Lasteaiakokkutulekut oodatakse terve aasta

Pirita Kose lasteaia 2008. aasta lõpetajad. Fotod: Mart Mikk ja Tiina Vapper

Kui klassikokkutulek on üsna tavaline, siis lasteaiakokkutulek pigem harukordne sündmus. 2008. aastal Pirita Kose lasteaia lõpetanud rühm saab kokku igal aastal. Tänavune kokkutulek oli neil juba kümnes.

Pirita Kose lasteaia õpetajad Anu Kaldjärv ja Sille Vahtramäe tunnistavad, et ka nemad ise ei tea ühtki teist lasteaiarühma, kes niimoodi on jäänud koos käima. „Meie endi jaoks on samuti suur ime, et nii juhtus,“ räägib õpetaja Anu. „2008. aasta kevadel pärast lõpupidu tundsime, et oleme laste ja nende peredega nelja aastaga nii lähedaseks saanud, et väga kahju on lahku minna. Leppisime lastega kokku, et nad tulevad meile esimesel koolipäeval oma koolikotte näitama. Lapsed tulid, ja hakkasidki igal aastal pärast esimese koolipäeva aktust meil lasteaias külas käima. Sellest kasvas välja traditsioon.“

Lilled maailma parimatele kasvatajatele

Kuigi esimene september on päev, mil kõigil on palju tegemist, on alati kohal suurem osa lastest. Sageli on kaasas ka pereliikmed: emad, isad, õed, vennad, vanavanemad. Õpetajad ütlevad, et igal aastal on neil väike hirm, kas ikka tullakse, aga see kartus on olnud asjatu. Kes vähegi saab, see tuleb.

Õpetajad Anu Kaldjärv ja Sille Vahtramäe.

Ka tänavu oli 25 lapsest kohal 16 ehk kolmveerand rühmast, paljud koos perega. Lapsevanemad olid peolauale kaasa võtnud head-paremat ning kutsunud noortele üllatuseks kohale sellesama mereröövliks kehastunud peojuhi, kes kümme aastat tagasi lõpupidu läbi viis. Õpetajate jaoks on need soojad ja liigutavad kohtumised, mis kunagi ei möödu ilma pisarateta. „Tore on näha, kuidas lapsed iga aastaga suuremaks sirguvad, praegu on nad 17-aastased noored ja käivad gümnaasiumis üheteistkümnendas klassis. Mõni poiss on nii pikk, et teda ei ulata enam kallistamagi,“ räägib Sille. Kallistusi jagati sellel päeval väga palju ning kunagised kasvandikud kinkisid oma õpetajatele sületäie lilli ja kaardi, millele oli kirjutatud: „Maailma kõige paremale kasvatajale.“

Kui kõigil varasematel aastatel on kokku saadud esimesel koolipäeval, siis tänavu peeti kokkutulekut erandkorras juunis enne suvepuhkusele minekut. Kuna oli teada, et Pirita Kose lasteaed kolib sügisel uude majja, taheti veel viimast korda viibida vanades armsaks saanud ruumides ning kaevata välja lõpupeol lasteaia kõrvale maasse peidetud aare.

Kümme aastat maa all peidus olnud aare

Õpetaja Anu toob teisest toast aarde, pisut mullase klaasist purgi, mille sees on 25 rullikeeratud paberit. Viimase rühma kevadel palusid õpetajad kõigil lastel kirja panna oma soovid ja unistused: kelleks nad tulevikus saada tahavad ja millisena oma elu ette kujutavad, paberi teisele küljele aga teha käejälje. Lõputunnistusel oli kirjas lubadus kohtuda kümne aasta pärast lasteaias ja kaevata aare välja.

Juunis toimunud kokkutuleku kõige oodatum hetk oligi aarde väljakaevamine. Seda tuli tükk aega otsida. „Läksime kõik koos õue ja poisid asusid hoogsalt kaevama. Varsti oli neil juba väikese põllu mõõtu plats üles kaevatud ja üks labidas katki läinud, aga aaret ei olnud kuskil,“ jutustab Anu lõbusalt. „Enda arvates mäletasime hästi seda kohta sirelipõõsaste vahel, kuhu me purgi peitsime, aga ilmselt olid põõsad vahepeal kasvanud ja kuju muutnud, ning me ei tundnud õiget kohta ära,“ jätkab Sille. Õpetajad räägivad, et lõpuks kaotati lootus aaret leida ja mindi tuppa tagasi. Noored otsustasid siis veel kord üle vaadata rühma video, millele on jäädvustatud ka kümne aasta tagune lõpupidu. Sellest oli kasu, poisid leidsid õige koha üles ja kaevasidki aarde välja.

Rõõmustav oli, et kümme aastat maa sees olnud purk ei olnud üldse niiskust saanud, paberid olid kuivad ja kiri loetav. Hästi emotsionaalsed olid õpetajate sõnul hetked, mil kohalolijate lapsena kirja pandud mõtteid valjusti ette loeti.

CD-plaadi rühma videotega said lapsed lasteaia lõpetamise puhul õpetajatelt kingituseks, ning on saanud oma lasteaia-aastatest ka kõik hilisemad rühmad. Plaadil on videolõigud nelja aasta kõige huvitavamatest tegemistest: matkadest, õppekäikudest, rühma igapäevaelust. „Olime nagu noored emad, kes ei jõua oma lapsi ära imetleda. Tegime neist aastate jooksul tohutult palju pilte ja filmisime iga nende liigutust,“ naerab Anu. „Materjali kogunes üle kümne tunni, üks lapsevanem pani sellest kokku pooletunnise video. Usun, et selle kingituse väärtus aastatega ainult kasvab.“

Öölasteaed ja piknik kunstmuruga

Põnevaid tegevusi jagus nelja aastasse palju. Õpetajad on ühte meelt, et rühmas olid elavad ja uudishimulikud lapsed, kellele meeldis palju käia ja tegutseda. „Neid huvitas enamik asju: sporti teha, joonistada, meisterdada, näidendeid lavastada, laulda. Tihti osales meie rühma tegemistes ka muusikaõpetaja Reeli Vau. Rühmas oli üks teadlase tüüpi poiss, kes oskas pajatada lugusid alates Egiptuse muumiatest suurmeeste elulugudeni välja. Sageli luges ta teistele midagi entsüklopeediast ette ja kõik kuulasid huviga,“ meenutab Sille.

Anu räägib, et just selle rühmaga tuli neil esimest korda mõte veeta volbriöö lasteaias. „Kirjutasime vanematele kirja, et nad võivad endale planeerida romantilise õhtu, kuna laps jääb ööseks lasteaeda. Sel ajal polnud see veel moes nagu praegu. Olime esimeste seas, kes öölasteaiaga algust tegid. Lapsed mäletavad neid lasteaias veedetud öid praeguseni. Vanematega leppisime kokku, et võtame nendega kohe ühendust, kui keegi peaks kartma või igatsema hakkama. Aga seda ei läinudki vaja. Lubasime neil ju sõbra kaissu minna, et oleks turvalisem tunne.“

Õpetajad meenutavad, et tohutult palju käidi lastega mitmesugustel õppekäikudel ning iga ilmaga matkamas. Õpetaja Anule on hästi meelde jäänud sügisene retk jõe äärde. „Sadas vihma ja maapind oli porine, aga üks vanaisa oli kunstmuru kaasa võtnud ning rullis selle lahti, et lapsed saaksid istuda. Lapsed praadisid lõkke kohal vahukomme, küpsetasid pulga ümber keeratud taignast kakukesi ning tundsid end hästi.“

Pärast lasteaia lõpupidu aga mindi üheskoos laste ja nende peredega kolmeks päevaks Vändra metsadesse suvepäevi pidama. Matkati ja avastati loodust, lapsed said mängida, lõket teha, telkides ööbida. Rühmast tehtud film lõpebki kaadritega, kui poisid issidega koos saunast jõkke hüppavad.

Vastastikune toetus ja kokkukuuluvustunne

Anu Kaldjärv ja Sille Vahtramäe räägivad, et neilt on tihti küsitud, kuidas nad oskasid luua rühmas sellise kokkukuuluvustunde. „Raske on öelda, kuidas selline energia tekib. Oleme ka kõigi oma järgmiste rühmade lapsi samamoodi hoidnud ja külla kutsunud, aga käima on jäänud üksikud. Arvan, et kõige rohkem aitas sellele kaasa lapsevanemate toetus. Nad tulid kõigi meie ideedega kohe kaasa ja pakkusid ka omalt poolt toredaid asju välja,“ arvab Anu. „Meil tekkis nendega rühma esimesest koosolekust peale hea kontakt. Nad said ka omavahel headeks sõpradeks, käisid üksteisel külas ja hoidsid üksteise lapsi. Kui keegi tahtis õhtul teatrisse minna, polnud kunagi muret, kelle hoolde laps jätta. Kõige tähtsam põhjus ongi ilmselt see, et pered usaldasid meid ja näitasid ka välja, et nad meid hoiavad. Kõik suhted on vastastikused. Kuna tundsime perede toetust, tahtsime endast kõik anda, et lapsed oleksid rõõmsad ja rahul.“

Oma kunagiste kasvandikega kohtuvad Anu Kaldjärv ja Sille Vahtramäe varsti jälle. „Juunis kokkutulekult ära minnes arvasid noored, et tuleks ruttu uus kokkusaamine korraldada, sest paljud jutud jäid rääkimata,“ räägib Anu. „Sel sügisel sai valmis Pirita Kose lasteaia uus maja, mis 12. septembril avati. Leppisimegi kokku, et nad tulevad septembris uut maja vaatama. „Võtame uude majja armsad mälestused kaasa ja usume, et rühma kokkutulekud jätkuvad. See on nagu meie elutöö, mille kohta võime öelda, et see on hästi õnnestunud. On imetlusväärne, kui toredad ja tublid noored inimesed on üles kasvanud.“

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Lasteaiakokkutulekut oodatakse terve aasta”

1. Aili ütleb:

   15. okt. 2018, 18:19

   Väga ilus lugu!Sellised on suure algustähega tõelised kasvatajad -õpetajad. Peame selliseid hoiame ja tunnustame neid rohkem .On jäänud mulje ,et selliseid enam kusagilt juurde ei kasva.