Toots õpetab ettevõtlust

Tootsil oli palju ideid ja ta viis neid ka ellu, olgu siis tegemist tema maakera, müristaja või muude ettevõtmistega. Mis oleks aga, kui püüaksime vaadelda Tootsi ja ta sõprade elukäiku ettevõtlusõppe vaatenurgast?

Kas praegustel õpilastel-üliõpilastel oleks „Kevade” tegelastelt midagi õppida? Vaatame sissejuhatuseks, kellega meil nende puhul tegemist on.

Toots oli koolis terane ja ettevõtlik, kuigi koolitükkide õppimine jäi vahel unarusse. See aga ei tähenda, et ta poleks olnud õpihimuline – ta luges raamatuid ja oskas mujalt nähtust-kuuldust endale vajalikke tarkusi kõrva taha panna. Pärast kooli oli Toots tööpraktikal välismaal (Venemaal), kus õppis praktilist põllumajandust, oli töökas, hoidis silmad lahti ja viis end kurssi erialaste uuendustega, et oma kogemusi kodumaal omaenda firmas (Ülesoo talus) rakendada.

Teele oli haritud neiu, kes oli praktiseerinud oma koduses Raja suurfarmis (karjamõisa mõõtu Raja talus). Tänu Teele ettevõtlikkusele ja oskusele valida meeskonda saab temast Tootsi partner ja nende perefirma, Ülesoo suurfarmi finantsdirektor ja personalijuht, ühtlasi tegevjuht Joosepi sõjas oleku ajal.

Kiir oli tubli, kuid arg ja kade õpilane. Temast sai esialgu töötaja perefirmas. Oli temagi visa ja järjekindel, omal moel ettevõtlikki. Ostis ja müüs firmasid (asunikutalu), tegeles oma kinnisvaraga. Samas olid tema ettevõtluse eesmärgid sageli vaid kiuslikud või välised ja ta polnud suurem asi juht, ei osanud hoida oma meeskonda ega firmat arendada. Tal oli küll uhkeid visioone (õppida mõisavalitsejaks), aga nende puhul puudus tal enesekriitika ja ebamäärastes olukordades jäi ta hätta.

Lesta võiksime lugeda loomemajanduse esindajaks, kuigi oma põhisissetuleku teenis ta apteekrina. Ettevõtjana andis ta välja ja turustas omaenese kirjutatud raamatuid, kasutades mitmesuguseid rahastus- ja müügivorme.

Lible oli kiriku teenistuses kellamehena, aga sellest ametist jäi hulk aega üle ja sisuliselt oli Lible FIE – pakkus oma mitmekülgseid oskusi ja teenuseid, alustades põllu- või müürsepatööst kuni ehituskonsultatsioonide ja perenõustamiseni.

Arno jättis kooli ajal unistaja mulje, kuid aja jooksul selgus, et temalgi oli ettevõtjale tarvilikke pädevusi. Ta oskas majandada, tundis seadusi ja oli kursis uuendustega. Oma töötasust kogus Arno kapitali, mille investeeris hiljem Saare talu uuendustesse, et kodutalu tootlikkust tõsta.

Kippel oli endine Nossovi kaubamaja müügi- või ärijuht, lootis firma lagunemise järel ise ettevõtjaks hakata, kuid see ei läinud tal libedalt. Tal olid unistused, kontaktid, teadmised ja kogemused, aga ta ei osanud neid ettevõtjana teoks teha. Hea müügimees ei pruugigi olla hea ettevõtja.

Kaarel, Teele õemees ja õppinud põllumees, majandas edukalt Raja suurfarmi. Tal olid sihid silme ees, teadmised ja oskused, piisavalt vahendeid ja ettevõtlikkust, nii et temagi oli kogu ümbruskonnas tuntud uuendajana. Oma teadmisi ja kogemusi ei hoidnud ta vaka all, vaid jagas neid asjast huvitatud naabritega.

Jüri oli Saare talu tegevjuht ehk „peremehe kohusetäitja”. Tema oli hoolas ja töökas mees, kes esialgu talus suuri asju ette ei võtnud, sest tal polnud tuleviku suhtes kindlust. Uue hooga hakkas ta töödega pihta siis, kui firma omandiasjad selgeks said ja temagi seal oma „aktsiad” sai.

Inimene ja idee

Kuigi Lutsu lugudes käib jutt enamasti põllumajanduse ümber, on ettevõtluspädevus teadupärast üldpädevus, seega igasse teisegi valdkonda üle kantav.

Ettevõtlus algab ettevõtlikust inimesest, kel on tahtmist ja julgust midagi ära teha. Toots oli juba loomult ettevõtlik ja temast saigi, koos Teelega, edumeelne ja edukas ettevõtja. Kuid ettevõtlikkus on arendatav. Vajaduse või huvi ajel olid ettevõtlikud ka Lesta, Kiir, Lible, Kippel ja Arno.

Idee on ettevõtluses muidugi tähtis. Ideepuudust polnud ka Kiirel ega Kippelil, kuid teoks saavad ikka vaid sellised ideed, mida keegi tahab, oskab ja suudab teoks teha. Luts kirjeldab eriti värvikalt mitmesuguseid Kiire ettevõtmisi, millest saab õppida peamiselt seda, kuidas ettevõtja ei peaks toimima. Kippel jällegi „… on tulvil täis energiat ja tegutsemisindu, haarab siit ja sealt, kuid ei nihku paigast”. „Mis tal puudub?” küsib Lesta. Arno pakub: „Tal puudub sirgjoonelisus, ta peaks tegutsema mingisuguse kindlama kava järgi.”

Eks see teema ole Eestis praegugi päevakorral – noored lähevad linna või välismaale ja vanemad ei jõua enam uuendustega kaasas käia ja firmasid majandada. Siin tasub seada eeskujuks Tootsi, kes käis välismaal õppimas ja seejärel tegi kehval järjel olnud kodutalust eduka suurfarmi. Isegi Arnol, kes tundus olevat üsna eluvõõras, oli kodu- ja välismaal töötanuna piisavalt praktilist meelt ja teadmisi, kuidas oma kodutalu majandamist edendada.

Ettevõtluse vormid ja projektid

Firmasid arendatakse sageli projektide kaupa, sest kõike korraga ei jõua. Seatakse lähemad eesmärgid, kavandatakse vahendid ja viiakse projekt teatud aja jooksul ellu ning asutakse siis järgmise projekti kallale. Ülesool võtab Toots esmalt ette lauda renoveerimise ja ostab karja edenduseks tõuloomi. Sellele järgnevad elumaja ehitus, põllu- ja karjamaade parandamine, masinate ost jne, sõltuvalt sellest, kuidas olemasolevad ressursid ja olud (vahepeal on kaks sõda) lubavad.

Saare talus alustab Jüri pärast Arno kodumaale naasmist tema toel uuendusi elektriprojektiga: tallu tuuakse elektriliin, paigaldatakse seadmed ja võetakse elekter kasutusse nii valgustuseks kui ka talutööde lihtsustamiseks.

Teistsuguse perefirma näide on Kiire perekonna õmblusäri. Rätsepaoskused olid Jorh Aadnielil kehvad, mistõttu katsetas ta ka talupidajana ning teenis hiljem elatist oma majas elamispinda üürile andes. Kiire Venemaale õppima mineku projekt lõppes muidugi haledalt, aga see ei takistanud tal aina uusi projekte ette võtmast, ikka kiusu pärast (ta tunnistab seda isegi: „Tahan Paunvere rüblikutele näidata …”) ja kas või ebaausal teel (ta olevat Venemaal õppinud, et „kui sa ei määri, siis sa ei sõida”).

Muudest ettevõtlusvormidest tuleb esile Lible tegutsemine FIE-na. Tema eesmärk ei olnudki ettevõtjana suureks saada. Ta pakkus oma teenuseid ja sai piisavalt tasu, et oma peret elatada. Klientidest tal puudust polnud, sest ta oli tuntud hea ja ettevõtliku töömehena, samuti hea inimesetundjana, kes andis nii mõnigi kord Tootsile head nõu.

Kolmandastki ettevõtlusvormist on põgusalt juttu – see on ühistegevus, sh Paunvere kultuurimaja ehitamine ja ülalpidamine, samuti masina- ja tootmisühistud. Toots arvab: „Hiigelsuured ühingud oma hiiglasliku arvu töötajatega ei ole kunagi nii kasulikud, nagu just need väiksed ühingud, kus iga liige ise innustatult kaasa töötab, et sellest enesele rohkem tulu saada.”

Ärimudel, tooted ja teenused

Kui Toots Venemaalt tagasi tuli, oli Ülesoo mahajäänud ja lagunev talu, mis tuli vaid häda pärast ots otsaga kokku. Tootsi plaan oli kohe uued põllupidamise ja karjakasvatuse „sisteemid” kasutusele võtta, kuid juhtkond (vanemad ehk talu seadusjärgsed omanikud) ei toetanud innovatsiooni, kartsid uuendusi nagu tuld. Sama muret kohtab meil praegugi, et omanik või juhtkond ei taha, ei oska või ei suuda uuendustega kaasa minna, et kiratsev ettevõte jalad alla saaks.

Praegu võiks öelda, et Ülesool uuendati ärimudelit: hakati tootma paremaid tooteid (tõukari, kvaliteetsed viljad) tootlikumal viisil (masinad, elekter, uued tehnoloogiad) ja müüma uutele turgudele (eksport jm). Seejuures rakendati pidevalt Tartu põllumajandusnäitusel nähtud või mujalt kuuldud-loetud uuendusi, nii et Ülesoo sai kogu Eestis tuntuks eduka ettevõttena. Seetõttu saab Toots „Talves” tõdeda: kuigi oli vaja tööd ja pingutust, on talu end mitmekordselt ära tasunud, võlgu pole.

Rahastamine

Kui ettevõtjal ei piisa raha kavandatavateks investeeringuteks, tuleb kõne alla laenamine. Teele teab: „Võlad ei tähenda midagi. Võlad maksetakse pikkamisi ära, sest kui koht hästi korda seatakse, hakkab ta rohkem kasu tooma.” Tootsilgi oli lisaraha tarvis ja kui pank esialgu laenu ei andnud, ei heitnud ta veel meelt. Ettevõtluse tulu pangas hoidmise kohta aga arvas Toots, et see on vananenud mõtteviis. Tema meelest oli palju kasulikum tulu ettevõtte uuendamisse investeerida. Samas laenu käendamine võib osutuda riskantseks, nagu näitas köstrile allkirja andmise juhtum.

Rahastust saab korraldada muulgi viisil. Kui Lestal oli vaja oma raamat välja anda ja tal endal selleks raha nappis, korralda Toots ühisrahastuse. Hooandjat ja teisi ühisrahastuplatvorme polnud sel ajal veel välja mõeldud, seetõttu teatas Toots (Kippeli toas kastivirna otsas istudes) oma koolivendadele: „Saatus ise viis meid täna hommikul kokku, nüüd oleme meie need mehed ja teeme selle asja.” Ja panidki sõbrad puuduva summa kokku, nii et raamat võis trükki minna n-ö Lesta oma kulu ja kirjadega. Hooandjast erinevalt pidi aga Lesta raamatu müügitulust teistele laenu tagasi maksma: „Mõne aja pärast hakkab Lesta oma raamatuid müüma ja maksab meile kõik tagasi, mis me talle nüüd laename.”

Hiljem selgub, et Lesta on eelarvest enda kulud hoopis välja jätnud. Tootsi eestvõttel lisatakse need eelarvele ja arvutatakse uuesti kõik võimalikud kulud-tulud kokku. Toots õpetab: „… siis saame vähemalt teada, kui palju sa kahju oled saanud. Suures äris on omad kaotused. Aga alati pead kindlaks tegema, kui suur see kahju on, et teaks seda teise ettevõttega tasa teha.” Raamatu eelarve koostamine on „Suves” lõbusalt, aga siiski üsna üksikasjaliselt kirja pandud. Lesta raamatu lugu on ühtlasi hea näide võrgustiku abist ettevõtlusel.

Ülesoo arenduses võeti tarvitusele ka bartertehing – kaup vahetati otse kauba vastu, raha kasutamata. Tootsil oli tarvis raha palkide ostuks, et elumaja ehitada. Ta pakkus kohalikule mõisale kartuleid müügiks, kuid selgus, et seal pole parajasti vaba raha. Siis lepiti kokku, et Toots saab mõisa metsast palgid ja vastu toob sama summa ulatuses kartuleid. Siit hea soovitus tänapäevalgi: räägi investorile, milleks sul raha vaja on, siis on lihtsam lahendust leida!

Reklaam ja müük

Peagi selgub, et Lesta raamatut on keeruline müüa. Toots kirjeldab mitmesuguseid võimalusi raamatute müügiks, mille peale Lesta hüüab vaimustunult: „Toots! Sa oled kõige erksama vaimuga isik, keda ma kunagi olen näinud! Kui sina kord elus haljale oksale ei jõua, siis ei jõua sinna keegi. Kui sinu teadmised on nii suured juba võõral alal, missugused peavad nad olema sinu erialal – põlluteaduses!” Taas kord saame kinnitust, et ettevõtluspädevus on üldpädevus.

Ärimees Kippelgi pakub Lestale oma abi, esialgu küll edasimüüjatele liig suurt protsenti makstes, kuid nüüd on ettevõtluse mentori osas just tema: „Teie [Lesta] … olete alles algaja, sellepärast peate enne suuremate protsentidega kundesid juurde meelitama; peate nii-ütelda publikumi enne sisse söötma, sündigu see esiteks kas või kahjumiga.” Kippeli seiklusrohkeid ärirännakuid jälgides saame teada mõnedki ukselt uksele müügi ja turundusnipid. Tundub, et müügi alal tasub Lutsu saja aasta tagustest lugudest mõndagi kõrva taha panna (muidugi mõista ei räägi ta veel internetimüügist).

„Talves” tulevad möödaminnes jutuks ettevõtluskeskkond, eksport ja välisturud: kui Londoni turu tarvis kasvatati peekonit, siis olude muutumisel hakati rohkem pekisigu kasvatama, sest Saksamaal ja Venemaal läksid rohkem kaubaks just need.

Isegi reklaami teema tuleb seoses Tootsi-lugude kuulsusega „Talves” kõne alla, ja Arno meenutab lõbusat lugu sellest, kuidas Ameerikas Coca-Cola kavala reklaamiga rahvast haneks tõmmati.

Võrgustik ja mentorlus

Toots sai esialgu Ülesoo arendamisel häid nõuandeid Liblelt. Tootsid – nii Joosep ise kui ka tema poeg Juulius – jagasid lahkelt oma kogemusi jälle teistele. Samuti oli Raja Kaarel hea mentor Saare talu arendama asunud Jürile. Ja muidugi ei tohi unustada Tootsi nõuandeid Lestale raamatute asjus.

Vandeadvokaat Aare Tark kirjutas hiljuti: „Pereettevõtetest rääkides kipume mõtlema millelegi väikesele ja kodusele, kuid tegelikult on perefirma üks kestvamaid ärimudeleid üldse – iga kolmas miljardikäibega ettevõte maailmas on perefirma.” Ta tõdeb, et Eesti riigil on perefirmade majandamisest palju õppida, sest need seavad pikaajalisi eesmärke, et „pärandada oma järeltulijaile toimiv ja edukas ettevõte”.

Joosep Toots soovitab oma poegade pulmas noortele: „Elage ja olge veel püüdlikumad, kui on olnud teie eelkäijad! Siis viite oma majapidamised õitsengule ja pole ka karta, et kultuur meie maal kunagi võiks langeda.”

Nagu näeme, pakub ilukirjandus – ja muidugi mitte ainult Tootsi-lood – mõnusas vormis tuge ettevõtlusteemade mõistmiseks ja ettevõtlusõppe lõimimiseks teiste ainetega.

* Autor on ettevõtlusõppe programmi „Ettevõtlikkuse ja ettevõtlusõppe süsteemne arendamine kõigil haridustasemetel” ehk „Edu ja tegu” terminite töörühma liige.

Kasutatud kirjandus:

• Oskar Luts. Kevade I ja II. Pildikesi koolipõlvest. Tallinn: Eesti Raamat, 1986.
• Oskar Luts. Suvi. Pildikesi noorpõlvest I ja II. Tallinn: Eesti Raamat, 1970.
• Oskar Luts. Tootsi Pulm. Argipäev. Tallinn: Eesti Raamat 1987.
• Oskar Luts. Sügis. I ja II. Tootsi-lugude järg. Tallinn: Eesti Raamat, 1989.
• Oskar Luts. Talve. Arnold Karu ümber­jutustuse järgi. Tartu: Ilmamaa, 1994.
• Aare Tark: pereettevõtete väärtusmaailm sobib Eestile eeskujuks. – Postimees, 28. juuli 2017. http://arvamus.postimees.ee/4191347/aare-tark-pereettevotete-vaartusmaailm-sobib-eestile-eeskujuks

Miks ma kirjutan „Köstrist”?

Marika Vares, teatrihuviline, Tartu Hansa kooli õppejuht:

Oskar Lutsu „Kevade” tegelaste toel saab klassi õpilasi jagada Tootsideks, Teeledeks, Arnodeks, Kiirteks, Imelikeks …
Õpetajaid saab Paunvere kooli pedagoogilise kollektiivi näitel jagada Laurideks ja Köstriteks.

Kes meist ei tahaks olla samastatud õpetaja Lauriga – raamatust tuttav kui mõistev, hooliv, tasakaalukas, sõbralik ja muude heade omaduste kandja. Köstri-sarnaseks tunnistamine tekitaks ehk pigem vastuseisu või solvumistki, vähemasti õlakehitust. Miks?

Suundun oma jutuga hoopis teema juurde, millest kirjutada tahtsin. Mulle väga meeldib teatris käia, püüan võimalust mööda külastada Eesti eri teatrite lavastusi, kuid monoetendus „Köster” (esietendus 1. septembril 2016 Tallinna Linnateatris, autor Andrus Kivirähk, näitleja Peeter Tammearu) muutus minu jaoks omamoodi looks. Teatri mängukava jälgides välistasin enda jaoks selle etenduse mitmesugustel põhjustel. Kuid läks nii, et „Köster” hakkas omal moel mu tähelepanu endale tõmbama. Mulle pakuti üsna mitmel korral pileteid just sellele etendusele. Olukord muutus lausa häirivaks – kutsuks siis mõni tuttav mind mis tahes teisele etendusele, aga ei, just „Köstrile”! Jäin enesele kindlaks, keeldusin piletitest ja nii see tükk minust möödunud hooajal nägemata jäigi.

Draamafestivali külastamine kuulub kindlalt minu septembri alguse tegemiste hulka. Hoolimata sellest, et kooli alguse tõttu on palju muudki teha ning õhtuti kiusab väsimus kurnavatest koolipäevadest. Kui tutvusin festivali programmiga, märkasin kavas ka möödunud hooajal eiratud etendust ning mõtlesin, et ju mul on vaja see näitemäng oma silmaga ära näha. Seega sai minu jaoks draamafestivali avaetenduseks just Kivirähki „Köster”.

Tunnistan, et olin vältinud etendust lihtsalt seetõttu, et Köstri tegelaskuju, see pealispind, mis esmamulje loob, ei meeldinud mulle. Või hoopis kartsin kohtuda oma hästi ära peidetud köstriga, mis minu sees on pesitsenud kõrvuti õpetaja Lauriga? Kes teab.

Etendus haaras mind esimesest hetkest. Sügav kummardus Andrus Kivirähkile ja Peeter Tammearule sedavõrd mõjusa etenduse eest! Lavalt nähtu võimaldas äratundmist ja uute vaatenurkade avastamisrõõmu. Mõistsin sedagi, et köstrit mu sees oli ja on vaid raasuke, mida siiski on võimalik „taltsutada” (no millisel täiskasvanul poleks oma lörri jooksnud unistusi …).

Igatahes soovitan kõigil, kes veel pole näinud, minna seda etendust vaatama. Laval toimuv paneb mõtted liikuma ja aitab mõista igapäevaseid juhtumeid, millega koolis rinda pistame. Saadud emotsioon aitab käeulatuses hoida teadmised, mis toetavad meid õpetajatena ja aitavad ka õpilasi. Näiteks lihtne tõde, millist sõnumit üks või teine inetu väljaütlemine või tegu peidab? Milline on meie ligimese tegelik vajadus või mida saavutame vaid käskude ja keeldudega kasvatamisel?

„Köster” tuletas meelde ühe kaadri päriselust, tõelise pahateoga hakkama saanu ütlemise: „Ma olen erinev inimene ja teie ei ole olnud mina. Mina ei suuda mõista seda valu, mida teie tunnete, ja teie ei suuda mõista mind.” Püüame siis oma elus ja töös enne hukkamõistvat otsust mõista ning võimendada eneses õpetaja Lauri, et õigel ajal märgata, kellele viiul kätte anda ja kellel lubada rehkendusest teha vaid pool (või kes siiski jätta pärast tunde salme pähe õppima).