Hindamine kui haldusmenetlus – mida arvestada õpilase hariduskäiku puudutavate otsuste tegemisel
Õpilaste teadmiste ja oskuste hindamisel on hariduse andmisel märkimisväärne roll. Hindamise üks eesmärk on anda alus õpilase järgmisse klassi üleviimiseks ning kooli lõpetamise otsuse tegemiseks. Seega on teatud hindamisel ning selle alusel tehtaval otsusel mõju õpilase hariduskäigule. On olukordi, kus tuleb hinnata õpilase käitumist otsustamaks, kas lubada tal põhikoolis või gümnaasiumis õppetööd jätkata.
Õpilase hariduskäiku puudutavaid otsuseid on võimalik vaidlustada halduskohtus. See õigus on õpilasel, kelle arvates ei tehtud tema suhtes õiget otsust. Iga jooksvat, õppeaasta kestel antud hinnet vaidlustada ei saa. Vaidlustada saab üksnes hinnet, mis võib kaasa tuua koolist väljaarvamise, õppeastme lõpetamata jätmise või järgmisse astmesse astumise võimatuse. Selline hinne võib riivata õpilase õigust tulevikus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning õigust vabale eneseteostusele (põhiseaduse § 29 ja 19).
Selliste otsuste tegemisel ei ole otsuse tegijal vaja süveneda juriidilistesse küsimustesse enam, kui et teada haldusmenetluse üldpõhimõtteid.
Ühes otsuses selgitas kohus neid järgnevalt. Ilma juriidiliste teadmisteta haldusorgani korral tuleb lähtuda üldistest põhimõtetest, kuidas igaüks sooviks, et tema enda suhtes avalik võim toimiks. Väga üldistades tuleb haldusmenetluses esmalt uurida välja kõik vajalikud asjaolud, kuulata õpilane ära ning seejärel kaaluda, milline on õige lahendus, ning seda põhjendada. Täiendavalt tuleb õpilast tema suhtes tehtud otsusest teavitada.
Üks näide haldusmenetlusest
A-l on kogu 10. klassi jooksul olnud probleeme koolikohustuse täitmisega, mis päädib tema käitumise arutamisega vanema osavõtul õppenõukogus. A kohal ei viibi. A-le tehakse hoiatus, et kui puudub ka edaspidi õppetöölt, siis ei ole tal võimalik 10. klassi lõpetada.
Sellises olukorras tuleb koolil enne õpilase suhtes negatiivse otsuse tegemist võtta ühendust A vanemaga, uurida puudumiste põhjust ning A teadlikkust puudumise võimalikust tagajärjest. Lapse vanust arvestades tuleb saada selgitus A-lt endalt. Kui A käitumise aluseks on sotsiaalsed või psühholoogilised põhjused, tuleb pöörduda kohaliku omavalitsuse lastekaitse- või sotsiaaltöötaja poole või Rajaleidja keskusesse. See ei tähenda, et laps peab saama igal juhul samas koolis õppimist jätkata, küll aga ei tohiks ta jääda murega üksi ega koolitee katkemisega kaotada viimast võimalikku tugistruktuuri ja inimesi (s.o kooliperet), kes võiks probleemi märgata.
Koolil tuleks mõelda, kuidas need vestlused ja kirjavahetus talletada ja säilitada. Et vältida hiljem vaidlusi, võib olla otstarbekas teha vestlusest kokkuvõte vähemalt selles osas, mida olulist õpilane ja vanem ütlesid, missugused olid kokkulepe, erimeelsused või järgmine samm, ning seda õpilasele tema osavõtul tutvustada.
Kui kool otsustab kogutud teabe põhjal A koolist välja arvata, siis tuleb talle seda otsust tutvustada koos peamiste põhjendustega ja anda talle võimalus esitada oma arvamus. Vastuväidete arvestamata jätmisel tuleb koolil oma seisukohta põhjendada ja selgitada, miks ei valitud teisi lahendusi. Otsusest koos põhjendustega tuleb õpilast ja tema vanemat teavitada ning selgitada, et otsust saab vaidlustada.
Mida hindab halduskohus?
Selle näite puhul hindab kohus, kas on välja selgitatud koolist puudumisega seotud olulised asjaolud, kas A on saanud oma käitumist selgitada, mõistnud võimalikke tagajärgi ning kuidas on tema suhtes tehtud otsust põhjendatud. Põhjenduste puhul ei ole niivõrd oluline õigusliku normistiku kirjapanek, vaid see, et kohtul oleks võimalik otsuse teksti lugedes mõista, miks A suhtes negatiivne otsus tehti.
Kõigi toimingute tegemisel tasub end mõttes panna teise poole asemele – kas selline toimimine jätab ausa, õiglase ja põhjaliku mulje ning kas õpilasel on võimalik otsuse põhjendusest aru saada ja mõista, miks tema vastuargumente ei arvestatud. Toimides inimlikult ja mõistvalt, on suurem võimalus, et ka negatiivse otsusega lepitakse.