Haridus ekraanil

Õpetajail, kes on huvitatud filmi, kirjanduse ja ajaloo seostest, tasub uurida veebiplatvormi haridusekraanil.ee.

Uudse e-õppematerjalide platvormi on koostanud Tartu ülikooli transmeedia uurimisrühm. Valikus on kaks suuremat alajaotust: kirjandus ekraanil ning ajalugu ekraanil. Kirjanduse alt leiab praegu õppematerjalid Andrus Kivirähki romaani „Rehepapp” ekraniseeringu „November” kohta.

Ajaloo alla lisanduvad märtsi jooksul materjalid, mille keskmes on Leelo Tungla teoste ainetel valminud Moonika Siimetsa film „Seltsimees laps”. Keskendutakse kunstiteksti rollile ajaloomälu looja ja vahendajana. Platvormil on loomingulisi ülesandeid, interaktiivseid harjutusi ja mälutekste.

Tartus ja Tallinnas toimunud koolitustel oli õpetajail võimalus enne ametlikku esilinastust filmi juba näha ning katsetada ka ülesandeid.

Millised on muljed?

Urve Parveots, eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

„Haridus ekraanil? Väga kaasaegne ja noortepärane. Kirjandusõpetajana ütlen muidugi kõigepealt, et õpilased peavad raamatuid lugema. Oleks tore, kui nii noored kui ka vanad loeksid raamatuid. Ometi vaatab õpilane pigem filmi. Programm „Kirjandus ekraanil” annab õpetajale kavala võimaluse meelitada õpilased lugema filmi vaatamise kaudu. Kui lugeda katkend raamatust ja vaadata juurde katkend filmist, seejärel analüüsida, milliseid võtteid kasutab kirjanik ja milliseid režissöör, saab noor inimene mitmekülgselt haritud. Kui sellise metoodikaga meelitatakse juurde lugejaid ja väärtfilmide austajaid, on meie kultuuri tulevikule jälle üks tugi lisaks pandud.”

Kersti Kivirüüt, ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja:

„Ajalooõpetus Eesti koolides on ajalooteaduse eeskujul saanud hoo sisse maateadusest. Nii nagu talurahvakoolides jutustati lugusid maakera geograafilistelt telgedelt, nii on eesti õpetajad edastanud õpilastele teadmisi ajateljelt ning lasknud õpilastel neid teadmisi hinde peale esitada.

Ent iga jutustus ajaloost ei ole mitte ajalugu ise, vaid ajaloo käsitlus. Et õpilasel kujuneks teaduslik arusaam ajalootekstidest, tuleb loobuda tunnis ühekülgsete käsitluste taasesitamisest ning arendada õpilases kriitiliselt mõtlev ajalookäsitluste tarbija ja looja.

Lähtepositsiooni muutus jutustuste reprodutseerimiselt mitmeperspektiivilisele teaduspõhisele ajalooõppele seab suurema vastutuse õpetajale, õpetajate koolitajatele, eriti aga õppevara tootjatele. Kasulik õppevara sisaldab ammendava valiku allikaid ning didaktilisi näpunäiteid.

Portaal haridusekraanil.ee annab õpetajatele mugava raami filmi „Seltsimees laps” mitmeperspektiiviliseks käsitlemiseks igas kooliastmes. Gümnaasiumis saab luua õpilaste eelteadmistele tugineva analüüsi­mudeli, mis lõimib ka keele ja kirjanduse õpitulemusi. Põhikooli ajaloo algõpetuse tundides saab filmi kasutada edukalt allikakriitilise mõtlemise arendamiseks, kasutades näiteks mikroajaloo lähtepunkti. Didaktiliste abivahendite kaudu saab anda õpilastele võimaluse samastuda filmi tegelastega.

Mina kasutaksin näiteks Euroopa Nõukogu mitmeperspektiivilise ajalooõpetuse käsiraamatu pildi sisse mineku meetodit: väljaprinditud filmistseenidel paluks neil kleepida oma fotoportree tegelaskujude nägudele. Seejärel koguksin tegelaskujude vaatevinkli kaudu infot küsimusele „mida ma tean?”, aga allikakriitilise mõtte arendamiseks on veelgi olulisem küsimus „mida ma ei tea?”. Ehk edaspidi tähendaks see allika­analüütilisi küsimusi „mis infot ma allikast saan?” vs. „mis infot ma sellest konkreetsest allikast ei saa?” ehk ka „mis on fakt?” ja „mis on tõlgendus?”.”