Unustatud vana, aga nüüd teadusmudel
Kuulan imestusega, et õpetajad kulutavad palju aega tundideks valmistumisele (algklassides nii ongi), sest aastakümneid ma sellele aega ei „raisanud“ (isegi nn lahtiste tundide puhul!). Astunud klassi, teatasin teema ja läks lahti …, tähtis oli õpilase enda töö.
Mul oli/on ju tagataskus teaduspõhine tunni mudel, mida olen tutvustanud üle 25 aasta. Samas – teadus koos professionaali loogilise mõtlemisega. Kogemuslikult kasutati mudelit 60 (!) aastat tagasigi, kuid kolmeosaliseks teadusmudeliks sai see kognitiivse psühholoogia uuringute tõttu (1950-ndate lõpust 1980-ndateni). Omandamisel on ülitähtsad just tajujärgsed protsessid lühimälu perioodil, selgus siis.
Juba 1970. aastatel rõhutas Richard Atkinson, et psühholoogia on toonud välja, kuidas inimene (resp. laps) omandab uusi teadmisi-oskusi, kuid pole psühholoogide asi seda ellu viia. Lisan omalt poolt pisut ülbelt – see on õpetajate asi! Ja ometi ei tea õpetajad sellest midagi. Miks? Selgitan seda just teatud õnnetute kokkulangevustega. 1980-ndate lõpus ja 1990-ndatel oli meil Ida-Euroopas palju tegemist oma iseseisvumisega, aga Läänes oli jõutud nn heaoluühiskonda, kus kommertsi mõjul tõusis ausse väline ja nn uus. Ei viitsitud enam pingutada – lugeda ja tungida teaduse fundamentaaltekstidesse.
Seda uut (eriti seoses IT sissetungiga) haistsid ka koolitajad, kes nägid oma võimalusi (raha!) „teaduskonverentsideni“ välja. „Uuega“ läksid (meedia!) kaasa isegi professorid (vabakasvatuse ideoloogiline jõudmine Rootsi 1960-ndatel kasvatusprofessorite toel toimus samuti). Kadus pedagoogiline psühholoogia ja pedagoogika ajalugu.
Kuid tulgem pealkirja juurde. Õpetamise keerulisi (või isegi lihtsaid) küsimusi ei selgitata lehe artiklites (meedias üldse), vaid asjatundjate juhtimisel kursusel ja ise mõeldes. See enam ei sobivat – kas saaks kiiremini, lausa distantsilt? Saab, teeme algust!
Esmakordselt esitasin kolmeosalist mudelit trükis raamatus „Õpetamine on huvitav“ (REKK, 1997). Siis „Lapse arendamine ja õpetamise probleeme koolis“ (TÜK, 2000), „Õpetajatöö psühholoogilisi probleeme“ (TÜK, 2008) ja „Õpetajatöö seoses tundide analüüsiga“ (TÜK, 2009). Kõigis neis on mudel ise ja selle põhjalik – vähem põhjalik selgitus kognitiivse psühholoogia ja õpetajatöö vaatevinklist. Need on ka digiteeritult kättesaadavad. Midagi leiab videoloengutestki: „Avatud loeng Peep Leppikult“ (TTÜ, 2014) 2. osa lõpust.
Mudel annab vaid üldsuunad, aga õpetaja lähtugu ikka oma võimalustest (aine, didaktilised vahendid, õpilaskond jne). Vanemas astmes siiski läbiproovitud – sobiv (ka vaimsete erivajadustega lastega). Nii jõudis autor rahulike, teadusele toetuvate ja tulemuslike tundideni. 20 aasta eest andsin nii Helme õpilastega ka lahtisi tunde täiendõppe kursuslastele TÜ-st. Proovigem kasvõi niisama!