Miks meil on nii palju ülekaalulisi lapsi?

Kolm aastat tagasi, 2016. aasta kevadel tehti Eestis esmakordselt Euroopa laste kasvu seireuuring (COSI), kus osales 12 700 seitsme-kaheksa-aastast esimese klassi õpilast 381 koolist. Uuringu tulemustest selgus, et 26% esimese klassi lastest ehk iga neljas oli ülekaaluline, neist kaks viiendikku rasvunud.

Normaalkaalulisi lapsi oli 72% ja alakaalulisi alla 2% laste koguarvust, toob välja Tervise Arengu Instituudi toitumisuuringute osakonna vanemteadur Eha Nurk.

Uuringu järgi esines ülemäärast kehakaalu rohkem poistel, seda eelkõige rasvunute arvelt: 12% poistest ja 8% tüdrukutest oli tugevalt ülekaalulised.

Kõige rohkem ülekaalulisi lapsi oli Lääne- ja Hiiumaal, kõige vähem Tallinnas ja Tartus ning samuti Harju- ja Tartumaal. Selgelt tuli välja, et hommikusööki söönud õpilaste hulgas oli ülemäärast kehakaalu vähem ning seos oli ka treeningutel osalemisega: mida rohkem liikumisega seotud huviringides osalemist, seda vähem oli õpilastel ülekaalu ja rasvumist.

Praegu on käimas kordusuuring, mis algas märtsis ja kestab maikuuni. Üle mõõdetakse-kaalutakse umbes sama arv lapsi kui kolm aastat tagasi, kuid seekord kuuluvad valimisse lisaks 1. klassile 4. klassi õpilased, kes on valitud samade koolide hulgast, mis eelmises uuringus osalesid.

„Nii saame kogumina võrrelda samade õpilaste tulemusi 1. ja 4. klassis, samuti kaht esimest klassi eri õppeaastatel,“ selgitab Eha Nurk. „Ootame jätku-uuringu tulemusi põnevusega ja loodame neid järgmise aasta alguses tutvustada. Pean laste kasvu- ja kaalunäitajate jälgimist väga oluliseks. Kooliõed kaaluvad ja mõõdavad õpilasi küll iga kahe aasta tagant, kuid praegu ei jõua tervisesüsteemi digitaalsesse andmebaasi iga õpilase individuaalsed mõõtmistulemused, mis oleksid aastate lõikes võrreldavad. Haigekassal on küll üldandmed selle kohta, kui palju on ühe või teise kooli õpilaste hulgas ülekaalulisi ja rasvunuid, kuid see ei võimalda põhjalikumat analüüsi teha. Kui mõõtmised koolides saaks ühtse e-tervisesüsteemi osaks, oleks võimalik neid suundmusi regulaarselt jälgida.“

Eha Nurk leiab, et hoiakute muutmine eeldab nii keskkonna kui ka mõtteviisi ja elustiili muutmist ühiskonnas tervikuna. „Olen seda meelt, et liikumistunde peab koolis olema praegusest rohkem. Samuti võiks sisse seada eraldi pikema liikumisvahetunni, kus lapsed saaksid joosta ja end välja elada. Paraku on õppekava tihe, tundide arv piiratud ning kuna õpetamise arvelt ei saa õpetajad aega loovutada, veniks koolipäev liikumisvahetunni võrra pikemaks. Kuna argiliikumine on märgatavalt vähenenud: suurem osa lapsi enam jalgsi kooli ja koju ei kõnni ning pärast koolipäeva väljas ei jookse, ei roni ega mängi palli, tasukski seda ehk korraldada just koolipäeva sees. Minu kogemus näitab, et lapsed liiguvad hea meelega, kui neid suunata ja see neile maast madalast harjumuseks saab. Kuna vanemad ise veedavad palju aega ekraani taga, isegi tänaval lapsevankrit lükates, on mugav lastelegi ekraan ette anda.“

Eesti lastearstide seltsi juht, endokrinoloog Ülle Einberg:
„Vale toitumine on ülekaalulisuse põhjus number üks“

Doktor Ülle Einberg, miks ülekaaluliste laste arv kasvab?

Ülekaaluliste laste arvu kasvu on täheldatud 1970. aastatest kogu maailmas, kusjuures mitte ainult heaoluriikides, vaid ka arengumaades. Ka Eestis hakkas ülekaaluliste laste arv eelmise sajandi lõpust kasvama. Harva on ülekaalu põhjus haiguslik, enamasti tekib ülekaal valest toitumisest.

Pärast taasiseseisvumist muutus meie toidulaud rikkalikumaks ning siia jõudis valmis- ja kiirtoidu söömise kultuur. Ühest küljest on hea, et toiduvalik on mitmekesine, teisalt on müügil palju selliseid sissetoodud maiustusi ja näkse, mis annavad küll energiat, aga millest kasulikke toitaineid ei saa. Vale toitumine on ülekaalulisuse põhjus number üks.

Võimalikult palju tuleks süüa kodus valmistatud toitu ning kiirtoite ja poolfabrikaate tarbida erandkorras. Pigem näen aga, et toit ostetakse iga päev kuumtoiduletist, sest kõigil on kogu aeg kiire. Suhkrukogust tuleb samuti jälgida. Kui laps paneb hommikul tee sisse kaks-kolm lusikatäit suhkrut, kuid on kehaliselt aktiivne, ei ole ma selle vastu. Päeva jooksul ei tohiks aga pooleteiseliitrist pudelitäit mahla muule toidule lisaks ära juua, mida enamik lapsi teeb. Mahla võib kooliealine laps juua klaasitäie lõunasöögi kõrvale. Rohkem tuleb lastele pakkuda vett ning taime- ja ravimteesid. Suhkrut sisaldavad joogid võiks üldse puuviljadega asendada. Samas oleks viga võtta ülekaaluliselt lapselt magustoit ära. Lapsel peab päevas olema ka üks magustoit, eriti lasteaias. Tuleb lihtsalt üldist toiduenergia kogust jälgida. Hästi kaloririkkad on saiakesed, pirukad, muud küpsetised, mida tihti pakutakse õhtuooteks, seda toidukorda tuleks küll tervislikumaks teha. Sealt tulevad lisakalorid, mitte sellest ühest magustoidust.

Lapsi tuleb õpetada ka portsjoni suurust vaatama ning kindlasti vältima vahepalasid ja näksimist. Olen vanematele õpetanud mitte tuua koju külmkappi nii palju toitu. Laps on kodus arvuti taga, sööb head-paremat ning muudkui käib ja võtab külmkapist juurde. Mõnikord leevendavad lapsed näksimise ja maiustamisega ka muresid, mis neil koolis ja kodus on.

Kui tähtis on liikuda?

Väga tähtis. Viimase saja aasta jooksul on nii laste kui ka täiskasvanute kehaline aktiivsus oluliselt vähenenud. Füüsilist tööd praktiliselt ei tehta, kodutööd on mehhaniseeritud, igale poole sõidetakse autoga, nii et isegi tänaval kõndimist jääb vähemaks. Lastel on vajadus joosta ja liikuda. Lasteaias nad seda õnneks saavad ning arstina soovitan seda mitte mingil juhul piirata. Kooliealistega on keerulisem. Kahest kehalise kasvatuse tunnist nädalas jääb väheks, nii et õpilane peab kaks-kolm korda nädalas ka mõnes spordiringis käima. Need, kellel on kalduvus ülekaalule, ei taha sageli trenni minna või seal regulaarselt käia. Liikuda aga tuleb ka üldise tervisliku seisundi, mitte ainult kehakaalu pärast, ning mida rohkem õues olla, seda parem. Palju on abiks, kui peres on koer, kellega lapsel on pärast koolipäeva kohustus pikem ring teha. Ka laupäeval-pühapäeval tuleks vanematel leida lapsele mingi liikumisega seotud tegevus ning ise samuti aktiivne olla ning koos temaga sportida ja liikuda. Tähtis on, et juba eelkoolieas harjuks laps liikuma.

Kolmas tähtis komponent on uni. Organism on tervik ning toitumine, liikumine ja uni on seotud. Ülekaaluliste laste uni pole sageli täisväärtuslik, nad norskavad unes, ei maga end välja ja on päeval väsinud. Väsimus aga tekitab stressi ja organism hakkab lisatoitu küsima, kust omakorda tuleb lisakaal.

Kui palju sõltub ülekaalulisus geenidest?

Kui lapse mõlemad vanemad on ülekaalulised, on tema ülekaalulisuse tõenäosus 70%. Kui ülekaaluline on üks vanematest, siis 50% ning kui mõlemad on normkaalus, siis 10%. Juba see, kui palju ema võtab raseduse ajal kaalus juurde, mõjutab lapse kasvamist ja kaaluiivet. Nii väga väikese kui ka väga suure sünnikaaluga imikud kuuluvad riskirühma: neil võib hilisemas eas kujuneda rasvumine ja insuliiniresistentsus.

Milliseid terviseriske ülekaal kaasa toob?

Kui perekonnas esineb suhkruhaigust, on ka lapsel risk haigestuda. Kooliealistele teeme glükoosikoormuse teste ja kontrollime veresuhkru taset, samuti mõõdame vererõhku. Üle kümneaastastel lastel tuleks vaadata ka vererasvade koostist ja kontrollida kolesterooli näite. Laste eripära on, et rasv hakkab kogunema maksarakkudesse ja võib tekkida maksarasvtõbi. Suure kehakaalu tõttu hakkavad jalad ja põlved valutama. Ka depressioon tekib ülekaalulisel lapsel palju kergemini kui teistel. Juba lasteaias võib juhtuda, et last narritakse. Õpetaja saab olla lapsele toeks ja teistele selgitada, et igaüks on isemoodi ja välimuse pärast ei tohi kedagi narrida.

Kuidas motiveerida last kaalus alla võtma?

Enamasti on lapsed sellest ise huvitatud. Esimesel kohtumisel seame eesmärgiks, et kaal rohkem ei tõuseks. Arstina olen näinud, kuidas ülekaalulised vanemad toovad vastuvõtule ülekaalulise lapse ja ütlevad, et ta peab nüüd hakkama teistmoodi toituma. Muutus peab puudutama kõiki pereliikmeid. Või siis ema ja laps omalt poolt püüavad, aga isa toob õhtusöögiks koju pitsa. Kui vanemad ei ole ühel meelel ja kodu last ei toeta, on väga raske. Mõnikord ei suuda ka vanavanemad mõista, miks ühtäkki ei tohi lapselapsele kommi tuua. Kui neile lapse terviseriske selgitada, saavad nad enamasti aru.

Arvan, et kui lapse pikkus ja kaal on normis, võiks teda usaldada. Kui tal on kõht tühi, tahab ta järelikult süüa. Kui kõht ei ole tühi, ei peaks teda sundima.

Äärmuslik grupp on teismelised, kes hakkavad oma toitumist piirama ja otsustavad iseseisvalt, et hea on ainult gluteenivaba või taimetoit. Nad otsivad internetist menüüsid ja hakkavad neid järgima, et kaalus alla võtta. See on ohtlik, sest kasvav organism vajab tasakaalustatud ja mitmekülgset toitu. Kindlasti tuleb neile selgitada, et toitu tuleb valida toidupüramiidi arvestades ning süüa igast toidurühmast. On ka noori, kes on depressiooni tõttu passiivsed ega haaku, neid tuleb teistmoodi motiveerida. Keerulisematel juhtudel tuleb psühholoogi ja psühhiaatriga koostööd teha. Buliimia ja anoreksia on tõsised psüühilised haigused, mida ravibki psühhiaater.

On teil oma patsientide hulgas häid näiteid?

On päris palju. Kui sajandivahetusel nägime, et ülekaaluliste laste arv hakkab järsult suurenema, avasime nende jaoks 2004. aastal lastehaiglas eraldi osakonna. Õpetasime spetsiaalse programmi käigus põhjalikult toitumise põhimõtteid, nad said liikumist ja füsioteraapiat, hindasime igaühe füüsilist võimekust ja terviseriske, tegime vajalikke uuringud. Asi toimib tänaseni, ainult et programm kestab nüüd kolm päeva.

Mäletan üht teismelist tüdrukut Ida-Virumaalt, kes läbis selle programmi ja käis seejärel aasta jooksul iga kolme kuu tagant end näitamas. Tema kehakaal hakkas ilusasti alanema. Ühel hetkel kadus ta ära, kuid tuli nelja-viie aasta pärast siia tagasi hoopis teise probleemiga. Mina teda ära ei tundnud, ta ise ütles, et oli meie rühmas käinud ja toitunud kogu vahepealse aja nii, nagu dieetõde teda õpetas.

On neid, kes peavad vastu aasta, siis tuleb tagasilöök. Tema oli järginud neid soovitusi juba viis aastat, teinud lisaks sporti, ja kehakaal püsis. Teismeline peab ise väga tahtma.

Mida ootate õpetajatelt?

Ootan neilt toetust ja mõistvat suhtumist. Juba lasteaias saavad õpetajad laste toitumist jälgides palju ära teha. Ma ei soovita isegi väga hea isuga lapsele anda kahte toiduportsjonit, kuigi ta sööks hea meelega topelt. Tähtis on, et laps toituks regulaarselt ega sööks vahepalasid, komme, küpsiseid, muidu magusavajadus aina suureneb. Lapsi, kes juba on natuke ülekaalulised, tuleks nii lasteaias kui ka algklassides kehaliste harjutuste või mängude juures toetada ja kiita. Kui lapsel tekib juba kooli minnes depressioon, on raske aidata tal sellest välja tulla. Tähtis on maast madalast õpetada õiget toitumiskultuuri: süüakse söögiaegadel söögilaua taga, mitte tänaval ega õues. Kui reeglid paika panna, on lapsel tulevikus palju lihtsam.

Tallinna ülikooli spordibioloogia professor Kristjan Port: „Kui varem pakkus lapsele meelehead kehaline tegevus, siis nüüd virtuaalkeskkond“

Kristjan Port, kumb on teie hinnangul kurja juur, vale toitumine või vähene liikumine?

Arvan, et kurja juur on selle probleemi liiga lihtne käsitlus. Sellele on hakatud viimasel ajal tähelepanu pöörama, et probleemi tuum võib olla hoopis mujal. USA senaatorid on teinud seadusealgatuse, mis keelaks suurtel e-teenuste pakkujatel sõltuvust tekitavate tarbijaliideste loomise. Arvutimänge ja virtuaalset keskkonda laiemalt – Facebooki, Google’it, ostukeskusi – on osatud arendada moel, et laps saab sealt kätte selle meelehea, mille ta vanasti sai õuest aktiivselt keskkonnaga suheldes ning millest suur osa oli kehaline tegevus.

Kui keha harjub selle kognitiivse erutusega, mida ekraanitootjad pakuvad, otsib laps seda üha rohkem. Teine, mis äärmiselt kättesaadavas vormis rahulolutunnet pakub, on toit. Kolmas mõjutegur on pidevalt ülekoormatud vanemad: pere ei söö enam üheskoos, igaüks sööb siis, kui tuju ja tahtmine tuleb. Lapsed näksivad päeva jooksul väga palju, tihti just energiatihedaid toite. Kaubanduskeskuses järjekorras seistes on hästi näha, mida nad endale ostukorvi panevad. Ostetaksegi peamiselt limonaadi ja krõpsu moodi asju. Vanemad seda kontrollida ei saa, sest nad on tööl. Kogu seda probleemistikku võikski vaadata laiemas sotsiaalses kontekstis.

Kui palju kasu on sel juhul juhenditest, soovitustest, toidupüramiididest?

Ei olegi. Fakt on see, et neid püramiide on ehitatud Põhjamaades ja USA-s 1970. lõpust ja 1980. algusest alates, kuid samal ajal on inimeste kehakaal kogu aeg kasvanud. Seda hoolimata tarkadest hoiatustest ja ähvardustest, millised terviseriskid sellega võivad kaasneda. Need kõik trumpab üle emotsionaalne meelehea. Viimasel ajal on hakatud probleemiga siiski vaikselt tegelema. Prints Harry ja Meghan Markle võtsid hiljuti meedias sõna, et pööraselt populaarne arvutimäng Fortnite tuleks ära keelata, sest see tekitab lastes sõltuvust. See pakub seda meelehead niivõrd hästi ning selle tagajärjed on sellised, et isegi Ameerika profihokiliiga NHL ja pesapalli profiliiga on hakanud osutama, et nende pealekasv arvutimängude tõttu kannatab. Profiliigad, kes suudavad mängijatele pakkuda nii raha kui ka karjääriväljavaadet, tunnistavad, et arvutimäng võidab noorsportlastel trennitegemise isu.

Kas lahendus võiks olla, kui arvutitööstus hakkaks looma füüsilist aktiivsust suurendavaid mänge?

Seda on tehtud. Arvutitööstus otsib samamoodi teenuseid, mis lahendaksid ühiskonna ees seisvaid probleeme, nad teenivad sellega raha. Aga kui vaadata, mil moel nad rohkem raha teenivad, siis Fortnite’i tulu on kasvanud rohkem kui miljardini aastas, nii et firmat võrreldakse suuruselt juba Google’i ja Facebookiga.

On loodud tõepoolest ka selliseid lahendusi, kus lapsed peavad arvuti ees energiat registreeriva mati peal ennast liigutama. Niipalju kui nad liigutavad, niipalju saavad arvutiga mängida. Aga lõpuks taipab laps, et selle meelehea saab ka lihtsamini kätte. Pokemonide mäng pani neid natuke rohkem liikuma, aga peagi leidsid lapsed, et sama emotsiooni saab mõnest teisest mängust hoopis väiksema pingutusega, ning pooleteise aasta pärast oli see unustatud. Ka täiskasvanud teevad oma valikuid ju sageli emotsionaalselt.

Kuidas on olukord peredes, kus ema teeb kodus iga päev veel sooja toitu ja vanematel on laste jaoks aega?

Selliseid peresid kahtlemata on, aga välise sotsiaalse keskkonna ignoreerimine nõuab väga suurt pingutust. Üks Briti uuring tõi välja, et kui jätta välja argijutud stiilis „kuhu sa oma mustad riided panid“, vestleb laps nädalas vanematega sisulistel teemadel paarkümmend minutit. Kõik ülejäänud väärtustega seotud vestlused peab ta maha oma kaaslastega. Pered ei ole enam harjunud üksteisega rääkima. Tean lapsevanemaid, kes kinnitavad, et nad ei anna lapsele üldse magusat ega ole julgenud talle rääkida, et kommid on olemas. Aga kui kauaks? Laps läheb lasteaeda ja kooli, saab seal kommi ning mõistab, et teda on alt veetud. Sageli lohutame ennast selliste vanemate näitel, et last saab kahjulikest mõjudest eemal hoida. Ühiskonna ja kultuuri tasandil ei saa.

Kehalise kasvatuse tundide arvu suurendamisest ja tasakaalustatud toidu pakkumisest on ju siiski abi.

Jah, seda kõike tuleb teha. See on hea pürgimus ja reaktsioon, kuidas ühiskond kättesaadavate vahenditega üritab probleeme lahendada. Ainult et need vahendid on vanamoodsad, seda kõike on aegade jooksul proovitud, aga kuna olukord on uus, peaksime otsima uusi lahendusi.

Igal juhul tuleb olla aktiivne ja tegutseda. Kultuur muutub siis, kui asjadest räägitakse.

Kas ajad, mil lapsed müttasid õhtul pimedani õues, ei tule enam kunagi tagasi?

Suure tõenäosusega tulevad. Automatiseerimise laine, mil masinad võtavad inimestelt töö üle, saab olema ebameeldiv ja sotsiaalselt traumeeriv, aga siis tekib vaba aeg. Osa filosoofe arvab, et see ongi hetk, mil inimene hakkab tegelema oma keskkonnaga, iseendaga, oma järglastega, kasutades seda, mis teda teistest loomadest eristab, ehk oma aju. Siis tekib looming, eneseteostus, hoopis teine väärtussüsteem. Nii et natuke valgust tunneli lõpust siiski paistab.

KÜSIMUS-VASTUS

Millest lähtuvad tervisliku toidu pakkumisel lasteaiad ja koolid?

Tagli Pitsi, Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert:

Tervise Arengu Instituudi eestvedamisel koostati 2015. aastal uuendatud toitumis- ja liikumissoovitused, ku id määrus, mis lasteasutuste toitlustamist reguleerib, on pärit aastast 2008 ja selle muutmine seisab rahvatervise seaduse vastuvõtmise taga. Kuna praegu kehtivas määruses on nõutud, et süsivesikud peavad andma energiast 55%, lisab kokk nii mõneski lasteasutuses päeva jooksul toitu 50–60 grammi suhkrut, et süsivesikute norm täis saada. See on kõige lihtsam tee, kuigi süsivesikuid peaks organism saama ennekõike teraviljatoodetest, puu- ja köögiviljadest, marjadest, kartulist. Lisatud suhkrute kogus toitudes on praegu oluliselt kõrgem, kui võiks, ja see teeb muret. Üks lahendus võiks olla, et kui praegu pakutakse lastele supi kõrvale traditsiooniliselt magustoitu, mis kipub olema üsna suhkrurikas, võiks jõuda selleni, et lõunaks oleks hoopis supp ja praad. See ei tähenda, et magustoitudest peaks üldse loobuma, kuid neid võiks rohkem asendada puuviljade, smuutidega jne, selles suunas me töötame. Muidugi tuleb menüüd ja mis tahes toidu koostist muutes mõelda sellele, et lapsed seda siiski sööksid. Iga muudatus on esialgu harjumatu ja läheb vaja üleminekuaega. Üldiselt on meil asjad aga väga hästi. Selliseid riike nagu Eesti ja Soome, kus lasteaias saab korralikku toitu ning koolitoit on tasuta, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Taanis ja Norras näiteks lähevad lapsed lasteaeda enamasti oma toidukarbiga.

Oleme koostanud ka soovitusliku juhendi https://www.terviseinfo.ee/images/Puhvetite_juhend.pdf koolipuhvetites müüdavale toidule, kus on kirjas, mida eelistada ja mida pigem mitte. Me ei soovita energiajooke, lisatud suhkrutega jooke, suure soolasisaldusega näkse, samuti šokolaadi, komme, küpsiseid, jäätist, magusaid saiakesi ja kooke, mida lapsed nii ehk naa kodus saavad või oma taskuraha eest koduteele jäävast poest ostavad, mistõttu koolis ei pea olema need ahvatlused saadaval.

Koolidirektorid võiksid end nende soovitustega kurssi viia ja arvestada neid toitlustajaga lepingu tegemisel.

Toitumissoovitustest lähtuvad omakorda toidusoovitused, mille näitlikustamiseks kasutame toidupüramiidi pilti. Kui seda püramiidi vaadata, tuleks söömist alustada alumisest osast. Koguseliselt enam peaks sööma puu- ja köögivilju ning marju, teraviljatooteid (sh leiba) ja kartulit. Igapäevases toiduvalikus võiksid olla ka piim ja piimatooted, pähklid-seemned ning midagi toidugrupist kala, linnuliha, muna ja liha. Püramiidi tipus paiknevat suhkrut, magusaid ja soolaseid näkse võiks seevastu süüa väga tagasihoidlikult. 2014. aastal tehtud rahvastiku toitumise uuringu järgi on meie inimeste söömisharjumused paraku pigem vastupidised.

Koolidele mõeldes oleme välja andnud inimeseõpetuse õpetajaraamatu, mille järgi saab õpetaja tundides käsitleda toitumise teemat. Pooleli on lasteaiaõpetajatele mõeldud metoodiline juhend, mis aitaks lasteaialastele mängu ja tegevuste kaudu söögiga seotud teemadest rääkida.

Üldise info toitumisest leiab lehelt www.toitumine.ee, lapsevanematele on abiks veebileht www.tarkvanem.ee. Samuti soovitame kasutada toitumise analüüsimise programmi www.nutridata.ee, kus on võimalik oma toitumist analüüsida ning selgitada välja ka seda, kas laps on normaal- või ülekaalus.