Dilemma 1: Sõpruse matused
Dilemma on rubriik, milles vaeme koolielu juhtumisi. Uurime, millised väärtused võivad olla lahenduste taga. Juhtumid on tõsielulised ja osutavad seega koolielu sündmuste mitmetahulisusele ning pakuvad ainet aruteludeks. Asjaosaliste kaitseks on nende nimed ja juhtumite detailid muudetud.
Illustratsioon: Toomas Mitt
Kuidas toimida, kui klassis tekib terav konflikt, millel võib olla kiusamise tunnuseid?
8.b klassi poisid olid seni omavahel hästi läbi saanud. Pärast tunde käidi koos hamburgerit söömas, kinos, üksteise sünnipäevadel. Kuni ühel poistest tekkisid tunded tüdruku vastu, keda klassis liidripositsioonil olev poiss ja mõned tema sõbrad ei sallinud. Neid kahte noort nähti pärast tunde tihti koos. Poiste sõprus jäi soiku.
Et „reetlikku“ sõpra karistada, tulid poisid ühel hommikul varem kooli ja korraldasid koolisööklas „sõpruse matused“. Lauale pandi sõbra raamitud pilt koos leinalindiga küünlaga, taustaks mängis Bach. Idee olid poisid saanud ühest YouTube’i videoklipist, kus kolledži noormehed korraldasid oma armunud sõbrale humoorikal moel „poissmehepõlve matused“ ning „kalli kadunukese“ auks ja mälestuseks peeti lustakaid kõnesid.
„Sõpruse matused“ jättis aga asjaosalisele, kes YouTube’i klipist midagi ei teadnud, valusa tunde tõrjumisest ja mõnitamisest. Pojaga toimunust sügavalt häiritud isa pöördus noorsoopolitseisse. Juhtumist tuli koolis suur pahandus, kuhu olid kaasatud nii õpilased, kooli juhtkond, klassijuhataja, kõigi asjaosaliste vanemad, noorsoopolitsei kui ka psühholoog.
Klassijuhataja valikud
Alljärgnevad mõttekäigud ei pretendeeri objektiivsele tõele ega täiuslikkusele, vaid näitavad mõnda võimalikku või tõenäolist inimlikku lähenemisviisi juhtunule.
See oli poiste ebaõnnestunud nali. Nad ei ole halvad poisid. Kuna moraalne areng toimub teismeea lõpuni ja selles vanuses noored ei ole veel päris küpsed, ei oleks ma ülemäära kuri. Räägiksin kõigepealt kooli juhtkonna ja noorsoopolitseiga, veendes neid, et tegemist ei ole süstemaatilise kiusamisega, vaid ühekordse rumala ja kiusliku naljaga, kus naljategijad liiga hoogu sattusid. Seejärel räägiksin isaga, püüdes teda veenda, et poisid on klassis seni üldiselt hästi läbi saanud, ja püüaksin teda lepitada, põhikool on poisil vaja ju lõpetada. Siis räägiksin rumala nalja korraldajatega: kellelgi ei ole õigust sekkuda teiste inimeste isiklikku ellu ja taoline „naljategemine“ võib väga haiget teha. Kõige lõpuks püüaksin poisse omavahel lepitada, korraldades mõne ühise ettevõtmise.
Selline käitumine kvalifitseerub jõhkra koolikiusamise alla ja väärib ranget karistust. Kuidas need noored saavad aru, mis on lubatud ja mis mitte, kui me neile seda üheselt selgeks ei tee? Sellised juhtumid viivadki teismelisi enesetapule. Seepärast olen täiesti nõus isa pöördumisega noorsoopolitseisse. Poisse tuleb natuke ikka hirmutada ka, et sellised asjad ei korduks. Tõsine koosolek süüdlaste, kooli juhtkonna ja noorsoopolitsei osavõtul peaks neile selgeks tegema, et selline käitumine on lubamatu.
Poisid said lollusega hakkama, aga tuleme toime. Teatan juhtkonnale ja noorsoopolitseile, et tegelen sellega ise. Räägin mõlema osapoolega: küsin poistelt, miks nad nii tegid, ning peategelaselt, kuidas tema ennast selles olukorras tundis. Klassijuhataja tunnis korraldan ühise arutelu ja küsin klassilt, mis nemad arvavad. Räägin neile mõne sobiva loo ja ütlen selgelt välja, mis ma asjast arvan: teiste sõpruse vahele ei ole vaja nina toppida ja avalik naeruvääristamine ei kõlba kuhugi. „Te, poisid, tegite vea ja palute nüüd vabandust, aga siis läheb elu edasi.“ Nad ei ole rumalad lapsed, saavad aru. Minu meelest minnakse nende kiusamisjuttudega liiale. Nüüd on juba Lutsu „Kevade“ ka koolikiusamise näiteks kuulutatud – nii neid lumehelbekesi kasvatataksegi. Aga lapsed on lapsed, tülisid ja lollusi tuleb ikka ette, ja tuleb õppida ka neid lahendama. Panen poisid rühmatööd tegema ja jälgin nende läbisaamist.
Millised erinevad väärtused tulevad õpetajate puhul esile? Vaatame lähemalt.
Ebaõnnestunud nali
Õpetaja võtab vahendaja ja lepitaja rolli. Talle on olulised nii laste omavahelised suhted kui ka kooli hea maine. Klassijuhatajana võtab ta suurema vastutuse olukorra lahendamise eest enda peale, mis nõuab temalt palju tööd ja eraldi läbirääkimisi, kuid ta ei küsi pahanduse tegijatelt, miks nad nii tegid ja kuidas tunneb end kiusatud noormees. On tõenäoline, et ajapikku pinged leevenevad, kuid lastele endile jääb konflikti lahendamisel vähe sõnaõigust ja võimalusi. Juhtivad väärtused on hoolivus (empaatia, kaastunne laste suhtes), vastutus (kooli maine eest); tähelepanuta jääb laste autonoomia ehk enesemääramisõigus ja nende vastutus.
Esimene õpetaja peab oluliseks: kiusatu eest väljaastumist, klassi head läbisaamist, kooli head mainet. Õpetaja võtab vastutuse olukorra lahendamise eest.
Tähelepanuta jääb: õpilastele konfliktilahendamise oskuste ja vabandamise/heastamise õpetamine. Õpilastele jääb vähe autonoomiat lahenduse leidmisel.
Jõhker koolikiusamine
Selles näites võtab õpetaja/juhtkond autoritaarse karistaja rolli. Paistab, et süüdlasi ei kuulata ära, vaid nendega pahandatakse. Õpetajale paistab tähtis olevat ka see, et juhtkond näeks: tema õpetajana on koolikiusamise suhtes nulltolerantsiga. On suur tõenäosus, et „sõpruse matused“ korraldanud poisid jäävad kiusatu suhtes vimma kandma, kuna täiskasvanute reaktsioon on nende meelest ülepaisutatud, ja klassi hea läbisaamine ei taastu.
Juhtiv väärtus on siin õpetaja õiglustunne ja vastutus, samas eiratakse õpilaste autonoomiat, vabadust oma elu ise korraldada ega kasvatata õpilaste vastutustunnet oma tegude eest, õpetades vigu heastama. Samuti jääb vajaka hoolivusest (empaatiast).
Teine õpetaja peab oluliseks kannatanud poole ehk nõrgema eest välja astumist, taoliste juhtumite ärahoidmist tulevikus.
Tähelepanuta jääb kiusava poole ärakuulamine ja konfliktilahenduse oskuste õpetamine. Puudu jääb dialoogist, mis viiks parema üksteisemõistmiseni.
Tuleme toime!
Kolmas õpetaja on autonoomne ja pragmaatiline otsustaja, kes ei muretse liiga palju suhete pärast kooli juhtkonna ja lapsevanematega ega kooli maine pärast. Ta leiab, et klassis juhtunu tuleb klassis ära lahendada, ja astub selleks samme. Ta küsib poistelt, miks nad nii tegid. Rahulik ärakuulamine ja arutelu võtab kõigilt pinget maha ja üksteisemõistmine suureneb. Tõenäosus, et suhted klassis ajapikku paranevad, on suurem, kuna juhtunuga ei kaasne täiskasvanute ülemäära suurt emotsionaalset hõivatust.
Juhtivad väärtused on õpetaja tarkus (võime eristada, mis on elus oluline, teadmine, kuidas konflikte lahendada), enesekindlus, paindlikkus; puudu jääb aga õpilaste autonoomia austamisest ja hoolivusest (empaatiast) erinevate osapoolte tunnete vastu.
Kolmas õpetaja peab oluliseks dialoogi, konfliktide lahendamise õpetamist, (õpetaja) autonoomset otsustamist kriisiolukorras.
Tähelepanuta jääb kannatanu enesetunne. Ta võib vajada õpetajalt rohkem toetust. Ka kooli juhtkond ja poisi isa ei pruugi rahul olla: neile võib selline lähenemine tunduda liiga leebe.
KOMMENTAAR
Margit Sutrop.
Margit Sutrop, praktilise filosoofia professor, TÜ eetikakeskuse juhataja:
Dilemma on sundvalik, kus kaks enam-vähem võrdset lahendusvõimalust põrkuvad. Ideaalset lahendust pole: kui eelistad ühte väärtust, siis saab teine vähem tähelepanu. Ka ülalkirjeldatud kolme käitumisviisi puhul näeme, et igaühes neist on üks-kaks juhtivat väärtust ja teised väärtused jäävad tagaplaanile.
Kõigi lahendusviiside puhul võtab õpetaja vastutuse konflikti lahendamise eest enda peale, püüdes õiglust jalule seada ja korda luua, päästa kooli mainet või osapooli lepitada ja eluga edasi minna. Kõigi esitatud lahendusviiside puhul jääb puudu otsesuhtlusest teo sooritajate ja kannatanuga. Ka ei pöörata piisavalt tähelepanu poiste (ja ka lapsevanema) tunnetele, kuigi kogu konflikt on emotsionaalselt laetud ja selles on palju tundeid. Poisse ajendas „sõpruse matuseid“ korraldama nördimus oma sõbra eelistuste pärast; ohver tundis end reedetuna, surmaga mängimine riivas tema eneseväärikust ja võis tekitada hirmutunnet; lapsevanem oli ärritunud ja mures oma lapse hingeseisundi pärast. Taolisel puhul vajab kindlasti tähelepanu küsimus, mis on hea nali ja kas on asju, mille üle ei naljatata.
Mida teie klassijuhatajana teeksite?
Dilemmameetod pakub võimalust lahendada elus ettetulevaid olukordi mängulisel moel. Tartu ülikooli eetikakeskusest on võimalik tasuta saada dilemmameetodil põhinevat õpilaste mängu „Väärtuste avastajad“ kahele vanuserühmale ja „Õpetajate väärtuste mängu“. Mängu saamiseks on vaja läbi teha mängukoolitus. Vt ka https://www.eetika.ee/et/arendus/koolitus/mang.
Sellise sitiuatsiooni kirjelduse juures on jäänud tähelepanuta hoopis olulisem fakt: tüdruk, keda ei sallita. Tema on samuti kiusamise ohver ja veel pikemaajaliselt.
Kirjeldatud lahendused ongi igapäevane kooli suhtumine, kuid need ei vähenda kiusamist ega taasta normaalset suhtlust laste vahel, mis peaks olema ainus ja ainus eesmärk.
Tegeletakse ühepäevaselt jäämäe tipuga, kuid vee all olevat osa ei panda isegi tähele.