Koolis ääremaal … või hoopis võimaluste maal?

2018. aasta oktoobrikuus said Nereta keskkooli kuus tublimat juba teist korda Nereta ettevõtjate välja pandud haridusstipendiumi.

Ääremaa koolis võib olla hea tase ja õhkkond, aga kui piirkond jookseb rahvast tühjaks, hääbub paratamatult ka kool.

2017. aasta sügisel esitleti Läti koolivõrgu korraldamiskava (ehk uuringu „Läti üldhariduskoolide optimaalse võrgu loomine“ lõpparuannet), mis tekitas Läti haridusüldsuses palju paksu verd.

Nimetatud kava koostajad iseloomustanud Seelimaa (piirkond Läti lõunaosas) haridusolusid järgmiselt: „Metsases ja hõredalt asustatud Seelimaa keskosas asuvad üksteisest 24–30 km kaugusel kolm sarnase suurusega (1000–1500 elanikku) väikelinna: Viesīte, Aknīste ja Nereta.

Kõigis kolmes on keskkool, kuigi keskkooliastmes on õpilaste arv langenud alla 50. Jätkuva depopulatsiooni tõttu pole mingit mõtet pidada ülal kõiki kolme keskkooli. Kõige lihtsam oleks kõigi nimetatud keskkoolide õpilased suunata Jēkabpilsi ja Aizkrauklesse, ent Neretast pärit õpilastel tuleks sel juhul läbida kooli jõudmiseks 52 kilomeetrit ning selleks kuluks 52 minutit, sestap tuleks kaaluda Nereta keskkooli säilitamist.“

Hääbuv ääremaa

Ajalooline Seelimaa on jaotunud tänapäeva Läti lõunaosa ja Kirde-Leedu vahel. 2018. aasta septembris toimunud Seelimaa (läti Sēlija) 9. kongressil kõlanud ettekandest „Haridus Seelimaal“ selgus, et kodakondsus- ja migratsiooniameti andmeil elas Nereta kihelkonnas 2010. aasta alguse seisuga 4381 elanikku, kaheksa aastat hiljem juba 17% vähem – 3743. Kuni 18-aastaste elanike puhul olid näitajad 864 ja 688, seega oli vähenemine 11%.

Käesoleval õppeaastal õpib kohaliku omavalitsuse andmeil Nereta keskkoolis 172 õpilast, õppekuluks ühe koolitatava kohta määrati 2018. aasta septembris 115,85 eurot.

Depopulatsioon pole tingitud üksnes vähesest sündimusest. Kui 2004. aastal läks haamri alla Nereta meierei, jäi tööta pea 40 inimest, kel ei jäänud muud üle, kui oma kodinad kokku panna, lapsed kaasa võtta ning minna mujale tööd ja leiba otsima. Kohaliku ettevõtluse turgutamine oleks justkui igatpidi loogiline, ent kõige karmisõnalisemad pealinnast saabuvad sõnumid kuulutavad, et Läti põhikeskus on Riia, lisaks suuremad linnad (peale Riia veel kaheksa), regioonidesse investeerimine tähendavat riigi kulul etnograafiliste asulate loomist.

Laias laastus võttes on pilt selge: Nereta ühes oma kooliga peaks kõikide ettekuulutuste ja kalkulatsioonide kohaselt hääbuma. Ent 2017. aasta sügisel koostatud portaali www.nra.lv Läti saja parima kooli edetabelis kuulus Nereta keskkoolile 31. koht. Aineolümpiaadidel sajab robinal auhindu.

Nagu tasuta erakool

Õpetajate Leht täiendab selgema pildi saamiseks ülaltoodut Nereta keskkooli õpetaja Dita Pavloviča mõtetega oma koolist ja elust Neretas.

Läti ääremaal asuva Nereta Jānis Jaunsudrabiņši keskkooli kunsti- ja usuõpetaja Dita Pavloviča tuli perega Riiast: „Neretasse elama asudes olin just äsja lõpetanud õpingud, mul olid väikesed lapsed.“

Jānis Jaunsudrabiņši keskkooli kunsti- ja usuõpetaja Dita Pavloviča tuli perega Neretasse Riiast, kui oli õpingud äsja lõpetanud. Tal olid väikesed lapsed. Neretas alustas ta tööd 1998. aastal, esialgu mõnel päeval nädalas.

„Tulime põhjusel, et abikaasast sai kohaliku luteri koguduse õpetaja,“ põhjendab ta elukohavalikut. „Kooliõpetaja pole kunagi saanud kõrge palgaga kiidelda, ka ääremaal teenivat vaimulikku ei saa just jõukaks pidada. Meil oli rahaliselt väga raskeid perioode, kui kõik neli last olid väikesed. Toona tuli kõik koolitarbed endal osta, nüüd on õpikud, töövihikud ja isegi joonistustarbed tasuta. Ma isegi ei mõista, kuidas me ära elasime.

Keetsin potitäie suppi, supp on tervislik ja tuleb odav välja. Uued riided sai tavaliselt kõige vanem poiss, riburada pidi said nooremad need hiljem endale. Muidugi hoidsin silma peal, et riided oleksid korras ja puhtad – ning pea püsti ja edasi!“

Ta arvab, et kahetuhandendate alguses ei käinud paljude teistegi käsi paremini – õpetaja palga eest reisimine või mingit muud moodi enda poputamine oli täitumatu unistus. „Ometigi kasutasime igat võimalust, et lapsed kasvõi sutsugi maailma näeksid,“ märgib ta siiski. „Meil oli Euroopas sõpru, sestap võisime natuke Euroopat näha. Lugesime koos lastega palju raamatuid, vahel harva sõitsime kogu perega Riiga, vast kord aastas käisime kinos, teatris, loomaaias. Sa võid olla küll kehvapoolne, ent mitte tunda end vaesena.“

Nüüdseks on õpetajate perekond Neretas juurdunud. Pereema nendib siiski, et tükike südant ripub endiselt Riia küljes. „Meile meeldib siin, meie lapsed on siin üles kasvanud. Väikelinnas on puhas, rahulik ja turvaline.“

Ta annab koolis kunstiõpetust. Pädevusõppele ülemineku kavaga tutvudes paistab talle, et on paljusid asju juba varemgi teinud. „Ausalt öeldes on pädevusõppele üleminekus palju pealiskaudsust, ebakonkreetsust, on asju, mis on minu arust liigsed, valed,“ tõdeb ta. „Muidugi, haridus peab ajaga kaasas käima, laste vastuvõtu iseärasused teisenevad, maailm muutub, ent see konkreetne uus mudel ei veena mind.“

Ta selgitab, et paljud head teemad on tema sõnul kadunud. Disain on pandud ühte patta kodundusega. Keskendutakse liialt nüüdiskunstile, klassikaline kunst on jäänud vaeslapse ossa.

Neretas oli tükk aega puudus muusika- ja kunstikoolist. Lähim kool asus 25 km kaugusel Viesītēs. Mõned isad-emad sõidutasid oma lapsi kaugemalegi – 50 km taha Aizkrauklesse, ent selliseid oli väga vähe. Nüüd tegutseb Neretas juba teist aastat muusikakooli filiaal, kunstikooli aset täidab kunstiring. Igale poole pääseb jalgsi.

„See on Neretas elamise üks pluss Riiaga võrreldes, et siin pole tarvis kedagi spetsiaalselt palgata last ringidesse ja pärast koju sõidutama,“ nendib õpetajanna. „Üks mu tütre Riia-tuttav ütles talle: „Teie kool on justkui selline hea erakool, ainult tasuta.““

Dita Pavloviča nendib, et mitte alati pole suurlinna suur kool lastele kõige parem variant.

Neretasse on aga tulnud noori õpetajaid, kes on puhuti mingi aja pärast lahkunud, osa on siiski jäänud. Suuremate linnadega võrreldes on sealsed üürihinnad tunduvalt madalamad, omavalitsus aitab eluasemega kindlustada. Samas pole õpetajaskonna demograafiline pilt ülemäära rõõmustav. „Kui ma Neretas tööd alustasin, olid paljudel õpetajatel enestel lapsed, kes meie koolis õppisid. Nüüd on noorte õpetajate arv kuidagi kokku kuivanud. Pensionäridest õpetajad jäävad enamasti Neretasse, mõni vanem on küll laste juurde kolinud, ent muidu jäädakse ikka paigale,“ räägib ta.

Nereta südi noorettevõtja Kaspars Ādams: „Nereta pole mingi kolgas, vaid võimaluste paik.“

Nereta südi noorettevõtja Kaspars Ādams aga arvab, et Nereta pole mingi kolgas, vaid võimaluste paik. Ühe Nereta keskkooli äsjase vilistlase Õpetajate Lehele öeldu kõlab suisa korduva universaalne tõdemusena: „Ükski klassikaaslane ei jäänud Neretasse, kõik läksid edasi õppima.“

Ühtpidi on tegemist asjade loomuliku käiguga, sest Nereta keskkooli lõpetanud on saanud lennust lendu korraliku baashariduse. Iseasi, kas Neretas kasvab peale piisavalt õpilasi. Kunagised keskkoolioivikutest kohalikud Arno Talid ja Raja Teeled ei kipu kodukanti naasma – peapõhjus on töökohtade puudus.

Naastakse, kui isad-emad tegelevad ettevõtlusega (talupidamise või muuga) ning noorel on tööandja omast perest võtta. Või juhul, kui on õnnestunud saada jalg maha omaenda firmaga.

Kohalik haridusstipendium

Läti maaülikooli lõpetanud Kaspars Ādamsil oli Neretas tagala olemas – tema isa Oskars Ādams on tuntud talupidaja. Kaspars Ādams hakkas 2006. aastal lihaveiseid kasvatama, pealekauba juhib ta lihaveiste oksjonimaja (Baltic Beet cattle auctions), mille tegevusmaht edestab juba Saksa suuremate oksjonimajade oma.

2017. aastal asutati kahe Nereta ettevõtja, kahe Kasparsi: Kaspars Ādamsi ning Kaspars Baltacise algatusel Nereta ettevõtjate haridusstipendium toetamaks Nereta keskkooli tublimaid õpilasi. Esimesed stipendiumid jagati välja selle aasta 6. veebruaril. Tänavu oktoobris said keskkooli kuus tublimat juba teist korda Nereta ettevõtjate välja pandud haridusstipendiumi.

Nereta ettevõtjate haridusstipendium on määratud kahele 10. klassi, kahele 11. klassi ja kahele 12. klassi õpilasele. Haridusstipendiumi koordinaator Kaspars Baltacis: „Olin just valitud vallavolikogu liikmeks, kui minust sai äsja asutatud haridusstipendiumi koordinaator. Stipendiumifond on tervenisti Nereta ettevõtjate ja elanike annetatud. Sel aastal oli põuane aasta, ent põllumajandustootjad leidsid ikkagi võimaluse toetada. Olen kõikide annetajatega rääkides rõhutanud, et me ei otsi annetusi ühekordseks kampaaniaks, seepärast olemegi alustuseks kokku leppinud, et stipendiumifondi toetatakse vastavalt oma võimalustele kolme aasta jooksul.“

Kaspars Baltacis loodab väga, et stipendiaadid jätkavad õpinguid kõrgkoolis, omandavad hea hariduse ning leiavad võimaluse kodukanti naasta. Tuleb pöidlaid peos hoida, et Nereta ettevõtjate haridusstipendium jääks püsima – võib-olla saabki sellest üks kaaluviht, mis kaalukeele lõpuks Neretasse naasmise või lihtsalt kolimise kasuks alla vajutab.