Iseloomukasvatus teadlaste pilguga
Uuringute põhjal vähendab iseloomukasvatus koolis riskikäitumist ja puudumisi ning sel on hea mõju ka õpilaste akadeemilistele saavutustele.
Kuidas iseloomu kasvatatakse? Missugust iseloomu õpilastel kujundatakse? Kui tõhus iseloomukasvatus on? Neid küsimusi arutati möödunud aasta detsembris Tartu ülikooli eetikakeskuse rahvusvahelisel väärtuskasvatuse konverentsil „Harjutades kasvab iseloom“. Iseloomukasvatusest USA-s andsid konvrentsile ülevaate Melinda Bier ja Deborah Sanders O’Reilly Missouri-St. Louisi ülikooli iseloomu- ja kodanikukasvatuse keskusest.*
Kuidas Ameerikas laste iseloomu kasvatatakse?
Melinda Bier: Piltlikuks näiteks võib tuua meie iseloomukasvatuse ja kodanikuhariduse programmi „Noorte jõustamine ja tegutsemine“ (ingl Youth Empowerment and Action). Lapsed jälgivad selle programmi raames oma kogukonna elu, mõistavad, mis seal parasjagu toimub, ning otsustavad, mida tuleks teha teisiti. Näiteks ükskord avastasid noored, et seaduse järgi ei tohi koolide ümbruses tubakatoodete reklaame olla, kuid ei leidnud linnast ühtegi kooli, kus sellist reklaami poleks olnud. Niisiis läksid nad oma ringkonna parlamendiliikme juurde ja esitasid talle oma tähelepanekud. Noortel oli iseloomu seda teha. Missouri osariik peab noorte niisugust aktiivsust positiivseks ja on selle programmi jätkumist rahaga toetanud.
Deborah Sanders: Omavalitsused võiksid õpilasi eri viisil kaasata, et noored saaksid aru valitsemise põhimõtetest ja sellest, kuidas omavalitsus saab inimesi aidata. Praegu ei ole koolid piisavalt kaasatud, kuid tõepoolest, kodanikuhariduse programmid toovad lapsi valitsemise juurde, ja kui lapsed osalevad omavalitsuste tegevuses, on see väga hea.
MB: David L. Shieldsi iseloomu mudeli järgi peaksid lastevanemad soovima, et nende laps oleks ennekõike aktiivne, terane ja hea. Kahjuks on Ameerikas aga paljud vanemad keskendunud peamiselt oma lapse akadeemilisele edule, et laps pääseks õigesse kolledžisse. Tööalaseks karjääriks ettevalmistamine on loomulikult hea, kuid aktiivse kodaniku hoiakud tulevad lapsele tulevikus töö juures samuti ainult kasuks.
Tegelikult on meie eesmärk see, et lastest kasvaksid paindlikud ja vastupidavad inimesed, kes oleksid võimelised kohanema, uuendusi looma ja teistega kõrvuti elama. Kooli lõpetav noor peaks end tundma pädevana elu kõigis valdkondades, tööelu on vaid üks neist. Me soovime ju, et nad elaksid hästi ka oma isiklikku ja sotsiaalset elu ning oleksid ühenduses nii omaenda isiksuse kui ka teiste inimestega.
DS: Keda iseloomukasvatus rohkem huvitab, see võiks lugeda Joel Westheimeri raamatut „Millist tüüpi kodanik? Laste harimine üldise hüve nimel“ („What Kind of Citizen? Educating Our Children for the Common Good“). Julgustuseks võime öelda, et suurem osa iseloomukasvatuse programme on väga head. Enamasti on nad teaduspõhised ehk praktika abil testitud teooriad. Kuid meie ülikooli uuringud on näidanud, et kasu võib olla ka teadusliku tagapõhjata programmidest, mida õpetajad ja koolid on oma sisetunde järgi ise välja arendanud. Üldine seaduspärasus on see, et mistahes iseloomukasvatuse programm on edukas, kui seda viiakse ellu mõtestatult, süsteemselt ja järjekindlalt.
Milliseid iseloomukasvatuse programme te St Louisis ja Missouris veel edendate?
MB: Meie keskuses töötab töögrupp Character Plus, mis pakub iseloomukasvatuse alast õpet õpetajatele ja toetab koole. Igal aastal on kolmepäevane konverents, kus õpetajad ja koolid saavad oma kogemusi jagada. Samuti korraldatakse koolide vastastikuseid külaskäike. Töörühm koordineerib ka Missouri riigikoolide iseloomukasvatuse programmi. Mina ja Deborah oleme programmis CEEL – Character Education Emerging Leaders, mis on toeks uutele juhtidele. Samuti on meil CIVIL-programm, mis edendab voorusi juhtimises. Nii et meil on pikaajalised ja jätkusuutlikud iseloomukasvatuse programmid, mille üle meil on hea meel, sest iseloomukasvatuse puhul on väga oluline just järjekindlus.
Mis teeb iseloomukasvatuse koolis edukaks?
MB: Tähtis on komplekssus. Heas koolis ringi liikudes näed iseloomukasvatuse märke kooli kõigis valdkondades ja detailides: õppekavades; selles, kuidas on kujundatud kooliruumi seinad; milliseid õppekavaväliseid tegevusi koolis au sees peetakse; viisis, kuidas kutsutakse kaasa lastevanemad ja kogukond; kommunikatsioonis, uudiskirjades ja artiklites. Kõik need asjad on omavahel seotud ja räägivad iseloomukasvatusest.
Meie kolleeg Marvin Berkowitz pakkus meie ühise uurimuse raames välja iseloomu kujundamise põhimõtted ja valdkonnad, millega tegelda: suhted, sisemine motivatsioon, mudeldamine, jõustamine ja arendamine. Sellise strateegia tõhusust on kinnitanud ka uurimused.
Alustuseks tuleb välja töötada loogiline ja kõigile mõistetav iseloomukasvatuse mudel: mida soovitakse rakendada ja mida tahetakse saavutada. Selles mudelis tuleb püstitada lühemad, keskpikad ja kaugemad eesmärgid – selline lähenemine aitab headele tulemustele kaasa.
Oluline on ka see, millele pannakse rõhku. Kui kool teeb suuri jõupingutusi aastapäevapidustuste korraldamiseks, kuid samal ajal terve hulk lapsi puudub tihti koolist, tasub aastapäevapidustused tagaplaanile lükata ja keskenduda täie energiaga puudumiste vähendamisele.
Suurbritannia instituut Jubilee Centre for Character and Virtues kasutab multidimensioonilise iseloomukasvatuse mudelit, mis võtab iseloomu puhul arvesse nii selle moraalset kui ka intellektiga seotud külge, samuti ka õpilase kodanikuks olemisega seotud aspekte. Selle lähenemise puhul on iseloomukasvatus vajalik nii õpilasele endale kui kogukonnale, kus vajatakse vastastikust abi pakkuvaid ja üksteist toetavaid inimesi.
Aeg, mil sõnade „moraal“, „voorused“ ja „iseloomukasvatus“ ümber hõljus teatud sunduse ja hernestel põlvitamise aura, hakkab ümber saama. Mis vahe on väärtustel ja voorustel?
MB: On asjad, millesse sa usud ja mis on sulle tähtsad – need on väärtused. Ja on väärtused, mida sa rakendad isegi ilma neile mõtlemata, mis on osa su iseloomust – need on voorused.
DS: Ehk siis voorused on väärtused, mida sa tegelikus elus ja oma tegevustes ellu viid.
MB: Oluline on silmas pidada, et voorused esinevad klastrina. Kui sa töötad andestamisvõime kasvatamisega, on vaja meeles pidada, et andestav atmosfäär ei ole mõeldav ilma tänulikkuse, julguse ja alandlikkuseta. Need käivad koos. Meie oma ülikoolis püüame voorusi arendada just klastritena. Meie eesmärk ei ole mingi ühe kindla voorusega inimene. Meie jaoks on inimese iseloom tema vooruste kombinatsioon.
DS: Õpetaja eeskuju on iseloomu kasvatamisel väga tähtis. Lapsed ei usu sind, kui sa ütled, et ausus on väärtus, aga teed samal ajal midagi ebaausat. Kui koolis iseloomukasvatusega tegelda, sunnib see õpetajat samal ajal ka endaga aktiivselt tööd tegema. Sa pead olema eeskujuks, muidu lapsed ei usu sind.
MB: Sa võid lastele rääkida, et suitsetamine on halb, aga kui nad lähevad laupäeva õhtul välja, pööravad ümber nurga ja näevad eakaaslasi suitsetamas, siis on selline rollieeskuju palju tugevam kui mistahes sõnad. Lapsed nopivad üles käitumise, mida neile mudeldatakse. Seega on meil vaja leida õpilaste hulgast selliseid liidreid, kes mudeldaksid neid iseloomujooni, mida me oma lastes tahame kasvatada.
Oma roll on ka meedial, kus figureerivad avalikult tunnustust saanud persoonid. Õpilased peavad õppima tähele panema näiteks seda, et mõnikord esitatakse ühes ja samas kõnes täiesti vastukäivaid väiteid, mitte mõtlema, et rahva hulgas populaarsed tegelased ei saa eksida.
*(Center for Character and Citizenship at the University of Missouri-St. Louis).
Sean Covey raamat „Tõhusa murdeealise 7 harjumust“. New York, 2014.
Samast sarjast on ilmunud ka „Tõhusa inimese 7 harjumust“, „Tõhusa perekonna 7 harjumust“, „Õnneliku lapse 7 harjumust“ jpm. Näeme, et USA-s kogub iseloomukasvatuse kõrval populaarsust ka harjumuste kasvatamine, millel on oma metoodika. Propageeritakse selliseid harjumusi nagu „kõigepealt kuula teisi, siis räägi ise“, „ära vastandu, vaid otsi kaaslastega ühisosa“, „kujunda julgusest oma harjumus“, „kõiguta paati, ära lase paadil ennast kõigutada“ jmt.
Aituma, Tiia Kõnnussaar!
Tänu Teie loole saime veekord teada, et ka Missouri ülikooli professorid (?) ei tea midagi ARENGUPSÜHHOLOOGIAST kui TEADUSEST, millele põhineb ka lapse (inimese) ISELOOMUKASVATUS. Ikka seesama nn pragmaatilise pedagoogika jutlustamine, millest väga vähe kasu… Küll tekitavad need “soovitused” üha suuremat segadust (arvestades eriti meie õpetajate ettevalmistust pedagoogilises psühholoogias, viimasel aja eriti…).
P.S.
Minu käest küsiti, mida tähendab nn PRAGMAATILINE PEDAGOOGIKA? See on eelkõige USAs levinud “nähtus”, kus püütakse lahendada MOMENDI-HETKE ülesandeid suhtlemisel laste-alaealistega ja millel ei pruugi olla üldse kasvatuslikke tulemusi. Eestisse on see jõudnud tänu paljude kodude “eemaldumisele” laste looduspärasest kasvatamisest, sest laps on ju isiksus ja otsustab ise -!? LAUSVALE! Ja muidugi – Oi, AMEERIKAST! MOODNE!
Arengupsühholoogiast lähtuv kasvatus algab lapse sünnist ja arvestab EALISI iseärasusi… On oma olemuselt looduspärane ega vajaks isegi emade-isade nö koolitamist! Kuid lasteaias-koolis PEAKS toimuma just TEADUSEST (arengupsühholoogiast) lähtuvate põhimõtetega…
P.P.S.
Oma äsja ilmunud oopuses “CARPE DIEM!” avan selle nähtuse negatiivseid tagajärgi meie ühiskonnas üsna põhjalikult… Tooks see vaid mõne inimese mõistusele!