Milline on võõrkeelseim võõrkeel?

25. jaan. 2019 Tuuli Oder PhD, Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi õppejuht - Milline on võõrkeelseim võõrkeel? kommenteerimine on välja lülitatud

Tuuli Oder.

Eestis paistab olevat alanud konkurss võõrkeelseima võõrkeele auhinnale, kus inglise keel on juba ette määratud kaotajaks. Aina sagedamini on kuulda arvamust, et inglise keel ei olegi tavaline võõrkeel, sest selle õpe erineb teiste võõrkeelte omast.

Viimane artikkel sel teemal ilmus aastavahetusel Postimehes (T. Tender, „Emakeele tulevik sõltub meist endist“), kus muuhulgas märgiti: „Inglise keel on nüüdisajal üks põhisoskusi, üldkasutatav keel, lingua franca, mitte „tavaline“ võõrkeel, seetõttu erineb selle õppimine nn tavaliste võõrkeelte õppimisest“. Kahjuks ei laienda autor oma mõtet ega selgita, kuidas nimelt inglise keele õppimine teistest võõrkeeltest erineb. Küll aga kutsub ta üles mõtestatud arutelule võõrkeelte õppe ja kasutuse korraldamise aluste osas, sest need mõjutavad otseselt ka eesti keele tulevikku. Seda püüan alljärgnevas kirjatükis ka teha, arutledes nii inglise keele mõju üle eesti keelele kui ka inglise keele õppimise/õpetamise üle.

Esmalt mõiste lingua franca (lad frankide keel) selgituseks: termin võeti algselt kasutusele, tähistamaks 11.–19. saj Vahemere-äärsetes maades kaubandussuhetes kasutatud segakeelt (ingl pidgin language). Teatavasti ei ole segakeel selle kasutajate emakeel, mis tingib võimalikult lihtsakoelise grammatika ja sõnavara kasutuse (lihtsustamist iseloomustab sõnade algvormide eelistamine, näiteks nimisõnade käänamise ja tegusõnade pööramise vältimine). Kui defineerime lingua franca’t kui segakeelt, siis ei ole kahtlust, et inglise keel on eesti keelt viimastel aastakümnetel väga oluliselt mõjutanud ja Eestimaal on välja kujunenud oma eesti-inglise segakeel Estinglish, mida iseloomustab eesti ja inglise keele kõne- ja kirjakeele segunemine, mille kasutus vohab nii kõnes kui ka kirjas (nt servicekeskus, beebicenter, mainstream ajakirjandus, brändi outlet’id).

Vaid 850 sõna

Kui keegi selle segakeele olemasolus siiski veel kahtleb, soovitan tal kuulata mõne suurema raadiojaama infotehnoloogia või tänapäeva muusika arengust rääkivat saadet. On üsna kindel, et juba esimese kümne minuti jooksul mõistate, mis Estinglish on, ja kui saate lõpuks on ka edastatud sõnum teile arusaadav, siis olete ilmselt inglise keele valdaja vähemalt algaja keelekasutaja tasemel. Lisaks segakeeltele (nagu Estinglish), on aegade jooksul otsitud võimalusi, kuidas eri võõrkeeltes suheldes võimalikult lihtsa sõnavara ja grammatikaga hakkama saada. Nimetame siinkohal näiteks kaht kõige tuntumat lihtsustatud inglise keele varianti: 20. sajandi esimestest kümnenditest pärit Basic English, mis põhines arvamusel, et suhtlemiseks piisab vaid 850 sõnast (Ch. K. Ogden, 1930); 21. sajandi algusesest tuntud Globish, mille puhul arvatakse piisavat 1500 sõnast
(J.-P. Nerrier, 2006). On siiski oluline meeles pidada, et ei Estinglish’i ega Globish’i ja inglise keele vahele ei saa panna võrdusmärki.

Mõiste lingua franca on tänaseks saanud ka laiema sisu – seda kasutatakse aina rohkem üleilmse suhtluskeele tähenduses. See ei ole aga enam eri keelte baasil tekkinud segakeel, vaid elav keel, mida aktsepteeritakse rahvusvahelise suhtlemise keelena. Et üks keel kujuneks üleilmselt tunnustatud suhtlusvahendiks, on vajalik selle võimalikult lai levik. Eri aegadel on sellise suhtluskeele rolli täitnud näiteks prantsuse ja ladina keel. Tänapäeval tundub imelik, et Thomas More kirjutas 16. sajandil oma kuulsa „Utoopia“ ladina keeles just selleks, et see maailmas võimalikult laialt leviks. 21. sajandil aga ei ole enam kahtlust, et olulisimaks suhtluskeeleks on kujunenud inglise keel, mida maailma 7,7 miljardist inimesest 20% räägib kas ema- või võõrkeelena.

Ka Eesti Vabariigis on inglise keel levinuim võõrkeel. Selle põhjus on loomulikult praktiline vajadus: saada nüüdisaegses maailmas eri olukordades suheldes hakkama. Pole siis imestada, et sarnaselt paljude teiste riikidega on ka Eestis lapsevanemad valinud oma laste esimeseks koolis õpetatavaks võõrkeeleks õppekavas väljapakutud nelja võõrkeele hulgast just inglise keele. Näiteks 2018/19. õppeaastal õpib Haridussilma andmeil üldhariduskooli 3. klasside 15 196 lapsest 13 330 võõrkeelena inglise keelt. Riiklik õppekava määrab, et põhikooli lõpuks peab õpilane esimeses õpitavas võõrkeeles jõudma iseseisva keelekasutaja tasemele B1 ja gümnaasiumi lõpuks edasijõudnud iseseisva keelekasutaja tasemele B2. Statistika puudusel me kahjuks ei tea, kas iga kooliastme lõpuks õppekavaga määratletud keeleoskuse tulemus ka saavutatakse, sest kõigi õpilaste võõrkeeleoskusest annab esimese ülevaate alles kohustuslik riigieksam 12. klassi lõpul.

Ohtlik tasandik

2018. a inglise keele riigieksamitulemused näitavad, et kuigi inglise keelt õpitakse enamasti esimese võõrkeelena, milles õpilased peaksid gümnaasiumi lõpuks jõudma B2-keeleoskustasemele, 38% õpilastest seda taset ei saavuta ja 14% jääb isegi alla B1-taseme, mis on põhikoolilõpetaja esimese võõrkeele siht­tase. Selline tulemus ei jäta küll kahtlust, et inglise keel on Eestis ikka võõrkeel. Siinkohal oleks paslik küsida, mis võib olla põhjus, et 10-aastase inglise keele õppimise järel ei jõua kõik õpilased soovitud tasemeni.

Keeleoskuse arengut näitab soravuse, täpsuse ja keerukuse koostoime: soravus areneb, mida suurem hulk sõnu ja väljendeid on keelepagasis teadvustamata kasutamiseks; täpsus kasvab, mida rohkem mitmesuguseid keelestruktuure on omandatud; keerukus väljendub selles, mida rohkem on omandatud fraseoloogilisi väljendeid, mis võimaldavad pea- ja kõrvallauseteks hargnevat lauseehitust jne. Kui algaja tasemel on keeleoskuse areng enamasti kiire ja eduelamus kerge tulema, siis iseseisva keelekasutaja tasemel areng aeglustub ja on üsna tavapärane, et ka siis, kui õppijal on olemas nii motivatsioon kui keeleõpet toetav keskkond, jõutakse nn tasandiku (ingl plateau) faasi, kus keeleoskus ei arene enam nii jõudsasti.

Kuidas ära tunda, et keeleoskuse arengus on käes seisak? Sellele faasile on iseloomulik soravuse saavutamine keerukuse arvelt, ei kasutata keerulisemaid lausekonstruktsioone, püütakse tulla toime lihtlausetega; kasutatakse lihtsamat sõnavara, ei püütagi raskemate sõnade ja väljenditega katsetada, sõnavara maht ei täiene enam; esineb sissejuurdunud vigu, mis ei taha kaduda. Ühesõnaga, ollakse jõudnud mugavustsooni, kus tundub, et keelt osatakse juba piisavalt hästi ja saadakse hakkama ka edasiste pingutusteta. Tekib petlik tunne keele valdamisest, sest kui ideaalis peaksid soravus, täpsus ja keerukus arenema koos, siis tasandiku faasis see areng peatub.

Arvestades, et inglise keelt hakatakse õppima teistest võõrkeeltest varem, jõuab tasandiku faas inglise keele õppijatele kätte tunduvalt varem kui teiste võõrkeelte puhul. See paneb inglise keele õpetaja juba põhikoolis vajaduse ette olla pidevalt uus ja huvitav ning pakkuda keeleõppeks vaheldusrikkaid võimalusi. Kui lisada veel ingliskeelne lingua franca keskkond, mis on tänapäeva keeleõppija suhtlusringist vaid hiirekliki kaugusel, ja kodukootud Estinglish, mis tekitab keeleõppijale inglise keele valdamise illusiooni, siis on inglise keele õppimise motivatsiooni hoidmine õpetajatele paras väljakutse. Paljudes koolides on püütud toetada seda inglise keele tundide arvu suurendamisega.

Siinkohal on oluline teada, et tasandiku faasi ületamiseks ei anna tundide mehaaniline lisamine tunniplaani mitte mingit tulemust. Seetõttu ei ole vaja ka imestada, miks inglise keele tundide arvu oluline suurendamine võrreldes riikliku õppekavaga ettenähtud mahuga ei ole toonud kaasa kvaliteedihüpet õpilaste inglise keele oskuses. Tundide arvust palju tähtsam on, et koolides oleksid professionaalsed inglise keele õpetajad, kes tajuvad, millal on õppijatel tasandiku faas kätte jõudnud, ja suudavad seda oma õpilastele ka teadvustada, motiveerides neid edasise arengu nimel pingutama, samal ajal muutes oma metoodika võimalikult õppijakeskseks (siinkohal rõhutan „võimalikult“, sest iga õppija individuaalsete vajaduste arvestamine on meie tavaklasside suuruse juures teostatav vaid teoreetikute unelmates), pidevalt katsetades eri lähenemisi, mitmekesistades keeleoskuse arendamise võimalusi. Pingutada võimalikult hea inglise keele oskuse nimel on õpilastel aga mõistlik kasvõi seetõttu, et vastavalt HTM-i uuringule on inglise keel Eesti tööturul kõige vajatum võõrkeel ja inglise keele oskusest saab palgalisa üle pooltes valdkondades, mistõttu tasub inglise keelt omandada ja oma keeleoskust täiendada.

Kokkuvõtvalt, kui keegi soovib otsida võõrkeelseimat võõrkeelt, tuleb kandidaatide hulka kindlasti kaasata inglise keel. Kuigi selle keele õppimist ja omandamist mõjutab keskkond võrreldes teiste võõrkeeltega tunduvalt rohkem (seda nii positiivses kui ka negatiivses suunas, näiteks Estinglish’i kasutusega juurdunud vale hääldust on väga raske muuta), ei ole meie inglise keele oskus kahjuks nii hiilgav, kui meile endale mõelda meeldib.

 


Comments are closed.