Kes tööd teeb, see rõõmu näeb

Kapsategu nii nagu muistegi. Fotod: Katrin Taska ja Maris Käärik

Puhja Pääsusilma lasteaias on maalasteaiale kohaselt ikka aiamaad haritud. Lasteaia algusaastail, 1980-ndatel oli igal rühmal oma peenramaa. Seejärel oli mingi aeg põllutöödest puhkus, ainus maaharija oli majahoidja, keda lapsed jõudumööda aidata said.

Aeg kulges omasoodu, muutus riigikord ja uuendustega pidime kõik kaasas käima. Raamõppekavast lähtuvalt pidime oma esimese õppekava kirjutama ja oma Nokiat otsima. Imet me välja ei mõelnud, reaalsus oli armas – seega sai või õigemini jäid meie prioriteetideks maaelu ja looduskeskkonna väärtustamine ning keskkonnahoiu ja säästva eluviisi kujundamine. Hiljem on lisandunud veel õuesõppe läbiviimine ning tervise edendamine ja tervislike eluviiside õpetamine.

Selle kõige juurde sobib igati päris maatööde tegemine. Juba üle kümne aasta on meil oma köögiviljaaed peenramaa ja taimelavadega. Ürdipeenraid oleme kahel korral rajanud ning uuel kevadel tahame need uutmoodi kavandada ja uuesti rajada. Meil on kujunenud peenramaa kasutamise kord: igal kevadel saab külviõiguse eelviimane rühm, kes sügisel vanema rühmana saagi koristab, maa kaevab ning tegutsemisõiguse edasi järgmisele rühmale annab.

Sel kevadel juhtus aga nii, et kooliminejaid lapsi oli kahes rühmas. Lasteaia peenramaal sai tegutsemisõiguse Rukkisinine rühm, rühm Kuldvõti kasutas oma töödeks põllupeenart umbes kilomeetri kaugusel Räni talus, õpetaja kodus. Tore, et saime tööd teha ja sügisel oli põhjust tehtust rõõmu tunda. Kuna jagatud rõõm on mitmekordne, tekkiski mõte tehtust kirjutada, et innustada neid, kes midagi taolist veel ette võtnud pole.

Mida me siis ära tegime?

Mais pidasime nõu lastega ja lapsed peredega, mida võiks ühiselt külvata. Iga pere sai aedviljade külvamist seemneabi pakkumisel toetada. Seemned uuritud, kultuurid tabelisse „Mida külvad, seda lõikad” kirja pandud, ja võiski päris külvitööga alustada. Olime liitunud ka projektiga „100 teraviljapeenart”. Iga laps sai enda toodud seemneid külvata ja sõpru appi kutsuda. Külvasime uba, hernest, otra, kaera, nisu, punapeeti, porgandit, kaalikat. Maha sai pandud ka sibulad ja kartulid.

Käisime suvepuhkuseni külve vaatamas-uurimas, nähtu sai tabelisse kirja. Puhkuse ajal oli põllupeenar õpetaja hoole all.

Sügisel käisime üheskoos uuesti põllupeenart uudistamas ja herneid söömas. Sobiva kuiva ilmaga koristasime sibulasaagi ja olime hoolsad selle kuivatamisel.

Ühel ilusal septembripäeval tegime tõsise saagikoristuspäeva. Noppisime kõik kaunviljade kaunad. Õpetaja lõikas sirbiga teraviljad ning lapsed kandsid saagi põllupeenrale hunnikutesse. Juurviljad said koristatud ning kartul konksude ja hargiga üles võetud. Saagi viisime lasteaeda, kus oli aega vilju kaaluda ja sorteerida, vaadata ja uurida, nuusutada ja maitsta. Muide, kümnest seemnekartulist saime üksteist kilo saaki ning sibulaid kasvatasime üheksa kilogrammi. Pole midagi öelda – töö kiidab tegijaid.

Mihklilaadaks said sibulad ja kartulid kilokaupa kaalutud ja müüki pandud. Müüki panime ka suuremad punapeedid ja porgandid. Laadaks hapendasime kapsaid nagu muiste – suure riiviga riivides ja nuiaga tampides. Maitsestasime soola ja köömnetega. Lapsed said kurke hapendada, kuid neid laadale ei jagunud, sest need söödi enne ära.

Vaat  selline lugu päris elust ja päris tööst, mida lapsed rõõmuga tegid ning mida tehes said lõimitud mitmed ainevaldkonnad.

Aastatel, kui oleme lasteaia köögiviljamaad kasutanud, oleme pärast saagikoristust maa kaevanud ja puhkama pannud. Lastele on ikka õpetatud, et kaevatud maa puhkab justkui teki all ning seal pole mõistlik joosta ega kõndida. Ei meeldi ju meilegi, kui rahus puhata ei lasta ja tekil trambitakse. Sellist seletust lapsed mõistavad ja neis kasvab austus maa vastu. Tore kogemus see maaharimine ja puhta eestimaise toidu kasvatamine. Tasub proovida, sest töö õpetab tegijat ja isetegemine jääb meelde ning on väärtus omaette. Jõudu tööle!