Usun inimeste muutumisvõimesse

Tiina Radionov on pidanud karme ameteid ja näinud nii vanglavalvuri, kriminaalhooldaja, Helsingis sõjapõgenike nõustaja kui ka erikooli sotsiaalpedagoogina inimesi, kelle elu on pea peale pöördunud. Kuid ikka on tal jagunud usku neisse, keda juba mahagi kantud. Mullu kevadel liitus 50-aastane viie lapse ja ühe kasulapse ema ning kolmekordne vanaema „Noored kooli“ programmiga ja õpetab nüüd Tartu Aleksander Puškini koolis eesti keelt.

Tunnen ennast koolis päris hästi, kuigi vahepeal tundub, et väljakutseid on palju, lausub Tiina Radionov, kui temaga koolivaheajal Tartus kohtume ja koos pikema jalutuskäigu teeme. Esimene poolaasta on seljataga, jagunud on parajaid pähkleid ja tasapisi tulnud ka esimesed töövõidud.

„Mulle meeldib, et saan anda oma panuse, õpetada vene lastele eesti keelt ja panna neid seda armastama või vähemalt tundma, et õppida on meeldiv,“ lausub Radionov.

Sugugi alati pole see lihtne. Sügisel puutus õpetaja kokku mõnegi vanema klassi õpilasega, kes kinnitas, käed risti rinnal, et talle pole eesti keelt vaja ja ta saab elus edaspidi vaid oma emakeelega hakkama. Radionov üritas siis protestijatele selgeks teha, et praegu võib ju saada, aga edaspidi läheb eesti keelt ikka vaja. 

„Üritan leida rahulikke viise, ei pahanda – ja jää hakkab vaikselt sulama ning õpilane kaasa tegema,“ kirjeldab Radionov. „Need on pisikesed sammud ja töövõidud, kuid annavad lapsele loodetavasti sisemist motivatsiooni.“

Paljud küsivad õpetajalt, kas nad hinde saavad. Ja kui ei saa, siis miks nad peavad üldse kaasa tegema. Tähtsad on välised motivaatorid, oodatakse tasu õppimise eest. Lapsed väga tahavad võistelda, aga see, kel läheb halvasti, ju ei taha. Õpetajal tulebki teha palju selgitustööd ja veenda, et hinnetest tähtsam on õpioskuste ja -pädevuste arendamine. 

KARISTUS EI AITA

Tiina Radionov kogeb kurvastuseks sedagi, et kaheksanda klassi õpilane ei oska lihtsamaidki asju. 

„Kui ma pean tulema kaheksandas klassis samade teemade juurde, mida õpetan just teisele klassile, siis teeb meele kurvaks. Mõtlen, kuidas saab selgeks see, mis pidanuks olema ammu selge,“ lausub Radionov. „On kurb, kui õpilastel on aastaid jäänud midagi tegemata. Paras pähkel puremiseks. Aga sõlmime kokkuleppeid, üritan neis häid külgi esile tuua, mitte karistada. Iga päev karistatakse lapsi liiga palju, selle asemel et leida nende tugevused ja hakata sinna midagi peale ehitama. Hindan seda, kui nad teevad tunnis kaasa, ja proovime minna edasi.“

Üks kaheksanda klassi lapsevanem võttis hiljuti direktoriga ühendust ja rõõmustas, et tema laps, kes varem ei viitsinud eesti keelt õppida, tahab nüüd seda teha. Radionov näeb ka tundides, et poiss teeb hoolega kaasa.

„Mind ei löö kergesti verest välja, kipun olema isegi liiga rahulik, ka tunni vaatlejaid on see üllatanud,“ muigab Radionov. „Kuid näen, et olen saavutanud kontakti lastega. Minu jaoks on kõige tähtsam, et lastel peab olema klassiruumis turvaline, nad ei tohi õpetajat karta. Kuid ka piirid peavad olema ja sellega tuleb kogu aeg tööd teha. Õpilased peavad aru saama, et nende tegevustel on alati tagajärjed.“ 

Kuna Radionov ei taha kedagi karistada, siis peab kasutama teistsuguseid märguandeid. Näiteks boonussüsteemi, kus õpilane saab kokkulepete täitmise eest punkte. 

„Paras väljakutse,“ ütleb Tiina Radionov kokkuvõtvalt oma uue ameti iseloomustuseks, aga väljakutseid on elu talle ikka esitanud ning iga kord on ta sellest midagi olulist õppinud.

OMA ÕPPETUNNID

Esimese õppetunni sai Tiina Radionov varakult. Ta õppis Tartu mainekas koolis, kuid 10. klassis saabus ellu tormiline aeg ja noore neiu sihid läksid sassi. Läks siis õhtukooli enda arvates mütsiga lööma, kuid koges, et vastupidiselt eelarvamusele seal niisama hindeid ei panda. Õhtukoolis sai selgeks ka keemia, sest õpetaja oskas arusaadavaid seoseid luua ja väikses klassis oli individuaalne lähenemine.

Radionovil oli plaan minna ülikooli juurat õppima, aga sündis hoopis esimene laps ja riburada pidi veel kaks. Esimene abielu polnud kõige õnnelikum ja peagi jäi ta lastega üksi. Tegi sekretäritööd mitmes asutuses, kuid oma kohta ei leidnud. 

„Olin vaid keskharidusega ega osanud ju midagi,“ sõnab Radionov.

Siis otsis Tartu vangla töötajaid ja pakkus väljaõpet koos stipendiumiga. Valvuritöö meeldis talle väga ja senine, filmidel põhinenud ettekujutus vanglast kadus ruttu. Radionov sai aru, et kinnipeetav pole vaid kurjategija, aga ka kellegi naaber, isa, poeg. Ta kuulis paljude lugusid ja hakkas mõtlema, kui ootamatult võib elu pea peale pöörata.

Vanglas töötades läks Radionov sotsiaaltööd õppima – kuigi üks juhtidest ütles, et vangla pole kasvatusasutus ja sinna ei sobi empaatiavõimega inimesed. 

„Nägin, et suhtumises ollakse stagnaajas kinni,“ nendib Radionov. Sotsiaaltöö õpingute lõputöö tegi ta isa rollist kinnipeetavate näitel. Materjali jätkunuks ka magistritööks!

Kuid siis tuli majanduslangus ja Tiina Radionov suundus Soome tööle läinud abikaasale järele, sest ei tahtnud üksi viit last kasvatada.

Soome keelt ta ei osanud, kuid asus kohe sõnastiku abil raamatuid ja ajalehti lugema ning vaatas ingliskeelseid filme soomekeelsete subtiitritega. Ühel hetkel sai kõigest aru ja hakkas tööd otsima. Esialgne soov leida pakkija- või koristajakoht tehti aga ühel töövestlusel maatasa, kui küsiti, miks haritud inimene otsib nii lihtsat tööd. 

Radionov sai kõvasti eneseusku juurde ning peagi oli ametis juba immigratsiooniametis sõjapõgenike nõustajana. Töötas seal kuus aastat, õnnestus isegi alaline tööleping saada, mida igaühele ei pakuta. Kuid siis tundis Radionov, et ei juurdu lõplikult võõras pinnases ja tahab koju tagasi. 

Eestis kandideeris Radionov „Noored kooli“ programmi, kuid ei osutunud esimesel korral valituks. Seepärast siirdus tagasi juba tuttava valdkonna ja temaatika juurde – kriminaalhooldajaks. 

„Mina usun sellesse, et inimesed muutuvad,“ tõdeb Radionov. „Ka ise olen ju muutunud. Noorena olin keevaline, läksin kergesti närvi. Aga praegu olen vana rahu ise. Kunagi ei saa öelda, et vana karu tantsima ei õpeta. Õpetab ikka. Kui mitte tantsima, siis midagi muud tegema.“

PÄÄSTIS NOORI HINGI

Radionov uskus ka kriminaalhooldajana inimestesse, kellest teised arvasid, et neilt pole enam midagi oodata. Ta meenutab kodutut noort naist, kes jõi süütevedelikku. Radionovi käe all läbis ta sotsiaalprogrammi ja hiljuti andis teada, et on nüüd korralik pereinimene. Tänas, et Radionov temasse uskus. 

„Kui ka ühe inimese ära päästad, on ju hästi. Temaga töötades sain aru, et  naise väärtushinnangud olid paigas, kuigi elu oli olnud kohutav,“ sõnab Radionov, kellele kolleegid kippusid ette heitma, et ta näeb liiga palju vaeva, süveneb probleemidesse ja on käehoidja. 

Radionov üritas noori hingi päästa ka Maarjamaa hariduskolleegiumis sotsiaalpedagoogina töötades. Ta oli ainsana oma meeskonnaga nõus hoole alla võtma ühe väga katkise poisi, kelles ei tahetud näha abivajavat, vaid ainult suurt ohuallikat töötajatele ja teistele õpilastele. 

„Tundsin jõuetust, et ma ei saa meeskonda hästi toimima ja täiskasvanutel on nii palju probleeme, et lapsed jäävad tagaplaanile. Ka pere oli pahane, et pean olema ööpäevas 24 tundi kättesaadav,“ meenutab Radionov.

Siis kutsus programm „Noored kooli“ teda uuesti kandideerima ja sel korral valitigi Radionov välja. 

„See on minu jaoks väga suur asi,“ ütleb ta. „Mulle väga meeldivad „Noored kooli“ väärtused: igaühele antakse võimalus, kõik õpilased on võrdsed ja peavad saama hea hariduse. Olen mitmeid kordi näinud, et kui inimestesse usud, siis suudad oma usu neile edasi anda. Keegi pole sündinud halva või rumalana. Kõik asjad on õpetatavad ja harjutatavad, kuigi igaüks ei jõua nii kiiresti edasi ega suuda sama palju kui teised.“

Pikki aastaid tormistel meredel seilanud Tiina Radionov tunneb, et nüüd on ta küll sadamasse jõudnud. Ja „Noored kooli“ seltskonna toetus ning abi on kogu aeg selja taga.

ARVAMUS

Reeli Jantson, „Noored kooli“ programmi mentor:

„Tiina nagu vast enamik alustavaid õpetajaid on esimesel poolaastal pööranud palju tähelepanu käitumise juhtimisele, et luua klassiruumis turvaline ja õppimist soodustav keskkond. 

Näiteks on ta katsetanud mitmesuguseid boonussüsteeme ja õppejõududelt ning lennukaaslastelt saadud nippe, et kinnistada positiivset ja ootuspärast käitumist. Tiinast kiirgab sügavat usku sellesse, et õppimist toetavad head ja vastastikusel austusel põhinevad suhted klassiruumis, mistõttu ei sekku ta tunnisegamisse kunagi autoritaarse mahasurumisega, vaid püüab suunata õpilasi ise enda käitumist märkama ja analüüsima. 

Teisalt oleme ühiselt tema tunde analüüsides arutlenud selle üle, miks ja millised piirid on õpilastele siiski vajalikud ning millised oleks õiglased tagajärjed kokkulepetest üle astumisel. Usun, et Tiina rahulik ja kindlameelne olek suudavad toetada ja tasakaalustada ka neid lapsi, kelle eneseregulatsiooni oskused pole veel piisavalt arenenud ning kes seetõttu oma käitumist veel igas olukorras kontrollida ei suuda.“