Noorte lavastajate tööd jõuavad publiku ette

Eesti Noorsooteatris esietendub peagi EMTA lavakunstikooli noorte lavastajate „Kõige all ja kohal on …“. Neljast lühilavastusest koosnev teatritükk on 30. lennu kolmanda kursuse lavastajatudengite esimene töö, mis publiku ette jõuab. Noored lavastajad said ülesande tuua koostöös dramaturgia- ja näitlejatudengitega lavale neid kõnetava muinasjutu põhjal sündinud lugu. Lavastuse valmimisest ja lavastajaks õppimisest räägivad Margaret Sarv, Marta Aliide Jakovski, Erik Richard Salumäe ja Kalju Karl Kivi.

Millise muinasjutu te lavastamiseks valisite ja miks?

Erik: Mina valisin ühe Tuneesia muinasjutu pealkirjaga „Naljakas aastapäev ehk Vaikimise mäng“. Mind paelus selle loo juures üks konkreetne tegelane, aga muidugi ka teema. Tüllimineku ja üksteisest eemaldumise teema on praegusele ajale hästi omane. Tahakski oma lavastuses näidata, kuidas väikestest asjadest võivad tekkida suured probleemid, mida suudaksime ületada, kui oleksime natuke rohkem avatud ning püüaksime teisi kuulata ja mõista. 

Kalju: Minu valik oli „Alice Imedemaal“, kuigi oleme sellest üldtuntud loost üsna palju eemaldunud. Lewis Carolli eluloost on teada, et tema muusaks olnud Alice Liddell oli reaalselt eksisteeriv inimene. Meid hakkas huvitama, kuidas tekib muinasjutt. Lavastuses esitamegi oma nägemuse, milline võis olla kirjaniku ja tema muusa suhe, ning puudutame igatsuse, otsimise, andeks andmise teemat. 

Margaret: Mina otsisin raamaturiiulist üles juba lapsepõlvest tuttava muistendi „Koit ja Hämarik“, millest on nii kirjalikus kui ka suulises pärimuses palju versioone. Küllap on igaühel meist see lugu natuke omamoodi meeles. Tunduski põnev vaadata, mis on minu jaoks selles loos oluline, miks see on mulle meelde jäänud ja minuga kaasas käib. 

Marta: Mind puudutas mansi muinasjutt „Mos-naine ja kakk“. Mansid on vähemusrahvus, kelle valupunkte kogu trupiga tajusime: kuidas tulla toime, kui enamus otsustab vähemuse õiguste üle? Mis ühe jaoks on muinasjutt, võib teise jaoks olla karm reaalsus.

Kas see on teie jaoks esimene töö lavastajana?

Margaret: Esimene, mis avalikkuse ette tuleb. Aga ka mitmes muus mõttes esimene. Koolis oleme lavastanud mitmesuguseid katkendeid, see aga on esimene terviktöö. Samuti esimene, mille oleme koostöös dramaturgidega ise dramatiseerinud.

Novembris Eduard Vilde „Tabamata ime“ järgi valminud diplomilavastuses tegi kaasa kogu teie kursus.

Margaret: Jah, kuna „Tabamata ime“ oli meie esimene diplomilavastus, osales selles kogu kursus. Edasistes lavastustes teevad eeskätt kaasa näitlejad ja meie keskendume igaüks oma diplomilavastuse väljatoomisele kutselises teatris professionaalsete näitlejatega. 

Kalju: Praegu käivadki läbirääkimised teatritega, pakume välja materjale ja otsime näitlejaid.

Kuidas tundub, kas oma kursusekaaslastega on lihtsam koostööd teha?

Marta: Me ei ole kooliväliselt näitlejatega koos töötanud. Seega puudub võrdlusmoment. Samas võin kinnitada, et kursusega on hea töötada. Oleme kahe ja poole aastaga kasvanud kokku, tunneme üksteist läbi ja lõhki.

Iseloomustage palun üksteist lavastajana, millised on kellegi tugevad küljed?

Kalju: Margareti tugevus on, et ta on hästi habras ja õrn. See kumab ka „Koidu ja Hämariku“ loost hästi läbi. Sellesse maailma on hea sisse minna, see tekitab mingi lootuse.

Erik: Mulle tundub ilus, millise pühendumuse ja armastusega Margaret kõike teeb. Ta võtab teha asju, mis panevad ta sisemiselt põlema, ja kui tal millegagi kontakti ei teki, julgeb ta seda öelda. Ausus enda suhtes on suur väärtus, sest kui oled enda suhtes aus, tuleb ka trupp kaasa ja aitab sind. Tähtis ongi teha mitte teiste jaoks, vaid seepärast, et endale meeldib.

Kalju: Martal on väga omapärane maailmataju. Talle on omased sümbolid, metafoorid, mõtted, kihistused – maailm, mille ta loob, on hästi põnev ja mitmekihiline.

Erik: Näen, et Martal on päriselt valus mansi rahva pärast, tal on vaja sellest rääkida ja seista vähemuste eest, kellel ei lähe hästi. Just sisemine põlemine, empaatiavõime ja oskus panna see sümbolistliku teatri vormi on tema tugevus.

Kalju: Erik on hästi kannatlik ja hooliv. Ta hoiab neid, kelle on truppi kaasanud, ja oskab luua turvalise töökeskkonna, kus kõik julgevad ennast avada.

Marta: Mulle meeldib Eriku julgus. Ta võib olla koguni hulljulge. Samas hull ja julge parimas mõttes. Seejuures on ta aga väga empaatiline. Erik ei tee ülesandeid lihtsalt niisama ära. Ta otsib uut. 

Margaret: Jah, Erik julgeb piiridest üle minna, ja kui aru saab, et on liiga kaugele läinud, siis tagasi tulla. Aga tänu sellele on võimalik avastada asju, mida muidu ei avastaks.

Erik: Kaljul on mingi läbiv joon, mis jookseb kõigist tema töödest läbi ning mida ta ajab julgelt ja selgelt. Kuna ta on ka lavakujundust õppinud, on tema stiil puhas ja minimalistlik: nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. See on suur oskus.

Margaret: Samas on selles minimalistlikkuses hästi palju detaile – kui luubiga vaatad, näed, et on muster.

Marta: Hindan Kalju head huumorimeelt. Tema tööd on maitsekad, neis on isikupärane atmosfäär ja käekiri.

Miks te valisite just lavastaja suuna?

Kalju: Mina olen koolis teise ringiga tagasi. Olen varem õppinud näitleja eriala Soomes ja teatristsenograafiat Eesti kunstiakadeemias. Algusest peale on olnud ka soov lavastada. Võtsin pikalt hoogu, kuni otsustasin uuesti õppima tulla. 

Margaret: Mind huvitasid lavakooli tulles näitleja ja lavastaja suund mõlemad. Astusingi mõlemale erialale, aga ühel hetkel tuli otsustada, kummaga edasi minna. Valisin lavastamise, aga ei ole jätnud kõrvale ka näitlemise poolt, ideaalis tahaksin mõlemaga edasi tegelda. Võib-olla üks hetk tahan ainult ühel suunal jätkata, aga praegu ei ole seda veel juhtunud.

Marta: Osalesin ühel suvel Merle Karusoo lavastamise meistriklassis, kus töötasime Tammsaare „Kõrboja peremehega“. Kogu protsess oli sütitav ja põnev. Sealt saingi tõuke. 

Erik: Mina tulin teatrikooli otse gümnaasiumist. Õppisin Vanalinna hariduskolleegiumi teatriharus, kus pidin 11. klassis lavastama katkendi Tšehhovi „Ivanovist“. Sain oma õppejõult Maria Petersonilt head tagasisidet ja ta soovitas kaaluda lavastajasuunale minekut. Mingid pusletükid läksid peas kokku, sain aru, et mul on mõttes materjale ja teemasid, mida tahaks käsitleda.

Kas lavastamist saab üldse õpetada?

Kalju: Arvan, et ei saagi. Kindlasti ei saa lavastamist õpetada näitlejatööst eraldi. Meil on küll aineid, mida näitlejatel ei ole, aga esimestel aastatel teeme siiski paljusid asju näitlejatega koos. Leian, et see on hädavajalik, ja loodan, et nii jääb ka tulevikus. Kui lavastajal puudub näitlejatöö kogemus, on näitlejatel raske teda mõista ja uskuda.

Margaret: Ja teistpidi on ka lavastajal raske näitlejaid mõista. Need on kaks täiesti erinevat vaatepunkti, kas olla näitlejana oma rolli eest väljas või näha lavastajana kogu tervikut.

Marta: Kool võib õpetada alustõdesid ja tehnikaid. Kuid lavastajaks tuleb kasvada ja kujuneda. Määrav on, et tekiks arusaam sellest, miks sa tahad teatrit teha. Selles mõttes on meie kursuse juhendaja Lembit Petersoni tunnid olnud tohutult inspireerivad. Räägime kõigest: teatriajaloo suurkujudest kuni tänapäeva teatritegijateni, arutleme ja vahetame mõtteid aktuaalsetel teemadel. Kui vahepeal tekibki koolis mõõnaperiood ja näib, et maailm on kokku varisemas, siis Lembitu tund asendab lootusetuse alati lootusega. Sellest sünnib sõnulseletamatu õnnetunne ja teadmine: jah, olen õiges kohas ja tegelikult on hästi, tuleb jätkata töötamist.

Kas Eesti teatrites tehakse häid lavastusi?

Kalju: Arvan, et Eesti teater on väga heas seisus. Eelmise aasta lõpus Panso nädala raames toimunud teatrihariduse konverentsil räägiti palju lavastajaõppest. Sealt jäi kõlama, et kui näitlejaõppega on Eestis hästi, siis lavastajaõppega nii ja naa. Ma ei tahaks sellega nõustuda, minu hinnangul tehakse huvitavaid asju. Lavastaja on eelkõige tiitel, mille taga on konkreetne inimene. Kõik sõltubki sellest, kui huvitav see inimene on. 

Iga kursus on pisut ka oma juhendaja nägu. Mida Lembit Peterson teile on õpetanud?

Erik: Kõige rohkem seda, kuidas otsida oma küsimustele vastuseid mitte väljastpoolt, vaid enda seest. Ja miks see on oluline. Ta on püüdnud õpetada meid nii, et igaüks leiaks omaenda teeraja. 

Marta: Jah, ta ei ütle vastuseid ette, vaid annab aega ja suunab seni, kuni lõpuks jõuad ise vastuseni. Ta tahab, et igaüks käiks selle tee ise läbi.

Margaret: Lembit on rõhutanud, et tähtis on kasvada kõigepealt heaks inimeseks ja alles seejärel heaks kunstnikuks.

Mis on lavastaja töös kõige raskem?

Erik: Minu jaoks on see näitleja jaoks õige ülesande leidmine. Just see, kuidas sõnastada oma mõte nii, et näitleja sinust aru saaks, ja kuidas teha see mõte talle oluliseks.

Kalju: Lavastaja ei saa oma tööd teha kuidagi möödaminnes, vaid ainult tervenisti pühendudes. Kuigi see annab ka hästi palju tagasi, võib vahel olla keeruline leida tasakaal, kuidas mitte selle sisse ära kaduda ja lootusetusetunde tekkides lootus jälle üles leida. Lavastust ei saa teha üksi, teater on koostegemine, mis aitabki leida lahenduse.

Margaret: Olen mõelnud, et kui näitlejal on raske hetk, saab ta minna ja lavastajalt nõu küsida. Aga ka lavastajal võib ette tulla hetki, kui on tunne, et midagi ei tule välja ja ta midagi ei oska. Siis ei tohi seda näitlejatele välja näidata, et neis mitte ebakindlust tekitada, vaid tuleb ise endaga toime tulla. 

Kalju: Sel juhul on vaja säilitada rahu ja edasi minna, mitte üksi jäädes kapselduda. Tuleb rääkida – sõpradega, kodustega, vanaema-vanaisaga, mõnikord võib edasiviiv mõte tulla kuskilt mujalt.

Marta: Suur väljakutse on aidata näitlejal avada end uuest küljest. See tähendab ühtlasi, et lavastaja ei tohi lasta näitleja potentsiaalil raisku minna.

30. novembril 2020 tähistasime lavakunstikooli asutaja Voldemar Panso 100. sünniaastapäeva. Kas kool, mille Panso 63 aastat tagasi lõi, on muutunud?

Kalju: Midagi on kindlasti muutunud, elame ju hoopis teisel ajal. Aga kooli vaimsus on sama. Põhiline on jäänud samaks, ja see on hea. Häid asju ei peagi muutma.

Erik: Viimasel semestril ongi Lembit Peterson, kes on ise Panso õpilane, meiega paljusid tema ütlemisi ja õpetussõnu jaganud. Panso oli andekas teatrimees ja värvikas isiksus, kelle aura on koolis olemas ja kandub edasi.

Marta: Pansoga seoses on suur tänutunne, et ta on selle kooli loonud ja me saame seal õppida.

„Kõige all ja kohal on …“ koosneb neljast muinasjututõlgendusest.