Tsirkuses saab igaüks tunda end andeka ja väärtuslikuna

29. märts 2019 Helena Ehrenbusch koolitaja ja tsirkuseartist - 1 Kommentaar
Tsirkus on üks suur koostegemine. Pole tähtis, et suudaksid teha mitmekordseid saltosid. Kõige tähtsam on, et lööd kaasa ja naudid oma tegevust

Kuuldes, et kooli tuleb tsirkus, kerkib tõenäoliselt silme ette kujutluspilt meelelahutustrupist klounide ja karudega, kes pakuvad keset koolipäeva õpilastele lõbusa vahepala ning annavad õpetajatele võimaluse paar tundi lõõgastuda. Tegelikult on tsirkus tõhus pedagoogilise, sotsiaalse ja teraapilise mõjuga sekkumine, mille mõju on valdkonna- ja vanuseülene, ütlevad minu tsirkusekolleegid ja vestluspartnerid Ulrike Jäger Saksamaalt ja Ain Klaassen.

Mis on sotsiaalne tsirkus?

Helena Ehrenbusch: Oleme Eestis järjepidevalt tegutsenud 16 aastat ning sama kaua otsinud head eestikeelset sõnavastet tegevusele, mida me teeme. Väljastpoolt vaadates tundub, et tsirkus on tsirkus, samas muudab eesmärk veidi ka sisu. Professionaalse tsirkuse peamine siht on inimvõimete ja trikkide arendamine. Teraapiline tsirkus on ennekõike suunatud inimese isiklike arengueesmärkide saavutamisele. Sotsiaalse tsirkuse eesmärk on pakkuda leevendust kogukondlikele või ühiskondlikele probleemidele ning kui enamasti esinevad tsirkuses professionaalsed artistid, siis sotsiaalses tsirkuses on iga osaleja artist.

Meie oleme oma tegevuse kirjeldamiseks kasutanud sõnu „tsirkuseteraapia“ ja „osalustsirkus“, mis on tulnud saksakeelsest terminist Mitmachcircus. Oleme jäänud sõnapaari „sotsiaalne tsirkus“ juurde, kuna sel moel oleme ka väga suure ülemaailmse võrgustiku liikmed.

Ain Klaassen: Sotsiaalse tsirkuse võlu on selles, et tegemist pole niivõrd esinemise ja enda näitamisega, vaid koostegemisega. Artistidena tegutseme koos publikuga, mitte neile. Samuti on see minu hinnangul üks universaalsemaid teraapiavorme, mis muudab/avardab midagi nii tegijates kui ka osalejates.

Millist ettevalmistust tsirkus nõuab?

Helena Ehrenbusch: Tsirkuses ei tööta õpetajad, vaid treenerid, juhendajad, tsirkusedirektorid. Sotsiaalse tsirkuse juhendajaks võib saada igaüks, kes armastab tsirkust. Kasuks tuleb professionaalne tsirkusealane väljaõpe, aga kuna tsirkus on kogemuspõhine eriala, kus õpikutest palju kasu ei ole, on kõige olulisem isiklik praktika. Kui sotsiaalse tsirkuse puhul on abiks valdkonnaspetsiifiline haridus, siis teraapiline tsirkus nõuab terapeudi väljaõpet.

Minul on päris mitu elukutset, mis üksteist toetavad ja omavahel kombineerituna annavad kokku sotsiaalse tsirkuse direktori profiili. Olen professionaalne superviisor/coach, koolitaja, psühholoog, tsirkuseartist, koreograaf/lavastaja ning loomemajandusettevõtte Luidja tsirkusetalu tegevjuht.

Ulrike Jäger: Mina olen hariduselt kloun, artist ja tsirkusetreener. Varem olen töötanud meditsiiniõena Saksamaal, näiteks Heidelbergi ülikooli haiglas.

Ain Klaassen: Minu puhul aitavad sotsiaalse tsirkusega tegelemisele kaasa kõik omandatud erialad: konservaator, sotsiaalpedagoog, tegevusterapeut, käitumisekspert, täiskasvanute koolitaja. Tsirkuses on vaja nii tehnilist taipu ja meisterdamisoskust kui ka võimet näha teiste inimeste vajadusi ning neid toetada, motiveerida.

Mis kasu on tsirkusest koolis?

Helena Ehrenbusch: Sotsiaalne tsirkus on tõhus pedagoogiline meetod ennekõike õpi- või käitumisraskustega laste jaoks, samuti õpetajate ja tugispetsialistide toetamiseks ja erialaseks arendamiseks. Õpi- ja käitumisraskustega lastele ei sobi tihtipeale traditsioonilise pedagoogika lähenemisviisid. Liikumistegevuste kaudu saame mõjutada nende akadeemilist tulemuslikkust, sest eduelamuse kogemine jõustab ja motiveerib.

Ain Klaassen: Kuna me loome tsirkuses alati võimalikult positiivse õhkkonna, tänu millele laps julgeb proovida ja õnnestub, võimaldab see tal hiljem tunnis paremini keskenduda ning kaaslastega toime tulla.

Ulrike Jäger: Tsirkus on mõnes mõttes nagu elukool. Võtame näiteks klounid. Aktsepteeritud normide kohaselt kloun ju pidevalt ebaõnnestub, ja nii mitmeid kordi. Tegelikult on väga keeruline, ent samas tohutult oluline oskus õppida elus läbi kukkuma ja sellest välja tulema. Kool kahjuks ei luba meil ebaõnnestuda, tsirkuses saab seda aga turvaliselt harjutada.

Ain Klaassen: Oleme palju töötanud erivajadusega laste koolides ning koolitanud ka sealseid õpetajaid. Erivajadusega laste puhul on oht, et nad kogevad pidevalt ebaõnnestumisi, kuna õpitav võib käia neile üle jõu. Tsirkuses balansseerime kahe vahel: ebaõnnestumine on lubatud, kuid samas leiame alati viisi, et laps saaks ka õnnestumise kogemuse, mis motiveerib edasi õppima.

Ulrike Jäger: Tsirkus on hinnanguvaba! Laps, kes ei mahu tavaolukorras raamidesse, leiab tsirkuses alati võimaluse tunda ennast andeka ja väärtuslikuna. Tsirkuses saab ta katsetada piire ning seada endale uusi väljakutseid, õppida liikudes ja koos teistega.

Kas tsirkus on mõeldud ka õpetajatele?

Helena Ehrenbusch: Kindlasti! Ilma õpetajateta ei tee me midagi. Õpetajad arvavad sageli, et nende roll tsirkuses on laste käitumist valvata ja neid korrale kutsuda, et külla tulnud artistid saaksid oma tööd teha. Seda me ei vaja. Õpetaja osalemine tsirkuseprojektis tähendab eelkõige tema kaasalöömist tegevuses. Õpetaja on meie assistent, kes tänu oma kogemusele saab siit tohutult palju erialaselt vajalikke teadmisi. Näiteks aitab tsirkus luua paremaid suhteid õpetaja-õpilase vahel. Samuti on meie etendustel osalenud õpetajad öelnud, et see annab lapsest ja tema probleemidest hoopis uue pildi ja pakub leidlikke lahendusi, kuidas last õppimises edaspidi toetada (NB! mitte tsirkuse abil, vaid ikka enda tavatöö kaudu). Kõige toredam, mida oleme kuulnud: õpetajad peavad nädalast tsirkuseprojekti enda jaoks tõeliselt energiat andvaks kogemuseks, mis aitab vältida läbipõlemist.

Mismoodi tsirkus koolis välja näeb?

Helena Ehrenbusch: Meil on mitmeid võimalusi, kuidas oma tööd teha. Pikemad tsirkuselaagrid ja -projektid kestavad kuni kümme päeva, lühemad töötoad või tsirkusepäevad üks kuni kolm päeva, osalusetendused 40 minutit. Kui varasemad kokkulepped aja, osalejate ja eelarve suhtes on kooliga sõlmitud, tulebki tsirkusemeeskond kokkulepitud ajal kooli.

Tsirkus toimub tavaliselt nädala sees õppetöö ajal, küll aga on meie pausid sageli pikemad kui vahetunnid, et osalejatel energiat jaguks.

Meie jaoks on tähtis kutsuda inimesed tavapärasest erinevasse maailma. Suurem osa kohvreid ei sisalda seetõttu tsirkusevahendeid, vaid hoopis värvilisi kardinaid, nööre ja klambreid, ning kus iganes me maandume – spordisaalis, sööklas, aulas või koolimaja õues –, riputame oma varustuse üles, et luua „tõeline“ tsirkuse atmosfäär, minitelk ruumis või päris telk õues. Piiritletud ala pakub turvalisi piire ja toetab last keskendumisel.

Teiseks kaasneb meie tsirkusega enamasti rütmikas maailmamuusika. Kui sel korral tsirkuseartistideks valitud õpilased ja õpetajad meie telki sisenevad, haarab neid esimesest sekundist muusika ja hoogne tegevus, kuid vajadusel aitab energiat maandada mahe meloodia.

Tsirkus on üks suur koostegemine. Tegevusena kasutame kindla eesmärgiga valitud mänge, musitseerimist, tantsimist, laulmist ja muidugi tsirkusetehnikate õppimist. Meie töövahendite hulka kuuluvad eri kuju ja omadustega žongleerimispallid, rõngad, tsirkusetaldrikud, hüppenöörid, diabolod jne. Iga tsirkuseartist saab võimaluse taldrikuid keerutada, rõngaid loopida, püramiide moodustada, ehk teha kõike seda, mida päris tsirkuseartistidki laval teevad. Tsirkusetegevused pakuvad väljakutseid, kuid lisaks sellele toetavad õpioskuste omandamist, arendavad motoorikat, tõhustavad kognitiivseid oskusi, sh keskendumist, tähelepanu suunamist, mälu. Näiteks žongleerimine, mille puhul rakendatakse korraga tööle mõlemad ajupoolkerad, aitab õppida keelt ja matemaatikat.

Mida tsirkuses veel õpitakse?

Helena Ehrenbusch: Tsirkuse põhifookus koolikeskkonnas on sotsiaalsete oskuste õppimine. Tavapärase koolirütmiga võrreldes võib tsirkus näida küll kummaliselt kaootiline, ometi aitab see lapsel mõista reegleid. Näiteks toimuvad tsirkusetegevused ringis, igal tegevusel ja inimesel on oma aeg, pausid on puhkamiseks, tagasiside andmisel märgatakse ja tunnustatakse positiivset. Juhiseid antakse tsirkuses liikumise ja mõnikord harva ka sõnalise juhendamise abil, mis muudab tegevuse sisu kiiresti kõigile arusaadavaks.

Ulrike Jäger: Tsirkuse fenomen on selles, et me keskendume edule. Igaüks on milleski edukas ja teenib sellega ära aplausi. Pole tähtis, kas sa näed hea välja või suudad teha mitmekordseid saltosid. Kõige tähtsam on, et sa lööd kaasa ja naudid oma tegevust.

Tsirkus lõpeb alati etendusega, olgu siis suurele hulgale publikule või oma grupile. Esinemine on üks osa sotsiaalsetest oskustest: kuidas ma esitlen oma tööd ja võtan vastu mulle selle kohta antud tagasisidet.

Millised on olnud huvitavamad koostööprojektid?

Helena Ehrenbusch: Meil on koostööpartnereid seinast seina, Aafrikast Soomeni. Eestis töötame kõige rohkem eri tüüpi hooldusasutustega ja erivajadusega lastele mõeldud koolidega. Näiteks oleme käinud Võru Järve koolis, Maarja külas, Tallinna Tondi põhikoolis, Kärdla põhikoolis, Tallinna lastekodus.

Üks huvitavamaid projekte oli Soomes, kus meie artistideks olid teismelistest vaegnägijad ja -kuuljad. Jyväskylä lähedal liideti kaks erivajadusega laste kooli ning tsirkuse ülesandeks jäi suhete loomine laste vahel. Esimese hooga tundus see ülesanne võimatu. Kuidas teha tsirkust, kui pool gruppi ei kuule (meie töös on aga muusikal tähtis roll) ning teine pool ei näe (meil aga on enamik trikke ehitatud üles vaatlusõppele)? Kuklas kummitasid kolleegide sõnad, et erivajadusega õpilastega tuleb „hoopis teistmoodi“ töötada. Aga juba esimese kümne minuti jooksul sai selgeks, et laps on laps ja meie töö jääb samaks, hoolimata sellest, kes gruppi kuuluvad. Vaegnägijatele tuli lihtsalt lisaks kirjeldada värve, vaegkuuljate jaoks keerasime bassid põhja. Tsirkus ühendas ja etendus tõi taas kord pisarad silma nii vanematele kui ka koolikaaslastele.

Täpsemalt võib meie tegemistest lugeda ja meiega ühendust võtta, arutamaks võimalusi, kuidas tsirkus teie kooli jõuaks, Luidja tsirkusetalu veebilehelt www.tsirkusetalu.com.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Tsirkuses saab igaüks tunda end andeka ja väärtuslikuna”

  1. OLEG SALMIN ütleb:

    KUNA PIKKAST ARTIKLIST SAIN LUGEDA AINULT VALIKULISELT SEDA: Ain Klaassen: Minu puhul aitavad sotsiaalse tsirkusega tegelemisele kaasa kõik omandatud erialad: konservaator, sotsiaalpedagoog, tegevusterapeut, käitumisekspert, täiskasvanute koolitaja. Tsirkuses on vaja nii tehnilist taipu ja meisterdamisoskust kui ka võimet näha teiste inimeste vajadusi ning neid toetada, motiveerida. SIIS KOMMENTAARIKS ON SEE: mitte ainult noored või vanad meie ühiskonnas vajavad abi – mõnikord ka täiskasvanud; -sellega tsirkus saab hästi hakkama.