Meie müütiline õ
Eestlastel käib õ-märgiga sagedasti kaasas müütiline arusaam, et see on midagi täiesti unikaalset, meile ainuomast. Tegelikult päris nii ei ole; samasuguse kujuga kirjamärki võib – harva küll, ent siiski – näha ka muukeelsetes tekstides. Näiteks portugali kirjas tähistab õ läbi nina hääldatud o-d (ilusões ‘illusioonid’), vietnami kirjas aga o-d, mis hääldub tõusva katketooniga (cõi ‘maailm, valdus’).
Niisamuti nagu ei ole ainulaadne märk õ, ei ole ainulaadne ka häälik õ. Mõelgem kas või vene, ukraina ja türgi keelele, kus on sama või väga lähedane häälik, mida märgitakse kirjas lihtsalt teisiti – vastavalt ы, и ja ı-ga, nagu sõnades язык ‘keel’, вимова ‘hääldus’ ja yazım ‘õigekiri’.
Kui eesti õ üldse kuidagi eriline on, siis vahest selle poolest, et meil on ta o-st eraldiseisvat foneemi märkiva tähestikutähe staatuses. Portugali ja vietnami tähestikust õ-d seevastu ei leia, mõlemas keeles on õ lihtsalt o koos selle tavalisest veidi erinevat hääldust tähistava lisamärgi, diakriitikuga. Teisiti öeldes: eesti keeles saame alustähele o-le nii-öelda kapsarauda peale pannes täiesti uue, alustähest erineva tähe, samas kui portugali ja vietnami o-d jäävad o-deks ka koos kapsarauaga pea kohal.
Eesti õ teine erilisus seisneb ehk märgi ja hääliku kombinatsioonis – mitte üheski muus keeles ei vasta just sellisele märgile just selline häälik ja vastupidi. Aga neist kahest erilisusestki tuleb kõnelda ettevaatlikult ja mööndustega; näiteks koltasaami keeles on õ samuti tähestikutäht ja märgib meie õ-häälikuga üpriski sarnast keskvokaali. Ka liivi tähestiku õ hääldus sarnaneb meie õ omaga, juhul kui täht paikneb sõna esisilbis.
Loomulikult ei pisenda see kõik vähimalgi määral meie õ-tähe isaks peetava Otto Wilhelm Masingu saavutuse olulisust. Seda, et vanas kirjaviisis puudub õ-hääliku märkimist võimaldav täht, oli tähele pandud varemgi (nimetagem siin Anton Thor Hellet ja August Wilhelm Hupelit), aga just Masing oli mees, kes otsustas ses asjas midagi peale hakata. Masingu kirjaviisi vahest parim asjatundja Valve-Liivi Kingisepp on arvanud, et üks tema õ-huvi põhjuseid võis olla pärinemine idamurde alalt. Seal esineb õ-häälikut iseäranis palju – „mine õtsekõhe üle õrase“ (mine otsekohe üle orase), „õli kõht“ (oli koht) – ja see ei saanud ka Masingule märkamatuks jääda.
Senimaani oli õ-häälikut märgitud harvem a ja e, sagedamini o ja ö-ga (ö oli õieti küll o, mille kohal seisis tilluke e; samamoodi, tillukese e-ga treema asemel, kirjutati Masingu ajal ka täpitähti ä ja ü). „Sõna“ asemel kirjutati „sanna“, „kõik“ asemel „keik“ ja „rõõmu“ asemel „remu“. „Mõistus“ oli „moistus“, „õpib“ oli „oppep“, „nõel“ oli „nöäl“ ja „õnnis“ oli „önnis“. Sakslastel ju õ-häälikut ja vastavat tähte ei ole, eesti kirjakeelt kujundasid aga just nemad oma arusaamade ja alfabeediga – kasutades muu hulgas enda jaoks ebaloomulikult, millegi o ja övahepealsena või ka ebapuhta ö-na kõlava õ asemel teisi tähti.
Masingu soov oli õ-häälikut märkiva uue tähe abil vähendada homograafide, see tähendab ühesuguse kirjapildi, aga erineva kõla ja tähendusega sõnade hulka ning nendest johtuvat segadust. „Kõrts“ olgu „kõrts“, mitte „korts“, leidis Masing, ja „kõrv“ olgu „kõrv“, mitte „korv“. Või nagu ta tagantjärele, 1822. aastal Marahwa Näddala-Lehhe loos „Kirja ja õppetuse asjust“ selgitas: „Sedda pohkstawi ei olnud meie kirjas, ja séllepärrast prukisiwad o ehk ö temma assemel. Seältap se siis tulli, et mitmed sõnnad, mis räkides hopis tõistwisi kõllawad, ja hopis tõist asja tähhendawad, ühhe wisi peäl kirjutasid, ja luggijad séllega seggasid. Olgo näituseks need sõnnad: kört mis paddas kedan, ja kõrt mis wäljal künnan, neid kirjutasid: kört ja kört; nenda ei sanud siis mitte sõnnast arwu, kumba ühhe ehk tõisega piddi tähhendatama, kas kõrt, wai körti.“ Segadus kaob, kui kirjutada „kört keeb paddas, kõrt künnan süggise“.
Niisiis leidis Masing, et õ-häälik vajab oma märki. Aga kuidas ta jõudis just nimelt meile tuntud märgini, meie müütilise õ-täheni, sellest juba järgmises „Keelekastes“.