Kas mälu saab väljast sisse osta?

20. okt. 2017 Maie Tuulik kasvatusteadlane - 1 Kommentaar

Kui tellime mäluteenust masinalt, anname sellega ära väga olulise osa meie intellektist – mida enam laseme arvutitel vahendada oma arusaama maailmast, seda enam lamendub meie oma intellekt.

Nicholas Carr kirjutab oma raamatus „Triiv madalikule”, et piiramatute internetiandmebaaside saabumisega hakati võrku pidama mitte üksnes isikliku mälu juurdeehitiseks, vaid ka asenduseks. Miks jätta meelde raamatu sisu, kui sa võiksid ajus hoida hoopis kogu raamatukogu kiirjuhist?

Info meeldejätmise asemel hoiame seda nüüd digitaalselt. Meil on kõik võimalik leida Google’ist üheainsa klõpsuga. Päheõppimine on ajaraisk.

Mõte, et mälu saab väljast sisse osta, olnuks igas varasemas ajaloo etapis mõeldamatu,” kirjutab Carr. Vanade kreeklaste jaoks oli mälu jumalanna − Mnemosyne, muusade ema. Mälu oli enam kui kõigi meeldejäetud asjade summa. Seneca uskus, et mälu oli midagi uut, see oli unikaalse isiksuse tuum. Ta kirjutab: „Me peaksime matkima mesilasi ja me peaksime oma mitmekesise lugemise käigus kogutu hoidma eraldi laegastes, sest lahus hoituna säilib kõik paremini. Seejärel peaksime oma kaasasündinud ande kõiki ressursse hoolikalt rakendades kokku segama kõik erinevad maitstud nektarid ning muutma need siis üheks magusaks aineks, ja seda nii, et isegi kui selle algupära jääb arusaadavaks, näib see vägagi erinev sellest, mis ta oma algolekus oli.”

Augustinuse jaoks oli mälu hiiglaslik ja lõputu sügavik, jumaliku jõu peegeldus inimestes.

Erasmus Rotterdamist pidas oluliseks lugemist ja päheõppimist, mis on palju enamat kui faktide talletumisviis. See on esimene samm loetu sügavama ja isiklikuma mõistmise protsessis. Erasmuse arvates peab inimene loetu „seedima või omandama”. Päheõppimine pole mehaaniline, vaid haarab kogu mõistust.

Shakespeare nimetas Hamleti suu läbi mälu oma aju raamatuks.

Selline vaateviis säilis kuni 19. sajandi lõpuni. William Jamesi sõnadega on meeldejätmise kunst mõtlemise kunst. Seostamine ongi mõtlemine.

20. sajandi keskpaigaks tõrjuti päheõppimine klassiruumidest välja kui jäänuk vähemvalgustatud aegadest. Seda hakati pidama kujutlusvõime takistajaks ning vaimse energia raiskamiseks. Uued vahendid suurendasid „tehismälu” haaret ja kättesaadavust (helilindid, mikrofilmid, valguskoopiad jms).

Mälu on kaotanud oma jumalikkuse, lisaks on see kaotamas ka oma inimlikkust. Mnemosynest on saanud masin. Aga see on vale,” kirjutab Carr.

Mälestused

Varastel seitsmekümnendatel näitas Eric Kandel, et sünapsid muutuvad koos kogemustega. Siis hakkas ta uurima, kuidas aju mälestustena informatsiooni salvestab. Ta tahtis aru saada, kuidas muudab aju mööduvad lühiajalised mälestused − need, mis operatiivmällu sisenevad ja sealt väljuvad − pikaajalisteks mälestusteks, mis võivad vastu pidada terve eluea.

Mälestus on pärast moodustumist mõn­da aega ebastabiilne. Et lühiajalisest primaarsest mälestusest moodustuks pikaajaline,sekundaarne mälestus, läheb vaja pisut aega. Müller ja Pilzecker tõestasid, et mälestuse kinnistumiseks ajus kulub umbes tund. Kinnistumise protsess on väga habras ja näiteks löök vastu pead või muud segajad võivad äsjasündinud mälestused mälust minema pühkida.

Edasised katsed näitasid, kui tähtis on kinnistumisfaas, mille käigus esimene liik muundub teiseks. Mida rohkem kordi katset korratakse, seda kauem kestab mälestus katsest. Kordamine soodustab kinnistumist.

1960. aastatel tegi Pennsylvania ülikooli neuroloog Louis Flexner huvitava avastuse. Ta süstis hiirtele antibiootikumi, mis ei lasknud nende rakkudel valmistada valke, ja avastas, et loomad ei suutnud enam moodustada pikaajalisi mälestusi (näiteks kuidas vältida elektrilööki labürindis), kuid jätkasid lühiajaliste mälestuste moodustamist.

See näitab, et pikaajalised mälestused pole vaid lühiajaliste mälestuste tugevam versioon. Pikaajaliste mälestuste salvestamine nõuab uute valkude sünteesimist.

Tähelepanelikkus

Mälestuste kinnistamise võti on tähelepanelikkus, veeb aga on hajameelsuse tehnoloogia.

Mälestuste salvestamine ja nende vahel seoste moodustamine nõuab tugevat vaimset keskendumist, mida võimendab kas kordamine või intensiivne intellektuaalne või emotsionaalne haaratus. Mida teravam tähelepanu, seda erksam mälestus.

Kandel kirjutab: „Et mälestus säiliks, tuleb sissetulevat teavet põhjalikult ja süvenenult töödelda. Selle saavutamiseks tuleb olla teabe suhtes tähelepanelik ning seda mõtestatult ja süstemaatiliselt seostada juba mälusse hästi sisse töötatud teadmistega.”

Kui me ei suuda operatiivmälus oleva teabega tegeleda, säilib teave vaid seni, kuni seda hoidvad neuronid säilitavad elektrilaengu − parimal juhul paar sekundit. Siis on see läinud, ja inimene on jätnud meelde kas vähe või üldse mitte midagi.

Võistlevate sõnumite sissevool, mis meid võrku ühendudes iga kord tabab, koormab operatiivmälu üle. Mälestuste kinnistumise protsess ei saa isegi alata. Veebi seosed ei ole meie seosed, ja pole vahet, kui mitu tundi me surfates veedame, need ei muutu mitte kunagi meie seosteks.

Hulk psühholoogilisi uuringuid on viimase 20 aasta jooksul näidanud, et pärast ajaveetmist vaikses looduslähedases maakohas on inimesed tähelepanelikumad, mäletavad paremini ja on üldiselt paranenud tunnetusega. Nende aju muutub ühtaegu rahulikumaks ja tõhusamaks. Tähelepanu taastamise teooria ART (attention restoration theory) järgi on põhjus selles, et kui inimesi enam välise stimulatsiooniga ei pommitata, saab aju sõna otses mõttes lõõgastuda. See ei pea enam operatiivmälu koormama, tulemusena tekkiv mõtlikkuse seisund tugevdab võimet oma mõistust ohjes hoida.

2008. aastal avaldati Marc Bergmani uurijaterühma töö tulemused Michigani ülikoolis. Nad värbasid 30 inimest ja tegid nendega keerukaid ja vaimselt väsitavaid testiseeriaid. Inimestel mõõdeti operatiivmälu mahtu ning oskust tähelepanu juhtida. Uuritavad jagati kahte rühma. Katsete lõppedes veetsid pooled katseisikutest umbes pool tundi inimtühjas pargis ja pooled rahvarohkel keslinnatänaval jalutades. Seejärel testiti neid teist korda. Pargis jalutamine parandas testide tulemusi ja tõstis oluliselt tähelepanu­võimet. Linnas jalutamine testitulemusi ei parandanud.

Seejärel korrati sama katset teiste inimestega. Seekord ei jalutanud katsealused looduses, vaid vaatasid testide vaheajal kas rahulikke maastikke või kihavaid linnatänavaid. Tulemused olid samad. Looduspilte vaadanud inimesed suutsid tähelepanu oluliselt paremini keskendada. „Looduses viibimine näib olevat tõhusa kognitiivse funktsioneerimise seisukohast elulise tähtsusega,” kirjutasid uurijad.

Rahulikku ja tähelepanelikku mõistust ei nõua mitte üksnes süvamõtlemine. Seda nõuavad ka empaatia­võime ja kaastunne. Mida hajutatum on tähelepanu, seda vähem oleme võimelised kogema empaatia, kaastunde ja teiste emotsioonide kõige õrnemaid vorme.

Arvutimälu

See eksisteerib lihtsate binaarsete bittidena ehk ühtede ja nullidena, mida töödeldakse fikseeritud ahelates, mis võivad olla kas avatud või suletud, aga mitte midagi vahepealset.

Kobi Rosenblumi töödest Haifa ülikoolis nähtub, kui erinev on bioloogiline mälu arvutimälust. Bioloogilised mälud on elusad, arvutimälu mitte.

Üks kõige uskumatumaid protsesse on pikaajaliste mälestuste loomine inimajus,” kirjutab Carr. Kui tehis­aju omandab informatsiooni ja salvestab selle vahetult mälusse, jätkab inimaju info töötlemist veel kaua pärast selle vastuvõtmist ning mälestuste kvaliteet sõltub teabe töötlemisest. „Need, kes hindavad „mäluteenuse sisseostmist” veebist, on metafooriga eksiteele viidud. Nad jätavad kahe silma vahele bioloogilise mälu orgaanilise olemuse. Inimmälule annavad salapära just ettenägematud asjaolud. Mälu eksisteerib ajas ja muutub koos kehaga.”

Bioloogiline mälu on pidevas uuenemises. Arvutisse salvestatud mälu võtab selgepiiriliste ja staatiliste bittide vormi. Me võime bitid ühelt salvestuskettalt teisele tõsta nii mitu korda, kui soovime, ning need jäävad alati täpselt selliseks, nagu need on.

Sedamööda, kuidas me kasvatame isiklikku mälestuste ladu, muutub mõistus teravamaks. Iga uue mälulaiendamisega kaasneb intellekti laiendamine.

Veeb pakub isiklikule mälule mugavat ja meeliköitvat juurdeehitist, aga kui hakkame veebi kasutama isikliku mälu asendajana ning läheme mööda sisemistest kinnistamisprotsessidest, riskime sellega, et jätame oma mõistuse selle rikkusest ilma. Kui tellime mäluteenust masinalt, anname sellega ära väga olulise osa meie intellektist. Mida enam me laseme arvutitel vahendada oma arusaama maailmast, seda enam lamendub meie oma intellekt.

Kui tellida mäluteenus väljast, siis kultuur kuhtub. Et kultuur jääks elujõuliseks, peab see uuenema iga sugupõlve liikmete peades,” kirjutab Carr.