis tahab lauajupiga aga lapsi ei tohiks koolis õpetada vaimuhaiged ,sest see pole lastele turvaline. Niigi on stressi palju ümber ja praegu veel see covid19 ajastu mil Eestigi väike ühiskond peab õppima toime tulema.Miks peaksid lapsed taluma vaimuhaigeid pedagooge? Ei pea! Koolijuhid peaks enam huvi tundma miks pedagoogid haiguslehele jäävad. Eriti tuleks tähelepanu alla võtta neid pedagooge kes on ise konfliktsed,tekitavad koolis peobleeme aga hiljem istuvad nädalaid kodus väidetavalt viirusega.