Jõõpre koolis kõlasid lõõtsahelid

Jõõpre kooli puutööklassist kostis laupäeval kuue uhiuue lõõtspilli esmakordsel kokkumängul valss „Koduküla nõmmed“. Mängijaiks viis pillimeistrit ja nende juhendaja. Pillimäng oli kui märguanne, et suur töö on lõpule jõudmas.

Neile kahele naisele ja neljale mehele, kes möödunud laupäeval Jõõpre koolis omavalmistatud pilli kõla kuulasid, oli see päev eriline. Veidi enam kui kahe aasta eest alustasid nad ettevõtmist, teadmata täpselt, milliseid filigraanse töö oskusi nad omandama hakkavad. 

Mati läks Mati juurde

„Mati läks Mati juurde,“ ütles Pärnu linna Malda küla mees ja pillimeister Mati Umal, meenutades päeva, mil ta Jõõpre kooli direktorilt Mati Sutilt enda sõnul audientsi palus, et uurida, kas Jõõpres lõõtspillimängijaid on. Direktori teada polnud kohapeal pille ega pillimehi. „Nii tekkis mõte proovida pillid teha, et oleks, millega mängida,“ rääkis Umal, kes oli valmis juhendajaks hakkama. Parimaks kohaks, kus seda tööd teha, sobis Jõõpre koolimaja, millest on kujunenud kogukonna keskus.

Umal ise õppis 2014. aastal lõõtspilli tegema Põlvamaa tuntud meistri Heino Tartese juures, kes on valmistanud üle saja pilli. Umal jutustas, et tal tuli tahtmine õppida selgeks kas või üks lõõtsalugu, aga pilli polnud kusagilt saada ja selle ala meistritel huvilised järjekorras. Pärnumaa mehel õnnestus saada kuulsa meistri esimesse lõõtspillitegijate rühma. „Tartes pole kooner ega peida midagi teiste eest,“ rääkis Umal oma õpetajast, kes sel aastal alustab juba kuuenda pillitegijate rühmaga uut kursust.

Meisterdamisele pühendatud laupäevad 

Huvilised tulid esimest korda kokku kahe aasta eest novembris, et asja arutada, ja töö läks lahti jaanuaris. Koolimajas on koos käidud üle nädala laupäeviti, vaid koroona tõttu peeti pausi ja suvel käidi harvemini koos. Kaks laupäeva kuus on olnud tõhusad tööpäevad, ikka kella kümnest viieni, sest lõõtspilli meisterdamine on väga aeganõudev käsitöö. Ühes pillis on peidus neli ja pool tuhat detaili väga mitmest materjalist, nagu vineer, pöök, tamm, metall, kalingur, nahk, alpaka jm. Detaile ja osakesi on tulnud välja lõigata, liimida, joota, puurida, lihvida, lakkida, poleerida jne ning iga tegevust kõigepealt õppida. Töö on nõudnud aega. „Ega seda kiiruse peale teha saa,“ nentis Umal.

„Pusimine võtab aega,“ tunnistas ka Kaja Jõerand-Vahur, näidates väikseid kruvisid, mida ta lihvis terve päeva, ja peenikesi nõelu, mis tuli klahvidele kinnitada millimeetri täpsusega. „Puhtalt käsitöö, siin pole midagi mehhaniseeritud,“ rõhutas juhendaja. Kõik detailid on mitu korda mõõdetud, proovitud, täpsemaks rihitud, kui midagi untsu või katki läks, siis uuesti alustatud.   

Materjali peale kulus igaühel kokku umbes tuhat eurot, teadis meister. Keeled on pärit Itaaliast ja pole kõige kallimad ega ka mitte kõige odavamad – 500-eurosed. Müügilt võib saada niisuguse pilli meistri sõnul umbes 3500 euro eest. „Kui seda valmistada nii nagu meie siin, kulub kokku kuni 800 tundi. Võtame hinnast maha materjali kulu ja jagame 2500 kaheksasajaga, et saada tunni hind,“ rehkendas Umal. „Nüüd mõelge, kas olete nõus tegema sellist tööd mõne euro eest tunnis.“ See töö ei tasu rahaliselt üldse ära, arvas ta teiste nõustudes. Tegijate sõnul on hoopis rohkem väärt emotsioon, mida oma pilli ehitades saad. „Emotsioon on see, mis viib edasi. Sa mõtled, mis nippe järgmiseks kasutada, kuidas paremini jätkata. Mõni asi läheb viletsasti, siis tuleb uuesti alustada, ja nii edasi,“ jutustas juhendaja, kel selle kursuse käigus valmis kuues oma pill. 

Töö nagu teraapia

Mati Sutt ütles, et kaks korda kuus koolimajas koos käimine on olnud nagu klubiline tegevus, kus meisterdamise ajal paljud jututeemad, muu hulgas koolielu puudutavad, läbi arutati. Pillide valmimisele elas kaasa ka koolikollektiiv. Tihti päriti, kui kaugele on tegijad jõudnud ja kas pillid saavad ikka valmis, jutustas koolijuht.

Sellist mõtet, et ah, see pill küll valmis ei saa, ei tulnud kahe aasta jooksul kellelgi pähe. „Ehitamine hakkab pihta suuremast detailist – vahelõõtsast,“ selgitas Umal. „Seda on teiste asjadega võrreldes lihtsam teha. Ja psühholoogiliselt ongi nii, et kui selle oled valmis saanud, siis mõtled, et kuidas ma jätan pooleli, kui lõõts on juba valmis.“ Lõõtsa tegemisele järgnesid aga kõik peenemad ja aeganõudvamad tööd. „Kui olime midagi saavutanud, siis olime jälle õnnelikud,“ täiendas juhendaja juttu Reet Jaaniste. „Sihuke töö on nagu teraapia,“ ütles Mati Sutt basside jaoks pisikeste puuribade liimimise ja lihvimise kohta, millele kulus terve kuu. Nüüd järgneb hääle timmimine ja iludetailide viimistlemine ning siis võivad meisterdajad esimese kontserdiga rahva ette astuda.  

Kahte kursuslast, Reet Jaanistet ja Kaja Jõeranda-Vahurit, ning Mati Ulmi seob kollektiiv, millel nimeks Pärnumaa Lõõtspillihaigete Selts. Seitse aastat selles kaasa löönud naised on seni mänginud laenatud pillidel, nüüd on oma mänguriista transportimiseks pillikastidki valmis. Oma lõõtspilli meisterdasid eespool nimetatutele lisaks veel Jaanus Orgusaar ja Märt Leesment.

Kuid lõõtspillid pole esimesed muusikainstrumendid, mis Jõõpre koolis valminud. Varem on seal tehtud Hiiu kannelt ja šamaanitrummi. Meisterdanud on kooli õpetajad, vilistlased ja lapsevanemad. Kui kandleõpetaja kutsuti Saaremaalt ja trummimeister tuli Soomest, siis lõõtspillid valmisid Jõõpre kooli õpilase vanaisa juhendamisel.