Keelekaste: Keda me valime?

Priit Põhjala.

On rahvavõimu rõõmupäevad – riigikogu valimiste aeg. Ja ühtlasi sobiv hetk meenutada, et neid sadat ja üht, keda me praegu valime ja kes peagi Toompeal mehiselt tööd rabama hakkavad, ei maksaks aina nimetada riigikogu või parlamendi saadikuteks, vaid ikka riigikogu või parlamendi liikmeteks.

Hea küll, rahvas nad valib ja ennast esindama saadab, ja ses mõttes on nad saadikud küll, nimelt rahvasaadikud. Aga tiitli „riigikogu saadik“ või „parlamendi saadik“ võiks siiski hoida pigem sellisele riigikogulasele, kes on saanud tähtsa ülesande meie parlamenti mõnes välisriigis, rahvusvahelises organisatsioonis või kusagil mujal esindada.

Niisiis, kogu kupatus, kõik sada üks on rahvasaadikud või riigikogu liikmed või ka lihtsalt riigikogulased, aga saada riigikogu, resp. parlamendi saadikuks ja reisida selle esindajana näiteks Veneetsiasse või Pariisi õnnestub sellest saja ühest ehk vaid osal.

Et riigikogu on Eesti parlament, võib tekkida kiusatus nimetada riigikogu liikmeid ka parlamentäärideks. Kuid „parlamentäär“ tähendab ennekõike hoopis sõjasaadikut, vastasega läbirääkijat. Jällegi, mõni riigikogu liige võib mõnes olukorras tõesti saada ka parlamentäärivolitused, kuid kõiki riigikogulasi ikka kergekeelselt parlamentäärideks tituleerida ei tasu. Öeldagu siis juba „parlamendi liige“, kui see võõrtüvi nii suudmööda on – või „parlamentlane“, nagu on soovitanud keelemees Uno Liivaku.

Enamasti ei juhtu muidugi midagi kohutavat, kui nimetada ka kõiki riigikogulasi riigikogu saadikuteks või parlamentäärideks, ent on kontekste, kus see, kas tegu on riigikogu saadiku või rahvasaadiku ehk riigikogu liikmega, parlamentääri või parlamentlasega, võib osutuda oluliseks juriidiliseks-diplomaatiliseks üksikasjaks. On hetki ja elualasid, kus sõnaline täpsus maksab, sellepärast ei olegi hea sõnaraamatutähendusi päris silmist lasta, isegi kui sellest enamikul juhtudel halba ei sünni. Ja eks sellepärast keeleinimesed sedasorti tähenduspeensusi iga natukese aja tagant jälle meelde tuletavadki („saadikust“ rääkis hiljuti näiteks ka Egle Heinsar Vikerraadio 14. jaanuari „Keelesäutsus“).

Aga veel – kas me valime väikese tähega riigikogu või suure tähega Riigikogu? Seegi põhjustab segadust. Olen näinud tekste, kus kirjutaja on justkui oma kimbatuse allakriipsutamiseks kirjutanud kord nii, kord naa: osas lausetes „riigikogu“, osas „Riigikogu“. Samuti olen näinud artiklikogumikke, mille saatesõnas on hoiatatud: mõne teksti autor on kirjutanud „riigikogu“ ja mõne oma „Riigikogu“ ja eri kirjaviisid on jäetud ühesuguseks toimetamata. Sellega on justkui osutatud, et autorite erinev esitähevalik on teadlik ja vahest ka põhimõtteline.

Väiketähe eelistajad on ehk vaadanud õigekeelsussõnaraamatusse, seal on „riigikogu“ väikese r-iga. Ja nii ongi, kui me võtame seda lihtsalt Eesti kõrgeima seadusandliku kogu kirjeldava üldnimena, sõna „parlament“ omakeelse sünonüümina Eesti riigi kontekstis. Ent vale pole ka „Riigikogu“, suure r-iga. Selle valinud tahavad ilmselt rõhutada, et tegu on Eesti parlamendi kui asutuse ainulise ja ametliku nimega. Ka keeleseaduse paragrahvis 21 („Eesti seadusandliku kogu nime kasutamine“) on juttu just ainulaadsest ametlikust nimest ja kasutusel esisuurtäht.

Suure algustähega tähtsat nime „Riigikogu“ ongi sünnis kasutada eelkõige selgelt ametlikes kohtades: seadused, lepingud, diplomid, pitsatikirjad … Vabamate tekstide, näiteks ajaleheartiklite puhul, rääkimata isiklikust kirjavahetusest, oleks säärase tähtsuse ja ametlikkuse tagaajamine narr, ohtlikki, seal võib rahumeeli eelistada väikese algustähega üldnime.

Kuid tähelepanu! „Riigikogu“ tõlgendamisest üldnimena ei saa järeldada, et seda võiks kohe kasutada ka muude riikide parlamentide kohta, à la „Leedu riigikogu“. „Seim“, Leedu parlamenti tähistav sõna, on ju samuti käsitatav üldnimena, mis aga ei anna alust rääkida näiteks „Eesti seimist“. Või siis „Eesti eduskunnast“, kui laiendada sama loogikat põhja, mitte lõuna poole. Üldnimedki võivad olla riigi- ja kultuurispetsiifilised.