Kellega kuulume ühte? Eesti Vabariigi 100. aastapäeva eel
Madis Iganõmm
Igal rahval on oma kangelased ja neid saatvad legendid. Ka meie rahva soovi olla väärikas ja vaba kajastavad kõige paremini siinse põlisrahva kangelaste lood läbi sajandite.
Võib vaid ette kujutada, kus oleksime ilma Kalevipoja lugudeta, Lembitu võitluseta või paljude hilisemate maarahva suurkujude tegudeta. Legendid ei sünni niisama, ainult tõeliselt suured ja väekad isiksused on võimelised endast legende looma ja nende kaudu teadlikult toitma oma rahva usku vabana ja iseseisvana elada.
Mööduv aasta on meie rahvale märgiline, sest ajaloo ühe kõige tuntuma juhi ja sõjapealiku Lembitu langemisest möödus 800 aastat. Ainuüksi tema nime mainimine kutsus vaenlastes esile hirmu, oma rahva hulgas aga uhkuse ja ühtekuuluvustunde.
Seda ülevat tunnet tunneme sajandite tagant veel tänagi, selle tundega võitsime Vabadussõja ja taastasime Eesti riigi, mille sajandat sünnipäeva peagi tähistame. Selle üleva tundega elavad edasi meie lapsed ja lapselapsed ning võidavad oma lahinguid.
Seda kandvat legendi oma rahva vaprast ja targast juhist ei suutnud murda paljude sajandite jooksul siinsete orjapidajate ja nende käsilaste mis tahes ettevõtmised.
Ükski mõisnik mõisnikuna või kirikuõpetaja usulevitajana pole kunagi meie rahva silmis sellistesse kõrgustesse tõusnud. Ja kuidas saaksidki orjapidajad orjastatud rahva kangelased olla?
See, et me täna uhkusega räägime maakeelt, meil on oma riik, omad kaitsejõud, on tõeks saanud eelkõige tänu sellele, et oleme austanud oma esivanemaid, hoidnud nende keelt, kandnud edasi nende legende ja kultuuri. Oleme elanud teadmises, et väikese rahva vaimu tugevus murrab mis tahes suure ja kurja.
Riigi sajanda sünnipäeva eel tasub veel kord üle vaadata ja lahti mõtestada kogu organiseeritud tegevus, millega riiklikult midagi tähistatakse või mälestatakse.
Võiks mõtelda sellelegi, kas ikka on eetiline viia Lembitu legendi hoidvaid lapsi jõulude ajal osalise sundusega organiseeritud korras kirikusse, teades, et enamasti ei ole nad kristlased. Mõni kuu tagasi pidasime ju loomulikuks, et isegi piimatoote reklaampildilt kõrvaldati ususümbolid, kuna need võivad riivata kellegi maailmatunnetust. Teisalt peavad ateistid ja teisi religioone austavad kaitseväelased ning külalised kuulama sunniviisiliselt vabariigi aastapäeval ühe usu kaplani sõnavõttu ühest ainujumalast. Samas teame, et meie poolel võitles Vabadussõjas ka siinseid tatarlastest moslemeid, juute, omausulisi ohvitsere ja teisi.
Võib-olla võiks päev enne või pärast pidulikku aastapäevaparaadi avada kõik usukeskused, kus asjast huvitatud saaksid vabatahtlikult ning teisi diskrimineerimata enda valitud jumalatega suhelda ja palvetada.
Meil ei ole riiklikult väljavalitud rassi või riiklikku nahavärvi, ei ole ka väljavalitud ühiskonnaklassi, isegi mitte väljavalitud ja kinnitatud riiklikku jumalat, usku, pattu ja süütunnet. Keegi ei ole kellestki parem, kellegi religioosne usk või ateism pole teiste omadest parem, halvem ega tähtsam. Usu saab igaüks endale vabalt valida, seda vahetada või sellest loobuda. Rahvust, vanemaid ega esivanemaid mitte.
Usk on oluline eelkõige nendele inimestele, kes selle on endale vabatahtlikult omaks võtnud. Meie riigi põhiseadus kaitseb õigustatult kõiki usklikke inimesi, samas peaksime lugupidavalt kaitsma ka neid, kes ei soovi avalikus ruumis midagi kuulda ega näha ühe kindla usu jätkuvast propageerimisest või sunniviisilisest osasaamisest.
Tähtsaim on usk iseendasse, Eesti riiki ja oma väekasse rahvasse. Riigi sajas sünnipäev on kõigile oluline verstapost. Lähenevas talvises rahus ja vaikuses võiksime mõtiskleda meie rahva kulgemise teest läbi kümne tuhande aastase ajaloo. Miks meil on oma maa, kultuur ja miks räägime uhkuse ja ühtekuuluvustundega maakeelt? Miks see kõik on meid kandnud ja elusana hoidnud?
Maarahvale tule ja mõõgaga peale surutud usu veidrusi ja maausu eeliseid arutasid Kalevipoeg ja ta vestluskaaslane mitmekülgselt. Need on salvestatud hiljuti avaldatud raamatu “Kahekõned Kalevipojaga”(Teabelehe Kirjastus, 2017, 200 lk) kaante vahele.