Võitlus eesti keele nimel ehk Lootus kaob viimasena

Rahvastikuminister Riina Solman ütles hiljuti Postimehele antud intervjuus: „… oma keelt, kultuuri ja rahvust peame eelkõige ikka meie ise hoidma ja arendama. Teeme eestlased Eestis uuesti suureks.“ EES on loomisest saati andnud endast parima, et eesti keelt hoida ja arendada. Riina Solmanit parafraseerides võiks ka öelda, et EES on juba aastaid püüdnud eesti keelt vähemalt eesti koolis uuesti suureks teha.

„Vene keele pealetung viis kaheksakümnendate aastate alguses selleni, et eesti koolides vähendati emakeele ja kirjanduse tunde nii algklassides kui ka keskastmes,“ on loo autor kirjutanud Õpetajate Lehes 16. augustil 1996. Võrdluseks on avaldatud eesti- ja venekeelse põhikooli tunnijaotusplaan 1996/1997. õppeaastaks. Kui nädalatundide arv kokku liita ja korrutada õppenädalate arvuga, on must valgel näha, et ka taasiseseisvunud Eestis on eesti põhikoolis emakeele ja kirjanduse tunde 490 võrra vähem kui vene koolis.

Kuna 1990-ndate lõpus tegeles haridusministeerium uue õppekava koostamisega, soovis EES kindlasti oma sõna sekka öelda. 1998. aasta aprillis loodud seltsi ainekava töörühm analüüsis oma koosolekutel kehtivat ainekava ja pani suveseminaril kirja soovitused eesti keele ja kirjanduse ainekava muutmiseks ning tegi allakirjutanule ülesandeks täpselt välja uurida, kui palju, millal ning millistes klassides on eesti keele ja kirjanduse tundide arvu vähendatud.

Tunnijaotusplaanid andsid selguse

Kuni 1996. aastal ilmavalgust näinud RÕK-ini ilmusid tunnijaotusplaanid „Käskkirjades ja juhendites (koolidele)“ ja Nõukogude Õpetaja ning hiljem Õpetajate Lehe (kevad)numbrites. Neid uurides selgus, et kõige rohkem oli eesti keele ja kirjanduse tunde 1960.–1970. aastatel, samuti 1980. aastatel, kuid 1980. aastate keskel viidi osa keeletunde põhikoolist gümnaasiumi.

Mõlemast tabelist selgub, et eesti keele ja kirjanduse tunde oli 11 aasta jooksul kokku 69 x 35 = 2415.

Esialgu tundus, et tundide arv hakkas oluliselt muutuma 1986/1987. õppeaastast, kui kooli tulid 6-aastased ja kool muutus 12-klassiliseks. Dokumendid näitasid, et tegelikult ei olnud esialgu plaanis eesti keele ja kirjanduse tundide üldarvu vähendada, see pidi jääma enam-vähem samaks: algklasside osas jagati tunnid nelja aasta peale, 5. klassist alates jäi tundide arv endiseks.

Uus õppeplaan rakendus 1986/1987. õppeaastal 6-aastaste 1. klassile ja sai kehtida kolm aastat. 1986. aastal avaldati mitme õppeaasta tunnijaotusplaanid, mille järgi oleks 1998. aastal kooli lõpetanud õpilastel olnud eesti keele ja kirjanduse tunde 12 aasta jooksul kokku 2432,5.

Kahjuks jõustus 1989/1990. aastal uus õppeplaan, kus tundide arvu oli vähendatud. Mari Kadakas tõi 18. veebruaril 1989 Nõukogude Õpetajas „Märkused projekti juurde“ välja ka põhjuse: „… on korrigeeritud ainerühmade mahtusid: korrastatud keelterühma võõrkeele osakaalu suurendamisega, suurendatud kunstiainete ja kehalise kasvatuse tundide mahtu, täiendatud ühiskonnateaduste ainerühma uute ühiskonna- ja inimeseõpetuse kursustega.“

Aga Kadakas mainis ka seda, et „… ei ole peetud otstarbekaks kopeerida üleliidulise riikliku baasõppeplaani struktuuri vabariiklikku komponenti“, mis tähendas, et emakeelt ja kirjandust toona ei liidetud ning tundide arvu küll vähendati, aga mitte nii palju, kui nägi vabariikidele ette üleliiduline plaan. Eesti keele ja kirjanduse tunde oleks kaheteistkümne õppeaastaga kokku olnud 2135 ehk 280 tunni võrra vähem kui neil, kes õppisid koolis 11 aastat ja lõpetasid keskkooli 1986. aastal.

Vene õppekeelega kooli emakeele ja kirjanduse tundide vähendamine ei puudutanud. Vene keele ja kirjanduse tunde oli Eesti venekeelses koolis kokku 2905.

Taasiseseisvus eesti keele tähtsust ei tõstnud

Eesti keele ja kirjanduse õpetajad ei osanud küll uneski näha, et seitse aastat hiljem, kui Eesti oli juba taasiseseisvunud, ei saanud eesti keel eesti koolis oma tähtsat osa tagasi ning mõnes mõttes rakendus hoopis 1980. aastate lõpust tuntud-teatud üleliiduline baasõppeplaan.

1996. aasta alguses saadeti linnade ja maakondade haridusosakondadesse uue õppekava tööversioon, mille kohta oodati õpetajate ettepanekuid. Haridusministeeriumisse kutsuti ärksamaid õpetajaid mõttetalgutele, aga sellest, et keel ja kirjandus vaikselt üheks aineks oli liidetud, ei räägitud sõnagi.

6. septembril 1996 ilmus Vabariigi Valitsuse määrus nr 228, kus oli kirjas, et uus õppekava rakendub 1997/1998. õppeaastal esialgu 1., 4., 7. ja 10. klassis. Eesti keel ja kirjandus oli liidetud üheks õppeaineks nimetusega emakeel. I–III kooliastmes tuli õpetada keeleteadmisi, kommunikatiivseid oskusi ja tekste; gümnaasiumis oli kuus eesti keele ja kuus kirjanduse kursust, tunnistusel kõikides astmetes üks kokkuvõttev hinne. Tunnijaotusplaan: I kooliaste 18–22, II kooliaste 14–16, III kooliaste 11–12 nädalatundi, gümnaasium 12 kursust (à 35 tundi). Miinimumtundide puhul oli õpilasel kaheteistkümne õppeaasta jooksul vaid 1925 emakeeletundi (eesti keel ja kirjandus kokku), maksimumi puhul 2170, keskmiselt aga 2065 tundi. 1986. aasta lõpetanutega võrreldes 332,5 kuni 490 tundi vähem.

Poolteist aastat oli ainekava töörühm põhjalikult analüüsinud uut õppekava ning tutvunud 1999. aasta lõpukuudel ka tunnijaotusplaanide uuringu tulemusega. Aeg oli küps avalikkuse informeerimiseks.

12. veebruaril 2000 korraldas Eesti emakeeleõpetajate selts Tallinnas Õpetajate Majas konverentsi „Emakeele riiklikust ainekavast õpetaja pilgu läbi“, kus räägiti murelikult nii aine sisust, mahust kui ka tundide arvust, keeleõpetuse alussammastest ja eestlase identiteedist ning sellest, mis takistab riikliku õppekava edukat rakendamist ning miks ei saa emakeel ja kirjandus kanda ühte nimetust.

Konverentsi lõpus võeti vastu pöördumine, mille kokkuvõttev lõik kipub aktuaalne olema ka sel aastal, mil päevakorras eksamite teema: „Eesti keele ja kirjanduse õpetajad teevad kõik endast oleneva, et tulemusõppele orienteeritud eesti koolikultuur ja kaunis emakeelekasutus püsiksid, kuid tekkinud olukorras ei saa õpetajad vastutust enda kanda võtta. Vastutavad need, kes otsustavad.“

Uuendatud õppekava vähendas kohustuslike tundide arvu

Kuigi eesti keele õpetajad lootsid, et õppekava uuendajad, tutvunud konverentsi materjalidega, mõistavad eesti keele õpetamise tähtsust, pidid kõik siiski pettuma.

Uuendatud õppekava, mis rakendus 2002/2003. õppeaastal, eesti keelele ja kirjandusele tunde juurde ei toonud. Vastupidi: kohustuslike tundide arv hoopis vähenes ja põhikoolist kadus kirjandus kui õppeaine. Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. aasta määrus nr 56 sätestas, et põhikoolis on üks õppeaine: I–II kooliastmes eesti keel, III kooliastmes eesti keel ja kirjandus (õigekeelsus, tekstiõpetus, kirjandus). Gümnaasiumis kaks õppeainet: eesti keel ja kirjandus, mõlemat kuus kursust. Kokku 2030 tundi. Kolme järjestikuse õppekavaga kadus 385 eesti keele ja kirjanduse tundi.

Miks taasiseseisvas Eestis eesti keele ja kirjanduse tundide arvu veelgi vähendati? Selgituseks ütles haridusministeeriumi pressiesindaja Marja Kuusk Postimehele, et emakeeletunde on vähendatud, leidmaks tunniplaanis kohta uutele ainetele.

Jutuajamistes õppevara tegijatega põhjendati tundide vähendamist ka sellega, et teistes Euroopa riikides on emakeeletundide arv väiksem. Tegelikkus oli hoopis vastupidine: enamiku riikide puhul oli väide vale. Mõned näited.

Emakeele õpetamise osa kohustuslikust õppekavast 2002. aastal keskkooli lõikes. (Allikas: Key Data on Education in Europe 2002. European Commission, 2002.)

• Leedu – pisut üle 20%
• Läti – üle 20%
• Ungari – pisut üle 20%
• Soome – pisut alla 20%
• Eesti – pisut üle 15%

Eesti keskkoolis (gümnaasiumis) oli 2002. aastal 72 kohustuslikku kursust. Kuna ühe kursuse pikkus on 35 tundi, oli kohustusliku osa tunde kokku 2520, seega 5% on 126 tundi.

Põhikooli lõikes oli pilt veelgi kurvem.

• Leedu – 32%
• Läti – 36%
• Ungari – 36%
• Soome – 23%
• Saksamaa – pisut üle 25%
• Prantsusmaa – pisut üle 30%
• Tšehhi – kuni 38 %
• Slovakkia – kuni 40%
• Eesti – 22%

Kohustusliku osa tunde oli 2002. aastal eesti põhikoolis kokku 7805, seega 1% oli umbes 78 tundi. Saadud andmed ei näidanud põhjust, miks pidi eesti koolis emakeeletundide arvu vähendama.

Vahetult pärast uuendatud õppekava rakendumist hakkas taas kirgi kütma järjekordne õppekava muutmine. Sõna sekka kutsuti ütlema ka ainerühmad. Eesti keele ja kirjanduse ainekavu hakkasid koostama tuntud ja tunnustatud õpetajad, EES-i ainekava analüüsi ja arenduse töörühma liikmed. Õppekava üldosa tööversioon sai valmis 23. novembriks 2005. Eesti keel oli taas au sees. Eesti keele tunde 1890, kirjandustunde 560, seega kokku 2450 tundi ehk 35 tundi rohkem kui Nõukogude ajal.

Pool aastat hiljem polnud emakeeleõpetajatel enam põhjust rõõmu tunda, kuigi Vabariigi Valitsuse määrusena vormistatud „Põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava“ (16.05.2006) üldosas oli kirjas: „Emakeel on rahvusliku identiteedi kandja ning tema valdamine kõnes ja kirjas on inimese vaimse ja emotsionaalse arengu alus, suhtlemissuutlikkuse, mõtlemisoskuse kujunemise ning sotsialiseerumise alus ja eeldus. Emakeel on kõikide õppeainete õppimise vahend ja lõimingu lähtealus õppeprotsessis.“

Tunnijaotusplaani uurides selgus, et jälle on juhtunud nii, nagu kirjutas emeriitprofessor Mati Hint Eesti Ekspressis 8. aprillil 2004: „Võitlus õiguse eest olla tunnustatud ainukese õigesti mõtleva ja toimiva institutsioonina on Eestis levinud mõtlemisviis. Kuidas selline võitlus ühiskonda ka ei räsiks, institutsioonid kehtestavad ennast, see on nagu siinne loodusseadus.“

Institutsioon ei olnud eesti keele ja kirjanduse õpetajate asjatundlikke soovitusi oluliseks pidanud, põhikoolis oli jätkuvalt üks õppeaine: I–II kooliastmes eesti keel, III kooliastmes eesti keel ja kirjandus, mida tuli hinnata koos. Gümnaasiumis kaks õppeainet: eesti keel ja kirjandus. Tunnijaotusplaan: I kooliaste 19, II kooliaste 15, III kooliaste 12 nädalatundi. Gümnaasiumis kuus kursust eesti keelt ja kuus kursust kirjandust. Kokku 2030 tundi. Tööversiooniga võrreldes 420 tundi vähem.

Emakeeleõpetajate selts ei andnud siiski veel alla ning kutsus 14. veebruaril 2009. aastal kokku erakorralise koosoleku. Tallinnas Õpetajate Majas toimunud koosolekust võttis osa 58 inimest. Koosoleku avas EES-i juhatuse esimees Kaja Sarapuu. Ettekanded pidasid seltsi liikmed Külliki Kask (eesti keelest eesti koolis enne ja nüüd), Ivika Hein (kirjandusõpetusest), Edward Kess (miks on vaja tunde). Õppekavaarendusest rääkis REKK-i peaspetsialist Mari Kadakas. HTM-i üldharidusosakonna peaekspert Einär Värä andis selgitusi PGS-i projekti lähtekohtadest. Sõnavõttudeks olid registreerinud Mati Hint ja Mailis Reps. Värvika põhjenduse kirjanduse tundide ja kohustusliku kirjanduse vajalikkusest gümnaasiumis esitas Karl Martin Sinijärv. Koosoleku lõpus räägiti läbi EES-i pöördumine presidendile, riigikogule, valitsusele, HTM-ile ja Eesti avalikkusele.

Koosolek ja pöördumine leidis ajakirjanduses suurt vastukaja, ainekava töörühma esindus sai veel samal kuul kohtuda ka kultuuri- ja haridusministri Tõnis Lukasega, kes suhtus õpetajate muresse täie tõsidusega. Tutvustades 9. märtsil 2009 aineõpetajate ühenduste esindajatele gümnaasiumi tunnijaotusplaani uut ettepanekut, lausus Tõnis Lukas, et emakeele osakaal gümnaasiumis kasvab ja kool peab pakkuma emakeeles ja kirjanduses kokku 15 kursust.

Eelnevat arvesse võttes võis loota, et eesti keel ja kirjandus saavad vähemalt gümnaasiumis tunde juurde, sest ära võtta polnud enam midagi, kuna kohustuslike tundide arv oli juba ammu Euroopa riikidest üks väiksemaid. Tegelikult siiski sai.

17. jaanuaril 2011 jõustunud gümnaasiumi riiklikus õppekavas oli kohustuslikena kirjas kuus eesti keele, aga vaid viis kirjanduse kursust.

Õnneks saadi väikene võit siiski põhikoolis. 17. jaanuaril 2011 jõustunud põhikooli riiklikus õppekavas oli kohustuslike eesti keele ja kirjanduse tundide üldarv küll sama, aga kirjandus oli taas oma koha leidnud: I kooliastmes 19, II 11 ja III kuus eesti keele kohustuslikku tundi, II kooliastmes neli ja III-s kuus kohustuslikku kirjanduse tundi.

Eesti keel vajab ausse tõstmist

Kuna hilisemates riiklikes õppekavades pole tunnijaotusplaanides muutusi toimunud, on oht, et mõnda teist emakeelt kõnelevad lapsed, kelle arv on eestikeelsetes koolides viimastel aastatel oluliselt kasvama hakanud, ei saa I kooliastmes eesti keelt piisavalt selgeks, et järgmistes kooliastmetes hästi hakkama saada, kuna just esimeses kooliastmes on viimase kolmekümne aasta jooksul eesti keele tundide arvu kõige rohkem vähendatud: 1960.–1970. aastate 27 kohustusliku tunni asemel on tänapäeval vaid 19.

Ilmselt on nüüd viimane aeg hakata tunnijaotusratast tagasi pöörama, et eestlased ise ja eestikeelsesse kooli õppima asuvad teist emakeelt rääkivad lapsed meie kauni eesti keele väga hästi selgeks saaksid.

Kui me ise eesti keelt au sisse ei tõsta, võivadki lõpuks tõeks saada rahvastikuministri Riina Solmani sõnad: „Kui me aktsepteerime, et eesti keel polegi meie riigis inimesi liitev riigikeel, siis jätab see lõpuks eestlastele tühjad pihud.“