Ühtne Eesti kool – Homo globalicus’e tootmise suurejooneline projekt ja rahvuse taandamine
Minu kujunemistee kulges Nõukogude Liidu ajal rahvaste sõpruse ideoloogilises õhustikus. Venestamise taotlust õppisin nägema ja tajuma isamaaliselt mõtlevate inimeste abil, samas aga säilis huvi ja poolehoid kõigile rahvastele nende omakultuurilises omapäras. Ning kaastunne rahvastele, keda represseeriti, hävitati ja alandati. Mulle anti vaid vihjamisi mõista, et olime ka ise üks neist.
Ma ei ole kunagi olnud selle vastu, et eesti rahva seas elab teiste kultuuride esindajaid, kui nad elavad siin lugupidamises meie kui põlisrahva vastu ja hoiavad samas alal oma kultuuri. Ent ühel tingimusel – me ise peame olema kaitstud nii maises kui vaimses mõttes, milleks on kultuur ja keel. Iga elav kooslus tõrgub, kui on tuldud teda kahjustama.
Tänapäeval on jälle liikvel rändevood, mis ei ohusta üksnes väikerahvaid, vaid ka meist palju suuremaid. Tajume eestlastena oma haprust, eestlaste osakaal Eestis öeldakse olevat vaid 65%.
Aga kartma ei pea ainult väliseid jõude. Meie poliitiline kultuur on kujunenud selliseks, et halbade otsuste eest ei vastuta keegi, sest puudub nii personaalse kui ka kollektiivse vastutuse põhimõte. Valitseb põhimõttelagedus ja rikutus. Rahvale pole otsustusõigust jäetud õieti milleski, ehk siis vaid (näiv) kaasamine, milles on võitjaks võim. Nii nad tohivad, kartma peab rahvas. Umbusk oma võimude suhtes paneb oma haprust tunnetama rohkemgi veel kui välised jõud.
Eesti kool ja eesti keel
Idee ühtsest Eesti koolist tundus algul sümpaatne, sest ma ei osanud veel kaalutletult läbi mõelda, mis selle kõigega kaasneb. Tundus, et võidab ja kinnistub meie keel. Nüüd, kui sellest on saamas poliitiliste otsuste jada ja ülistusobjekt, kutsub mingi minevikukogemustes kujunenud instinkt valvsusele. Kas ikka teeb eesti keeles õppimine kõiki eestlasteks? Ja mida teeb see eestlastele?
Igal vastuvõetaval suuremahulisel muudatusel pole üksnes tulemused, vaid ka tagajärjed, mille prognoosimine eeldab nii haridust kui haritust, mille tunnusjoonteks mõtlemis- ja mõistmisvõime. Haritus hõlmab muuseas ka eetikat, vastutust ja pühendumist. Aga ka pühitsemist teatud inimüleste põhimõtete teenimisse. Sest viimaseta jääb ka inimelu ise kõhetuks, vaid indiviidikeskseks saamiseks, ent mitte andmiseks. Meie pühitsus on senini olnud meie rahvus, kultuur, keel ja hariduseusk. Nüüd on need kaks viimast rakendatud mingi sõiduriista ette, mille kontuurid on alles ähmaselt aimatavad.
Margus Pedaste kirjutab oma artiklites mitte „eesti“, vaid „Eesti kool“. Seega on kool ja laps riikliku, mitte enam rahvusliku identiteedi kandjad. Rahvuse mõistet Pedaste tekstides ei eksisteeri, nagu tema valdkondlikel teemadel kirjutatud artiklites ei esine ka kasvatuse mõistet. Ühtsel Eesti koolil ei ole enam rahvusega pistmist, siin on mõeldud võrsuma globaalne kodanik.
Mida aga rahvus tähendab? Teatmekirjandusele tuginedes on see etnose arengustaadium, mida iseloomustab keelel, kultuuril, usul vms põhinev identiteet. Rahvust eristab etnosest eneseteadvus, rahvus määratleb ja piiritleb end ise, rahvas mitte. Kui ühe rahva liikmeks sünnitakse, siis rahvuse liikmeks kasvatakse, jagades samu müüte, kombeid, mälestusi, sümboleid, väärtusi ja traditsioone.
Rahvuste teke tegi võimalikuks suurejoonelise õhtumaise hariduse tema vaimses sisus, tänapäevased heaoluriigid ja kõrgtsivilisatsiooni arengu. Ühtse Eesti kooli idee annab sellele arengule tagasikäigu, tehes rahvusest multikultuurilise rahva, milles justkui muuseas on määratud kaduma ka eneseteadvus, isiksuse vabaduse tugisammas ning jõu allikas. Rahvuse süda on tema kultuur ning seda kandev vaimsus. Ent viimase kümnendi pedagoogilistest tekstidest on vaimsuse mõiste kadunud, nagu sealt on kadumas ka pedagoogika. Kogu valdkondlik teadmus tundub olevat pressitud digipuuridesse, mille varbade vahelt pressivad end välja vaimse tervise probleemid.
Eesti keel kui meie identiteedi üks sambaid tundub olevat ju kaitse all. Ent näiliselt. Me ei tea, milliseks kujuneb kõneldav ja kirjutatav keel „kultuuritundliku õpetamise“ tagajärjel „nüüdisaegse õpikäsituse“ tingimustes, sest mainitud teadlasi, kes viie toreda kirjeldatud mudeli taga, see nähtavasti ei huvita. Juba kogetud koolitegelikkusest on teada, et see keel kujuneb multirahvuslikes tingimustes lihtsustatud ja vaeseks, ilma sõnarikkuseta, abstraktsioonideta, kujunditeta ja nüanssideta keeleks – et ikka kõik aru saaksid. Tuleb ju olla erinevustele vastutulelik. Nagu tarbekeel pakendil.
„Nüüdisaegse õpikäsituse“ oludes polegi õpetajal vaja eriti rääkida. Kujuneb välja midagi sarnast igamehe olmeinglise keelega, milles kõrgkultuurilisi tekste mõista ega kirjutada pole võimalik.
Mis saab eesti lastest?
Nähtused, mille järele kultuurimuutjad-revolutsionäärid ei märka küsida, on eesti kultuur, eesti laps ja eesti õpetaja. Et mis neist saab ja kuidas nemad asju kogevad. Eesti kultuur on selle kava alusel mõeldud edasi eksisteerima võrdväärsena teiste kultuuride seas. Siin, meie oma Eesti kodumaal, mitte Kanadas ega Soomes.
Eesti kool ei ole järelikult enam eesti kultuuri keskne ehk eesti kultuuril ei peagi olema kodu, kus tunda end olulisena, kindlalt ja kaitstuna. Kõigil teistel meid „mitmekesisusega“ rikastanud kultuuridel jääb aga kuskil nende kodu alles, eriti teatud suurrahval ida pool. Pole vaja teha illusioone, siia voogavate kultuuride hoovustes kaovad unustusse Liivi, Underi ja Anna Haava luule, samuti Kalevipoeg. Tammsaare, ennemuistsed jutud, meie tundeelu kujunemist saatnud kaunid helindid, müüdid, legendid … Ehk rahvust koos hoidvad omakultuurilised lood, kaugemas perspektiivis ka eesti kultuur ise. Sest muust rahvusest laps ei pruugi tahta neid vastu võtta, küllap olemegi paljude teiste jaoks liiga isemoodi. Näiteks pole me kunagi kedagi okupeerinud, et nüüd patukahetsuses kõigile oma kodu avada.
Eesti keele kaduvikku saatmisele on valmistanud teed drastiliselt vähendatud eesti keele ja kirjanduse tunnid põhikooli vanemas ja gümnaasiumiastmes. Protestihäältest ei ole tehtud väljagi ja arupärimistele pole minister vastanud.
Kuidas hakkab käima eesti lapse käsi? Temast saab Eesti laps, kes hoolega lõimub ja lõimib teisi uutlaadi homo sovjeticus’e, uues versioonis homo globalicus’e liigiks. Keel on meel ja teadupärast ka mõtlemine. Ilus rikkalik kujundlik eesti keel, milles eesti laps saab kümmelda oma varases lapse- ja koolieas, loob eeldused nüansirohkeks kujundlikuks ning abstraktseks mõtlemiseks, sest keele abil avastab laps eneses mõtlemise imevõime. Lugedes emakeelseid kauneid sõnarikkaid jutte, raamatuid, hiljem romaane, saab lapse kujunev identiteet ja vaim osa eluteadmisest selle keerulisuses, inimloomuse paljutahulisusest, luule eksistentsiaalsest imest, ajastute sügavusest.
Rikkaliku ja kujundliku keele kontekstis kujunevad filosoof Hans Georg Gadameri tähtsaimateks nimetatud haridushüved, maitse ja takt, mille puudumisest meie mitmed sambaskandaalid märku annavad. Aga eesti kirjandus, mida on niigi õppekavas vähe, teeb nüüd alandlikult veelgi ruumi „kultuuritundlikule“ õpetamisele muulaste mentaliteetide ja meelsuse hüveks. Kas ongi rohke ilukirjanduse lugemiseta võimalik kujuneda inimeseks – ma kahtlen.
Keelelise vaesumise kaugem tulem on uute põlvkondade võimetus lugeda nõudlikumaid tekste, rääkimata nende loomisest. Kaob suutlikkus lugeda kultuuriajakirjandust, mida siiski oleme suutnud hoida elus. Nii võib Eesti laps kujuneda küll tööjõuks, käsutäitjaks, kasumi tootjaks, ent mitte enam kultuuri kandjaks. Kas eesti laps tahab selliseks saada, kelleks teda juba praegugi strateegiadokumentide kaudu tahetakse teha? Miks temalt ei küsita?
Mis ootab ees õpetajaid?
Mu üliõpilane kirjeldab oma essees õpetaja praegust olukorda: „Ideaalis peaks õpetaja suutma kõigepealt ära määrata kõigi olemasolevad teadmised, seejärel seadma õppijatele erinevad, nende võimeid arvesse võtvad ülesanded. Selle tulemusena peaksid kõik õpilased saama endale sobivad piisavalt väljakutseid pakkuvad ülesanded ning omandama midagi uut. Lõpuks tuleks hinnata igaühe arengut ja toimunud muutusi eraldi. Tekib paratamatult küsimus, kas see kõik on võimalik.
Teiseks takistavaks teguriks on lubamatult suured klassikomplektid. Soovitud isiklikku suhet ei saa tekkida, individuaalne lähenemine pole võimalik. Seetõttu kannatab õppetöö kvaliteet, laste eduelamused on vähesed, õpetaja energia kulub distsipliini hoidmisele, õpilaste aeg teiste järele ootamisele.“
Mis aga hakkab juhtuma veel suurejoonelise mitmekesisuse tingimustes? Ei mäleta, et õpetajatelt oleks kunagi küsitud europoliitiliste direktiivide vilka rakendamisotsuse eel nende nõusolekut või kuulda võetud nende arvamusi. Revolutsioonilised muutjad soovitavad veel säilivatele eesti koolidele ka õpetajaskonna kultuurilist mitmekesistamist ehk muulastest õpetajaid, et sihiteadlikult oleks väärtustatud mitmekultuurilisus ega jääks enam järele ka põlvepikkust eestimeelset poisikest. Meie õpetaja on harjunud vaikima ja kannatama. Poliitilistel tribüünidel on õpetajat näha haruharva.
Võib prognoosida, mis juhtuma hakkab. Õpetajate koolist lahkumine saab sisse veelgi suurema hoo. Õpetajata jääva multikultuurilise klassi ette võiks saata Margus Pedaste, tema salapärased teadlased ja Eesti 200 ning Reformierakonna poliitikud. Kui on teada, et paljud lastega pered tulid võõrsilt tagasi eesti kooli ja eesti keele pärast, siis kõige selle käivitamisel nad arvatavalt enam ei tule – on ju ükskõik, kus eestlastena hääbuda.
On tõenäoline, et kus võimalik, jäetakse lapsi veelgi enam koduõppele. Sünnib initsiatiive eestimeelsete erakoolide avamiseks, kuniks see võimalik. Vahest hakkavad nüüd lahenema regionaalprobleemid, sest venekeelsest pealinnast hakkab lahkuma väärikaid eestimeelseid inimesi, et oma lapsi panna emakeelsetesse maakoolidesse.
Valitud suuna kriitikutelt on kindlasti põhjust küsida: aga mida siis teie soovitate? Kuigi olen olnud kvantifitseerimise ideoloogia kui dehumaniseeriva lähenemise vastu, on just siin peatähtis arvestamine kvantiteetidega. Teadupärast säilib omakeelne keskkond, kui klassis on kõige rohkem kaks-kolm teise emakeelega õpilast. Kui neid on kolmandik või pool, loeb tugevama vägi. Sest keel on ka meel.
Eestlane kui eest ära mineja, nagu meie ammust taandumist suurtelt soome-ugri aladelt on tõlgendatud, astub vaikides kõrvale ka nüüd. Otsustavaks saab nende minekule multikultuuriline kool, kust võetakse ära oma lapsed. Kuna keel on ka meel, siis mis hakkab juhtuma meie meelega?
Uussisserändajate ja ka vanade olijate lastele on vaja varajases eas intensiivset eesti keele õpet, ja eesti kooli uks avanegu neile vaid hea keeleoskuse korral, ning vaid kriitilisele arvule klassi ja kooli kohta. Mitte sammugi ei tohi taganeda eesti kultuuri ainesest õppekavades, pigem tuleb seda taastada. Neile, kes keelt piisavalt ei valda, säiligu endiselt vene koolid ulatusliku ja väga heal tasemel korraldatud eesti keele õppega.
Kas pole meie Eesti riik mitte põhiseaduslikul alusel loodud eesti rahvuse koduks, ainsaks võimalikuks meie planeedil?
Ei saa aru, kust tuleb selline alaväärsustunne, et kui igal lapsel on Eesti kodanikuna õigus oma kultuurilisele identiteedile, siis eesti rahvusest lapsi see justkui ei puudutaks. Ka eesti lastel on ju täielik õigus oma keelele ja rahvuskultuurile; keegi ei kavatse laulupidu, Kalevipoega, Sipsikut ega vastlapäeva ära tühistada. Suuremas osas linnades-valdades-koolides on eesti rahvusest lapsed ja õpetajad jätkuvalt absoluutses enamuses. Nende eesti keele nüansirikkust ei ohusta miski muu kui üldine lugemisharjumuse kadumine, aga see on hoopis eraldi ooper, mis pole kuidagi seotud kultuuritundliku õpetamisega. Selleks, et venekeelsed lapsed saaksid eesti keele selgeks eestlastega koos (gümnaasiumis, ülikoolis, elukestvas õppes) õppimiseks piisavalt heal tasemel, peavad nad igapäevaselt eestikeelsete eakaaslastega suhtlema. Kuidas see (Lasnamäe vs Viimsi) logistiliselt toimima hakkaks, on muidugi eraldi teema. Pakun, et ei hakkagi. Aga arvata, et eesti lapsed venelastega koos õppimisest venestuvad või vaimust vaesuvad vms, on minu meelest oma rahvuse suhtes alahindav ja solvav. Kurb lugeda, kui varem humanisti mulje jätnud inimesed kirjutavad, et muulasi võiks eestlastega kokku lubada ainult läbi range sõela ja vähesel arvul, hea veel, et mitte läbi teravatipuliste valgete kapuutsidega komisjoni.
Otsustajateks tohiksid olla vaid need kes asja ügakülgselt tunnevad. Moevooludesse ei tohi lennata ei keel ega rahvuslik eripära.Hoidkem oma kaunist maad.Hinnakem neid kellel on tarkust seda hoida.
Olen autorile tuttav,on au olla koos töötanud koolis ja nüüdki suudan minna,kui vaja veel kooli ,kui kutsutakse…Kutsutakse aga Õpetajat,mitte pedagoogi ja sellest tahan avaldada oma arvamust..Noortele läheb Eluväärtuste tegeliku väärtuse üles leidmine aina raskemaks,sest neid kasvatatakse kuulekuse,karjääri ja rikkuse saavutamise vaimus.isegi surutakse peale ihulist isiklikku vabadust vastutuseta PEREKONNA,ÜHISKONNA JA JUMALA EEST.Tõelised Vaimsed seisukohad on mitu põlvkonda tagasi maha jäetud ja sellepärast juba nsv liidu ajal olime kristlastena sisevaenlane nr.1-Ega olukord pole muutunud,sest võimuahne süvariik on ju tehnokraatliku projekti kasutusele võtnud ,mille tähtajaks on 2030 aasta..Meie kõik vist ei ela selleni,,sest me endi seas on rõõmustajaid olemas,kes tahavad ,et nõrgad ,vanad kiiremini sureksid,siis jääb ju meile kõik vara,kuid kas ka kogemused ja eluväärtusi kandvad teadmised?Halastust tundmata rahvas on määratud …hukule! Põhjus on peidus selles süvariigi rakandatud Inimkonna hukkamise idees enda rikastumise ja “rahuriigi ” loomise ideel koos antikristusega..See pole muinasjutt,vaid tegelikkus,mida suur hulk enam uskuda ei suuda,sest pole algteadmisigi Vaimsusest..See on sama,mis matemaatika tunnis hakata õpetama Kõrgmatemaatilist valemit…Ei,pole enam võimalik ilma Vaimsust õpetamata toimuma hakkavat ja uue maailma korra loomisega tekkinud viletsuse aega. seletadagi,sest Piiblit ei tunne isegi suure hulga meie noorte Vanemadki.. ajakirjanikud ja poliitikud….Õpetama aga peab lootustandvalt,et me Elame ja ei ole nekrofiilia kummardajad.Me halastame,kuigi süvariik ei halasta..Me Armastame ja rõõmustame üheskoos Tõega,kuigi nii Reps kui Ansip kui Ratas on Jumala Sõna tundnud,kuid Jumalat mitte tunnetanud,ega elanud” puhtalt kui tuvid ja targana kui maod.”.Nad on reetnud Eluväärtusi ja selliselt nad ka lähevad ajalukku,kui meelt ei paranda ega too Rahvast välja valendikule metsast välja…Me aeg on Jumala mõõde ja me peame Lapsi tooma Armastuse ja Tõe rüppe,sest on Aeg,Ajad ja Pool Aega… ,mida ka vaja neile seletada…
Ma jagan siin toodud seisukohta ja argumente täielikult, nii et selles mõttes pole mul midagi lisada. Ma tahaks väga näha, et need, kes seda “ühtse Eesti kooli” projekti veavad, võtaksid südame rindu ja püüaksid siin toodud argumente ümber lükata, nii et saaks tekkida sisuline diskussioon. Pea alati ei vastata üldse kuidagi, või siis räägitakse mingit üldist juttu, konkreetseid vastuväiteid ignoreerides. Omalt poolt laiendaksin seda (loodetavasti kujunevat) diskussiooni sellega, et väidan, et ettekujutus rahvusriikide paratamatust asendumisest ühetaolistel liberaalsetel väärtustel seisva globaalse maailmaga, on teaduslikust seiskohast väär ning globaalse inimkonna seisukohast hukatuslik. Selle väite põhjendust (kärbitud kujul) vt https://leht.postimees.ee/7121212/tiit-karner-avatud-uhiskond-on-vale-ideaal
Milline on autori positiivne programm? Või jagab ka tema PISA eufooriat, et meil on universumi parim haridussüsteem ja midag paremaks enam teha pole võimalik?
Valus tõdemus.
Kas haridus võib olla toode, mida kohustatkse tarbima,
Kas õpetamine on teenus, mida õpilane on kohustatud tarbima 7-19 eluaastat?
Suur aitäh Tiiu Kuurmele, oma kunagisele õppejõule! Olen ise kogu aeg olnud täpselt sama meelt ning sel teemal samuti kirjutanud ja tuliselt diskuteerinud “eestistajatega”. Minu arvates on meil vaja parema ja süvendatuma eesti kultuuri, kirjanduse ja eesti keele õpetusega eesti koole, vene koole jt Eestis. Mitte aga rahvuste kokkusegamist üheks virrvarriks. Eestist ei pea ehitama mini-USA-d.
Olen nii artikli autoriga kui Tiit Kärneri seisukohaga jäägitultpäri jaleian, et igasugune “avatuse” jutt on sõnaprügi mis ainult risustab hariduse nii mõtet kui ühiskonda. Millele me peaksime avatud olema – kas valele, varastamisele ja perverssustele??? Seda nn “haridust” on reformitud kogu nn isesesvuse jooksul jajõutud selleni, et tänased isegi lõpuklasside õpilased eitea meie ajaloost ega isegi lähiminevikust kuigi palju või tegelikult peaaegu mitte midagi.
Muuseas täienduseks. Kui ma oleksin ette teadnud, et minu kommentar avaldatakse vaid peale HEAKSKIITMIST – poleks ma kohe kindlasti hakanud seda siia toksima. Kui ainult HEAKSKIIDETUD arvamused on kõlbulikud – siis olgu nad olemata.
Tiit Kärnerile. Rahvuslus ei ole anakronism. Jah, see ei tule iseenesest, selle eest tuleb nö. võidelda. Ja paraku väikeriikidel/rahvastel muud valikut pole, kui me tahame ise otsustada ja oma rahvusriigis elada.
Praegu elame sellises liberaalses maailmas, kus religiooni ja rahvuslust tehakse maha. Aga küll te näete, et kord see pöördub. Või meie ei näegi seda… Aga see on suhtumise ja hoiaku küsimus, millises riigis ja sootsiumis me tahame elada; samuti meie lapsed.
1 näide. Mind on alati Jaapan oma eripärasusega, aga ka väga suure rahvusliku omapäraga imponeerinud. Teate milline on täna Jaapani rahvuslik koosseis? See on 98%!!!
P.S. Tiiu Kuurmele kiitus julguse eest võtta sõna rahvusluse teemal.
Hei
Olge nii kena ja tehke siin avaldatud tekstide puhul ka nii, et kirjutatud kommentaaride lõikude vahele jäetud taandread/vahed säiliks, mitte nii, et kogu tekst jookseb üheks kirjatükiks kokku. See palve progejale edasi anda.
Kolleegid-vaidlejad!
Üritan probleemi veelgi keerulisemaks teha …Hm! Vaadake ringi – meie eestikeelne kool ja kodud pole kaugeltki kasvatanud E(e)estimeelseid inimesi-? Või kaegem meie iseseisvuseelsesse aega – meie haritlased-poliitikud üle saja aasta tagasi olid Eestis saanud põhiliselt saksa- või venekeelse gümnaasiumi hariduse, õppinud Piiteris, Berliinis, Köningsbergis, Riias või ka Helsingis. Aga Eesti oli neile kallis (deduktiivne mõtlemine-näited) ja nad andsid kogu oma elu Eestile…
Kuna tegelen hetkel pisut Juhan Torgi hiigeltööga, siis – uskumatu, aga KOGU tema haridus oli võõrkeelne (!), kuid Torgist sai ometi meie EMAKEELSE kooli ja haridusteaduse arendaja (praktikas ning teoorias). Miks oleme ta nüüd TEADUSKAUGETE välismaalaste vastu välja vahetanud?
Riike on mitmesuguseid (Heiki Epneri arvamusele tuginedes):
1. Riik kui omaette eesmärk, kõrgemal inimesest ja ühiskonnast, mille järgi end defineeritakse, on impeerium. Prantsusmaa oli impeerium, NSVL jpt teised samuti.
2. Meil on riik vahend, eesmärgid on kirjas põhiseaduses. Ainult üks neist – keele ja kultuuri säilimine – eeldab Eesti Vabariiki. Teised on realiseeritavad suvalises koosluses.
Kui see üks pole oluline, siis muutub kõik multikultuurselt/imperiaalselt lihtsaks. Praegu koondunud tõsiste multikulturistide ÜhtseEestiKooli jõuk – TÜ, HTMi MTÜd, Eesti200 ja Reformierakond – annab de facto koondamisteate Eesti Vabariigile.
Me peame eesti rahvana täna uuesti kogu oma jõu kokku võtma nagu seda 1988-91 suutsime, et oma põhiseaduse preambulis kirjapandut kaitsta. Eesti riik on loodud eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmise läbi aegade. 350-aastane eesti kool kui eesti keele kodu peab säilima.
Tänan Pierret arvamuse eest.
“Nõustun täielikult Tiiu Kuurmega:
Uussisserändajate ja ka vanade olijate lastele on vaja varajases eas intensiivset eesti keele õpet, ja eesti kooli uks avanegu neile vaid hea keeleoskuse korral, ning vaid kriitilisele arvule klassi ja kooli kohta. Mitte sammugi ei tohi taganeda eesti kultuuri ainesest õppekavades, pigem tuleb seda taastada. Neile, kes keelt piisavalt ei valda, säiligu endiselt vene koolid ulatusliku ja väga heal tasemel korraldatud eesti keele õppega.”
SEE ON REAALSELT AINUS TEE.
Kurb näha, et teenekas pedagoogikateadlane on astunud “gaasikeeramise” paatose libedale teele. Arikkel kütab igas lõigus üles emotsioone, aga selle kõrval pole toodud ühtegi teaduspõhist lahendust, mida siis täpselt teha, et kõik Eesti kooliõpilased omaksid tugevat Eesti riigiidentiteeti ning valdaksid gümnaasiumi lõpetades C1 tasemel eesti keelt. “Väga heal tasemel korraldatud eesti keele õpe” etnilistes getokoolides? Nagu päriselt? Tere III Reich!
Margus Pedaste jt teadurite lõppjäreldused Ritarände uuringu raames põhinevadki nendest Eesti koolidest saadud andmetel, kus õpetajad juba praegu reaalselt õpetavad mitmekeelset ja mitmekultuurilist klassi.
Võttes arvesse sõnakasutust, nagu “uutmoodi homo sovjeticus”, “Margus Pedaste ja tema salapärased teadlased”, “revolutsioonilised muutjad” jne., tekib õigustatud hüpotees, et ehk äkki autor soovib senise teadlasetöö vahetada välja poliitikukarjääri vastu ekre ridades.
Õpetaja Leht on rohkem-rohkem muutunud paremäärmuste hääle kajastajaks – alles hiljuti oli siin artikkel, kus tehti väga madalalt maha noort meesõpetajat, kes seisis direktori töökiusu vastu.
Nüüd rünnatakse inimesi, kes teevad süsteemselt arendus-teadustööd haridusteaduse valdkonnas.
Lisaks, klassis ei ole _eesti_ õpilased – klass on suurem, kui (sini-)must-valge maailm. Iga õpilane on erineva taustaga inimene. Soovitan kasvatusteadlasel alustada põhilisega – inimene on alati rohkem väärt ja peame väärtustama, kui ükski (sini-)must-valge idee.
P.S. Groteskne on jällegi vaadata, et kuidas artikli autoril pole probleemi siunata Eesti presidenti süstemaatiliselt sotsiaalmeedias.
Aitäh väga hea artikli eest!
Mul on tunne, et inimesed (nagu ka siin kommentaariumis paar kirjutajat), kes elavad väljaspool Tallinnat, ei taju probleemi tõsidust. Pealinnas ei tundu eestluse säilimine sugugi nii iseenesest mõistetav olema nagu see lõunaeestlasele näib. Ja eesti rahvuse püsima jäämisest rääkimine ei ole automaatselt EKRE.
Globaalses mõõtmes mikrokogukond nagu eestlased ei jää rahvusena kestma, kui eestlaste elukeskkond tervikuna, sünnist surmani, integreeritakse suurrahva kultuuriruumiga, eelkõige keelekeskkonnaga, ega ole ühtki varjupaika.
Eesti kool on Eesti riigis ainus koht, kus meie väikese, alla 1-miljonise rahva liige on ainult oma rahvuse keskel, eesti emakeelses keelekeskkonnas. Ei maailmas ega Eesti riigis muud sellist füüsilist keskkonda ega kohta praktiliselt enam pole.
Segakooli õppekeel on eesti keel, ent köögikeeleks vene keel. Vene kodukeelega lapsed küsivad ka tunni ajal üksteiselt asjade kohta vene keeles, rääkimata vahetundidest. Lastel on nutitelefonid koolis kaasas – mis te arvate, mis keeles on sõpradega üheskoos või omaette vaadatavad videoklipid? Mis keeles toimub telefonivestlus oma koduste ja sõpradega? Kellelegi ei saa keelata oma emakeeles rääkimist. Kes keelab lapsel oma ema või vanaemaga emakeeles rääkimist, kui telefonikõne koolipäeva ajal koolimajas või kooliõuel? Kui ema või muu pereliige tuleb kooli lapsele järele või lapse arenguvestlusele?
Koolimaja ja -õu kaigub vene keelest, alates 1. klassi aktusest.
Eesti lapselt ei võta mitte keegi ära võimalust suhelda eesti keeles oma vanemate, õdede-vendade, sugulaste, sõprade, klassikaaslate, õpetajate, treeneritega jne jne. Kui eesti laps kuuleb vahetunni ajal vene lapsi omavahel vene keeles rääkimas, siis ta ei saa sellest traumat ega muutu venelaseks.
Kooliõu kaigub vene keelest? Jajah, ja sihvkakoori on kindlasti kõik kohad täis ja kohe tuleb nurga tagant bajaaniga karutaltsutaja, budjonnovka peas.
Ma ei saa aru, mis mentaalses okupatsioonis inimesed jätkuvalt elavad.
Kersti Kiviruut, Teie juba olete teadlasetöö välja vahetanud poliitiku-globalisti karjääri vastu.
Tundub, et Te ei tea absoluutselt mitte midagi ajaloost, I EV-s olid ka eesti, vene ja saksa koolid, rääkimata juudi koolidest, eraldi. SEE ON ELEMENTAARNE, kui ei ole tegemist impeeriumiga. Teil puudub täielikult elementaarsemgi respekt selle maa ja eesti rahva vastu. Kus Teie sugused küll kasvavad?
Teie põhiviga on loomulikult see, et Te inimese IDENTITEETI ei tunnista, vastavalt on ka rahvas vaid tainas ühetaoliseks globaalvormimiseks.
Ma saan aru, et olete ka soolise ja päriliku identiteedi kaotamise tulihingeline pooldaja a la Eesti200. Mis pärast kõigi identiteetide kaotamist inimesest järele jääb, lödistatud narts, see ei näi olevat Teie asi.
Ma soovitaks Teil inimestest, aga eriti koolist ja lastest väga kaugele hoida. Isegi nõukajal ei tehtud lastest homo soveticusi sellise innuga kui nüüd homo globalicusi. 1960-1980 oli Eestis haridusminister Ferdinand Eisen, vana hea ausa I EV aegse kooliga mees, kellele me väga suure tänu võlgneme.
Ja mis on Teil HEA VENE KOOLI vastu, mis on põhiosas riigikeelne, kuid kus NB!! on ka ulatuslik vene keele, kirjanduse, ajaloo jmt programm (mida eesti kooli toppida pole kuidagimoodi võimalik)? See tagaks vene laste ausa vene identiteedi, kuid ka hea riigikeelsuse ning Eesti riigi suhtes täisrespekti. Ainult ausa identiteediga ja endast lugupidavad rahvad suudavad teisi rahvaid enda kõrval austada – ka see on ELEMENTAARNE TÕDE.
Ühe mitmes ülikoolis õppinud inimese arvamus:
Me oleme jõudnud ülimalt absurdsesse olukorda, kus seltsimees Brežnev Puhmaskulmu eestlaste kool oli märgatavalt humaansem ja eestlust väärtustavam (räägin reaalsest olukorrast, kus ma elasin ja õppisin!) kui Eesti200 vägivaldne visioon, kus enam eestlaste kooli ei ole. On nn ühtne kool, mida promotakse peavoolus tülgastuseni (põhiseadus meie peavoolu ei huvita?) ning mille altarile ohverdab lakkamatult ka meie rahvusülikool (!!!). Kui homme pandaks Tartu Ülikooli peahoonesse üles suur ja värviline Brežnevi pilt, siis oleks see vähem eestlusega vastuolus kui praegune halastamatu tegutsemine.
See on õudne fakt. Kas rahvusülikooli on tormijooksuga üle võtnud kurjad eestlusevastased jõud? Küsimus oli retooriline. Võin kinnitada, et tühjadest südametest tuleb seal läbi hüpata nagu tsirkusetiiger leegitsevatest rõngastest. Tühjade südamete diktatuuri peetakse rahvusülikoolis täiesti normaalseks, uueks peavooluks, noh.
Seltsimees Stalin Sasivuntsi ajal saadeti ilmsüüta inimesi vangilaagritesse. Oli ka neid õnnetukesi, kelle tarbeks oli seltsimees Sasivuntsi arvates neli seina kolm seina liiga palju. Nemad kandusid pärast kuklakuuli teispoolsusesse. Paljud ilmsüüta eestlased jäid aga vabadusse. Nemad õppisid eesti keeles eestlaste koolides! Mul on kodus kooliraamatuid, mida kasutati siin kamraad Hitler Hirmsa ajal. Kõik on eesti keeles ja neid kasutati eestlaste koolides. Kui jätta kõrvale vangistamised ja hukkamised, siis suhtusid Stalin ja Hitler eestlaste kooli inimlikumalt kui praegused sadistid ühtse kooli liikumisest. Selline asi tarretab vere.
Gorbatšov Tallinnas 19.02-21.02.1987.
K.Vaino vabandavalt Gorbatšovile:”…vabariigi saavutused nõukogude võimu aastail tulenevad esmajoones vennasrahvaste abist…Kõik ei ole loodud ainult eestlaste kätega…Mitte kõik kollektiivid ei ole meil oma koosseisult küllaldasel määral internatsionaalsed.” RH 24.02.1987.
F.Eisen 1987. “Mis on meil (ENSV) internatsionalismi väljund? – Rahvaste mehhaaniline segamine.”
Siin ei ole viiteid sellele, mis loodusele omane: iga elus süsteem struktureerub. See tähendab muuseas ka rahvuste teket. Iga looduslik objekt kaitseb ennast ja oma liiki (muidu neid polekski olemas). Mis võib juhtuda, on hästi näha kahe naaritsa liigiga: sissetungija lihtsalt hävitas kohaliku põlisliigi. Kitsendused migratsioonile looduses on praeguseks loomulikud ning väga rangelt kontrollitavad sellesama inimese poolt.
Olles näinud väga pika aja jooksul reaalset immigratsiooni toimimist, jääb ainult nõustuda artikli autoriga. Põlisrahval pole mitte mingit kohustust kedagi ’integreerida’. Kes tahab, see integreerub ise, kes ei taha, seda ei saa ka sundida. Meilgi on väga palju olnud lausa rahvuskangelasi, kelle päritolurahvus pole eestlane.
Mis juhtub ‘ühtse rahva’ kujundamise katsetega, on olnud ajaoos hästi näha. NL-i lagunemine läks suhteliselt väheveriselt, aga nt kultuuriliselt palju ühtlasema Jugoslaavia (ka ju samasugune kunstlik moodustis) lagunemine oli väga verine.
Mis puutub aga kooli, siis eesti kooli jäämine eesti kooliks on vaid üks, kuigi vast olulisim meie rahva mure. On palju muud, mida juba teeb HTM ja veel hullemat kavandab – laste mentaalne vägistamine (mõnigi asi ei lähe vene koolis läbi?). Kui lapsevanemad ei võta oma laste kaitsmist enda kätte, on neid raske kaitsta ka teistel.
Mis aga puutub praegust Eesti presidendi kohuseid täitvat isikut, kes pole siiani aru saanud oma ameti sisust, siis tema siunamine on väga pehme käsitlus.
Artikkel osutab õigesti, et eesti kultuur näitab tänapäeval allakäigu märke. Kuid seda dekreoliseerimise teooria alusel, millele siiamaani ei ole mitte ühtegi empiirilisteaduslikku kinnitust.
Decreolization
https://en.wikipedia.org/wiki/Decreolization
Võtaks alustuseks allakäigu teema. Endise muinsuskaitseinspektorina ja haridustöötajana, ka hiljutise pedagoogikateaduse magistrina, olen tuttav niihästi eesti kultuuri kui ka hariduse alarahastusega. Kultuuri olemuseks on enda eest hoolitseda ehk seda kultiveerida, nagu osutas juba selle mõiste vermija Cicero. Kui kultuur enda eest ei hoolitse, käib see alla ja hääbub teiste, enda eest hoolitsevate kultuuride keskel. Samas, kultuuride õitseng paljukultuurilistes keskkondades, nagu näiteks Vahemere (Ateena Liit) ja ka Läänemere basseinis (Hansa Liit) on kultuuriajaloos tavaline.
Kui riik alarahastab oma kultuuri ja haridust ning soodustab kultuuri allakäiku selle läbi ning akadeemik taandab selle ohu immigrantide sissetungile, siis see on lõivumaksmine paremaäärmuslikele ideoloogiatele, mis on Eestis levima hakanud.
Muidugi on üskkeelne kool mitmekeelses kultuurikeskkonnas halb mõte. Seda kinnitab postkoloniaalsete mitmekeelsete maade kogemus niihästi üks- kui ka kakskeelse koolihariduse rakendamisel, mida on rohkelt uuritud ja dokumenteeritud. Muuhulgas mäletame hästi ka eesti koolide kakskeelse koolihariduse eeliseid ükskeelsete riigikeelsete koolide ees meie nõukogude minevikus, millele osutab ka Tiiu Kuurme. Kuid seda mitte selle pärast, et eri kultuuridest lapsed hakkaksid vastastikku kultuure solkima, nagu vihjab artikkel, vaid sellepärast, et laps ei saa õppida matemaatikat ja geograafiat õpikust, mis on kirjutatud keeles, millest ta ei saa aru. Me rakendame rahvuslikku argumenti olukorras, kus küsimus on hoopis rahanduspoliitiline: mitmekordistada kulutusi õppematerjali tootmiseks, metoodika väljatöötamiseks ja pedagoogilise kaadri väljaõpetamiseks vastavalt õppekeelte arvule; kuid oleme täiesti ära unustanud humanistliku argumendi: igale lapsele tuleb tagada võrdväärne areng sõltumata päritolust ja kultuurilisest kuuluvusest.
Veel paar sõna seesinatsest rahast. Me oleme kaotanud arusaamise, milline on riigi roll tegelikult riigieelarve koostamisel nii, nagu seda kirjeldab empiiriline majandusteadus. Seda paljuski monetaristliku fiskaalpoliitika järjekindla propaganda tõttu, mis kestab juba aastakümneid.
Ma ei soovi siin algatada majandusteaduslikku arutelu, aga kui keegi selle teema üles korjab ja vastab, siis minugi poolest, miks ka mitte. Osutaksin, et maailmamajanduse põhivoolu on sisenemas neo-Keynesiaanlik modernne rahandusteooria (Modern Monetary Theory, MMT) mis loodi 1990tel aastatel Newcastle’i Ülikoolis Austraalias. Soovitaksin pöörata tähelepanu sellele, mis hakkab nüüd toimuma Ameerika Ühendriikide hariduselus, kui uus president Joe Biden määras Senati rahanduskomisjoni eesistujaks Bernie Sandersi, kelle majanduslikud nõustajad, eesotsas Stephanie Keltoniga, on modernse rahandusteooria paradigma esindajad. Vaatame, kas hariduselu hakkab Ameerika Ühendriikides edenema ja kas see viib USA pankrotti.
Härra Ksenofontov!
Aituma huvitava arutelu eest, aga elukogenud ja koolis kaua töötanud inimesena on mul mõned EELISED Teie ees … Hm!
Dekreoliseerimise teooria on vaid TEOORIA! Aga TEADUS ütleb, et viimastel aastakümnetel on alanud vähemalt Euroopas inimeste arukuse (IQ) langus – Eestil 2001-2012 ca 8 (!) standartpunkti. See on tuntav juba meie elus – ka kommentaarides. Just väikerahvastele ohtlik! (vt kasvõi “Carpe diem!”)
Ka hariduseta (rumal) inimene levitada-avaldada tänastes oludes emotsionaalseid “ARVAMUSI”… Nende jaburus-rumalus meeldib just meediale (ka Joala-mälestusmärgi saagas). Sain äsja valmis pikema teaduspõhise essee uurimistöödest koolis, aga … mitte keegi ei soovi seda avaldada – kes seda loeb? Veel 40 aastat tagasi oleks “Nõukogude Kool” (hiljem Haridus, mida enam pole) selle kindlasti avaldanud… Just RAHA hukutab kultuuri!
Lugupeetav Peep Leppik!
Osutaksin, et teaduslik toodang on metoodiliselt kogutud andmestik ja selle andmestiku põhjal loodud teooriad ehk tegelikkuse mudelid. Teadust väljaspool kogutud andmestikku ja loodavaid teooriaid ma ei näe. Ka kõiksugused oletused ja arvamused, mis on ilma empiirilise andmestiku toeta, jäävad, parimal juhul, kinnitamata hüpoteesideks. Näiteks teie arvamus teisest inimesest või oma eelistest (?) teise inimese suhtes, kelle kohta teil ei ole andmeid. Kuid isegi isikuandmete olemasolu korral ei päde argumentum ad hominem ei teadusliku ega filosoofilise argumendina.
Tõsi, ka selline teema on kasulik ühiskonnas aeg-ajalt läbi arutada, mis on teadus, kuna humanitaarteadus muutub koos muutuva inimese ja ühiskonnaga.
Kui mõttevahetust jätkata, siis võiks väiteid tegelikkuse kohta varustada vastavate viidetega. Emotsionaalsete hoiakutega ei ole palju midagi peale hakata. Ma saan aru, et teema on ärevusttekitav, kuid püsigem siiski ratsionaalselt tasakaalukad.
Nõutuks jättis mind teie viimane lause “raha hukutab kultuuri”. Kas teete ettepaneku õpetajatele haridustöö eest natuuris maksta?
Lgp. Tiiu Kuurme
Tänan, et lõikasite selle mädapaise lahti. Kommentaariumist on näha, et paise sisalda uut viirust, mis on juba laiemalt levima hakanud.
Lugupeetud Õpetajate Lehe kommentaarium ja toimetus!
See on esimene Õpetajate Lehe kommentaariumi lõim, kus ma võtan sõna. Ma mäletan, et aastaid tagasi, seda lehte veebist lugedes, tundsin kergendust, et sisuline ja kultuurne suhtlus on eestikeelses sotsiaalmeedias võimalik. Täna ma seda kahjuks ei tunne. Ka siin on kommentaariumi õhkkond muutunud mürgiseks, ei jää delfist palju maha.
Teemad, mida arutatakse Õpetajate Lehes, on üliolulised eesti hariduseelu jätkamisel ja meie ühise keele ja kultuuri tuleviku kujundamisel. Tiiu Kuurme artikkel puudutab samuti üliolulisi teemasid. See on tore, et ta seda arutelu alustas. Kuid lugejaskond, nagu näha, on minetanud oskuse niisuguseid olulisi ülestõstetud küsimusi avalikus arutelus edasi kanda.
Ma tõstaksin siin esile Tiidu, kes postitas 28. jaanuaril 2021 kell 16:52: “Lgp. Tiiu Kuurme
Tänan, et lõikasite selle mädapaise lahti. Kommentaariumist on näha, et paise sisalda uut viirust, mis on juba laiemalt levima hakanud.”
Soovitan lugeda Vikipeedia artikleid
Internetitroll
https://et.wikipedia.org/wiki/Internetitroll
ja
Internet troll
https://en.wikipedia.org/wiki/Internet_troll
Inglisekeelne artikkel on põhjalikum, kes inglise keelt ei valda, soovitan kasvõi guugli tõlkes üle vaadata.
Nende artiklite valguses on näha, et kommenteerija Tiit vastab interneti trolli karakteristikutele. Ehk maakeeli öelduna: Tiit on interneti troll. Ta esineb anonüümselt, vihjab midagi samuti anonüümselt ja äärmiselt ebameeldivalt, ilma igasuguse põhjenduseta, ilma igasuguse faktilise või millegi muu pooles sisuliselt väärtusliku panuseta sellesse lõime. Mida niisugune kommentaar saavutada suudab? Kui Tiidu sõna jääb viimaseks, siis õnnestus peamine eesmärk: lõpetada selle üliolulise teema arutelu. Kuid see kommentaar on piisavalt solvav ja emotsionaalselt laetud, et keegi võib tunda end riivatuna, või hoopis julgustatuna, ning see arutelu võib pöörata obstsöönseks nagu delfi arutelud, kui toimetus seda lubaks. Osutaksin, et sellessamas kommentaariumis inimeste kokkuvõttev nimetamine “mädapaiseks” vihjega, et mõni siin sõna võtnud inimene on “viirus”, on obstsöönne.
Trollide eesmärk on sisulised ja arukad arutelud sotsiaalmeedias, veebis, kraavi lasta.
Mul tõesti ei ole Tiidust ei sooja ega külma. Kui ma raporteerin Twitteris taoliste anonüümsete halvustamist või ähvardust sisaldavate postituste peale, on Twitter reeglina alati niisugused kontod sulgenud.
Küsimus Õpetajate Lehe moderaatorile: miks te lubate trollimist Õpetajate Lehe kommentaariumis?
Lgp. Andri Ksenofontov.
Probleemi tuuma tuleb vaadelda iga külje pealt. Päiksegi valgus langeb maale 360 kraadi ulatuses. Lugesin siinset debatti huviga … kuni Teie epateeriv sildistamine selle jätku võimalikkuse blokeeris.
Lugupeetud Kersti Kivirüüt ja noor meesõpetaja,
On piinlik lugeda nii piiratud ja rassistlikke äärmiselt ignorantseid ja teemat mitte valdavaid kommentaare.
Teaduspõhiseid lahendusi ega isegi uurimusi, rääkimata töötavast eeskujust maailmas ei ole utopistide “Ühtse Kooli” mudelil. Vastupidi Euroopa on täis näiteid kuidas selliste segakoolide tase kukub kolinal ja kultuurrahvuste lapsed põgenevad erakoolidesse.
Tuletan Teile lahkesti ka meelde, et ENSV lõppes meil muide 30 aastat tagasi- saan aru, et see on olnud Teile suur pettumus ja kommunistlik ideoloogia, mille järgi oma juurte ja kultuuriidentiteedi üle uhkuse tundmine- selle väärtustamine ja kaitsmine, mis on tavapärane muide elutervetele Euroopa kultuurrahvastele, on Teile nagu kommustlikus ideoloogias natslik element ja “Kolmas Reich” jne. … Soovitan silmaringi avardada ja viia end kurssi euroopa kultuurrahvaste suhtumisega on rahvusesse ja kultuuriidentiteeti.
Samuti juhin tähelepanu, et enamik praktikuid ja pedagooge, kes segakoolides ja lasteaedades õpetavad vastupidi toovad välja ohte nagu nt, et koolides läheb rõhk muukeelsete järelaitamisele, selliste koolide keelekeskkond on venekeelne jnejne.
Pedaste ja co muide esindab otseselt E200 poliitideoloogiat tagurlikku ja ENSV-aegset, on häbiväärne tõesti, et TÜ-s töötavad inimesed tegelevad poliitideoloogiate ilma häbita propageerimiseta. Viitan ka Teie funkstionaalsele lugemisoskusele- vb toote siis mõne viite- kus on RITA Ühtse Kooli raames mõni “teadustöö”, “uuring” või “toimiv eeskuju maailmast”? On vaid mõned kallutatud küsitulsed ja hullunud ideoloogide nägemused, mis kuuluvad ulmefilmide Frankenstenide tootmise valda- äärmiselt ohlikud eksperimendid meie lastega.
…
Lugupeetud Maris Kaldaru!
Sain teilt vastulause, mida ma tegelikult ootasin. Te osutasite õigesti, et ma sildistasin, astudes sellega üle argumentum ad hominem üldreeglist.
Kuid see ei olnud ainus kord, kus ma olen selles lõimes kedagi sildistanud. Ma sildistasin Tiiu Kuurme autoriks, moderaatorit moderaatoriks, toimetust toimetuseks ja kõiki selles lõimes osavõtjaid kommentaariumiks. Kui me käime konverentsidel, siis seal antakse ka igale osavõtjale nimesilt rinda. Ka see on sildistamine.
Kui keegi võtab ühiskondlikus grupis selle või teise aktiivse rolli, siis selle rolli nimetamine on legitiimne sildistamine ja vajalik selleks, et grupi liikmetel säiliks selge ülevaade sellest, mis grupis toimub. Ma sildistasin trolli trolliks. Saan aru, et see võib tunduda ehmatav, sest niimoodi näpuga tavaliselt ei näidata.
Kui teil õnnestub veenvalt demonstreerida, et minu poolt viidatud internetitrolli kriteeriumid ei kehti kommenteerija Tiidu kohta, siis võtan kõik etteheited temale ja ka Õpetajate Lehe moderaatorile tagasi. Senimaani aga loodan saada vastust, miks on trollimine siin lubatud, või vähemalt, milliste määratluste ja põhimõtete alusel käsitleb Õpetajate Leht trollimist.
Osutaksin veel, et arutlus selle üle, kellel on missugune roll grupidünaamikas, ei mõjuta mitte mingil moel teema enda arutelu, millega grupp tegeleb. See on rohkem kodukorra küsimus, mida korraldab tänuväärselt moderaator. Seepärast pareerin etteheite, et kodukorra laadsete küsimuste ülesvõtmine arutelu ajal kuidagimoodi blokeeriks arutelu, kui antud juhul alusetu. Nagu märkasite, arutelu jätkub peale minu ja teie sõnavõttu.
Kordan veel oma seisukohta: artikli autor Tiiu Kuurme on tõstatanud üliolulise teema, mida tuleb avalikult arutada. Kuid tehkem seda, palun, teadusliku või vähemalt ühiskonnateadliku tõsidusega ja ärgem mingem isiklikuks.
Lugupeetud Triin Teramäe!
Ma aiman teie vastuses Kersti Kivirüüdile ja noorele meesõpetajale mõnda möödarääkimist. Osutaksin, et on kaks erinevat teemat:
1. Kakskeelse ja ükskeelse koolihariduse eelised ja puudused.
2. Eri kultuuridest ja erineva emakeelega laste sobitamine ühte ja samasse kooli.
Mina loen “Ühtse Kooli” mudeli puuduseks seda, et loobutakse kakskeelsest haridusest mitmekeelses keskkonnas (internetist leiab sellele palju kinnitust eelrentseseeritud žurnaalide maksuvabadest publikatsioonidest, piisab vaid kahesõnalisest otsingust ‘bilingual’ ja ‘education’). “Ühtse Kooli” mudeli puuduseks on ka see, et selles mudelis puudub igasugune element, mis valmistaks eri kultuuridest pärit ja erinevaid emakeeli kõnelevaid lapsi ette õppetööks samas kooli.
Ka mina olen nõus, et segagruppide moodustamine, olgu siis “olude sunnil” või “lõimumise nimel”, on kesine lahendus. Kuid teatud juhtumitel on see paratamatu, näiteks koolides, kus õpetatakse diplomaatide lapsi erinevatest riikidest, kelle vanemad töötavad suursaatkondades Eestis. Tänase seisuga on Eestis juba päris palju välismaalaste peresid kooliealiste lastega, kes viibivad aga Eestis ajutiselt. Niisugune segakool on siiski võimalik, kuid nõuab selle spetsiifiliste probleemide tõsiselt võtmist ja ka vastava eelarve loomist, mille varal oleks võimalik niisuguseid probleeme lahendada. Üheks lahenduseks oleks näiteks erajuhendamise osakaalu suurendamine hariduses, mis tähendaks õpetajate palgafondi olulist kasvu.
Veel üks asi. Tegite oma nimetatud oponentidele rea etteheiteid, muuhulgas isegi häbistasite neid. Mina nende esinemistest alust niisugustele teie etteheidetele ei leidnud. Kust on teil sellised andmed, kas pidasite silmas Kersti Kivirüüdi ja noore meesõpetaja muid avalikke esinemisi või publikatsioone?
Täpsustuseks Andri Ksenofontovile.
Ka sõnu saab vaadata mitme külje pealt, sõltuvalt kontekstist >
https://www.propastop.org/2017/03/30/propagandasonastik-sildistamine/
Olen Tiiu Kuurme seisukohtadega 100% nõus. Mõned täpsustused:
1. enne kui midagi kommentaarida, tasub kõigil tutvuda laiema materjaliga – erinevad teadusuuringud ja ka “tellitud uuringud”, E200 valimsplatvormiga, E200 liikmete taustaga ja avalike sõnavõttudega.
2. olen üles kasvanud Narvas ja õppinud eesti keelses ja meelses koolis. Kes pole elanud muulastega asustad linnas, kus on 5% eesti keelt ja meelt, sel ei tasu hakata tõendama kui väärt on multi-kulti eestlase jaoks. Seda multi-kultit ehk venestamist sain ma lapsepõlves söögi alla ja söögi peale. Ma ei luba mitte ühegi valemi eest, et sama kogeksid minu lapsed.
3. eest laps ei pea olema, juba lasteaiast saati, vene lapsele õppevahend.
4. ka venelasel, ukrainalstel, valgevenelastel, juutidel, jne on õigus õppida oma emakeeles ja tulebki lasta neil seda teha.
5. kõik vene koolide lõpetajad, kes praegu õpivad pool vene keelses õppekeskkonnas, suudavad kooli lõpuks ära õppida inglise keele, kuigi inglise keel avalikus ruumis ei kasutata. Miks see nii juhtub? Aga sellepärast, et neil on seda vaja. Samal perioodil Eesti keelt koolis venelane ära õppida ei suuda, sest väidetavalt on see niiii keeruline ja avalikus ruumis on see küll olemas, kuid nad seda võimalus ei kasuta. Miks nii juhtub? Sest neil pole seda vaja.
5.1 Lahendus on üks – vene kool võib vabalt jääda vene keelseks, kuid peab saama eesti meelseks. Kooli lõppedes peab lõpetaja oskama oma ema keelt ja kahte võõrkeelt (kus juures mõlemat tasemele C2) eesti- ja inglise või saksa või hispaania või mis iganes keelt. Kes keeli ära ei õpi, see diplomit ei saa.
6. Päris kõiges ei saa vene kooli, õpilasi, vanemaid ja pedagooge süüdistada. Pigem tuleb süüdistada HTM, milline pole 30.a aasta jooksul hakkama saanud venelastele keele selgeks õpetamist. Raha on selleks olnud piisavalt, küll pole ettevalmistatud metoodikaid ja koolitatud eesti keele õpetajaid vene koolide tarvis.
7. Kes on meil sellest perioodis olnud juhtiv erakond (poliitika kujundaja ja raha eraldaja)? Õige REF – 17.a, sekundeerinud on (nüüdseks kriminaalkorras karistatud) KE, SDE, Isamaa ja nüüdseks üritab tiibu laiali ajada E200.
8. Võib enam kui kindla peale väita, et üksi eelnimetatud erakond (v.a E200, EKRE) enesel süüd ei näe ja vabatahtlikult tagasi astuda ei kavatse. Seega on vaid üks tee panna nad vastutama oma venestamispoliitika k.a väikekoolide sulgemise eest ja see on mitte hääletada nende poolt valimistel.