Palun rohkem seoste loomist ja vähem kirjeldamist
Põhimõtte „kaart ei ole territoorium“ tegi kuulsaks filosoof Alfred Korzybski. Nimetamine on alati klassifitseerimine ja kaardistamine on oma olemuselt sama mis nimetamine (Gregory Bateson, „Vaim ja loodus – möödapääsmatu ühtsus“). Korzybski soovis öelda, et kandes peas ideaalse eluteekonna filosoofiat, tuleb seda võtta kui kaarti.
Ülo Vooglaiu õpetus on minu jaoks kaart. Tema õpetus ei ole minu ainuke kaart. India päritolu filosoof ja vaimne õpetaja Jiddu Krishnamurti ütleb, et tõde on radadeta maa. Tee tõeni on sul ennast tundma õppides vaja endal leida. Reis ei ole kaart. Kuid kaardita reisides on väga väike tõenäosus sihtpunkti jõuda.
Tunneme hästi kahemõõtmelisi kaarte, kuid elu ei ole kahe-, kolme- ega n-mõõtmeline. Elu on tervik, mille me mõtlemise kaudu muudame n-mõõtmeliseks. Ülo Vooglaiu haridusparadigma esimene printsiip on, et ükskõik mille nägemiseks peame leidma küllalt palju vaatepunkte. Valmidus on n-mõõtmeline ruum.
Korra loomine
See, mida sa näed aknast vaadates, on sinu sees. See on sinu teadvuses. Ühiskond oled sa ise. Kui sulle ei meeldi, mida sa näed, tuleb alustada iseenda uurimist: miks see, mida näed, ei meeldi ja mis on ebameeldiva nähtuse/protsessi põhjused? See, mis esmapilgul tundub ilmselge tõsiasi, suure tõenäosusega muutub, kui alustad uuringut.
„Targad on suurepärased õpetajad rumalate jaoks. Rumalad on suurepäraseks õpetajaks tarkade jaoks. Kuid harva õpivad rumalad midagi üksteiselt.“ (Colins P. Sisson „Sisemine ärkamine“)
Teadvuse sisuks on kõik mõeldud mõtted ja nendest tehtud järeldused. Praegune koolisüsteem (mis on haridussüsteemi üks väike osa) õpetab õppeaineid. See ei õpeta ära tundma nähtuseid ega nägema protsesse. Selleta on võimatu aru saada, mis on ja milleks on vaja keelt ja miks on vaja mõtlemist. Selleta on teadvuses (mälus, alateadvuses) hulk teadmisi, mida ei osata seostada sellega, mis toimub keskkonnas.
Sa näed keskkonnas samasugust segadust, mis valitseb sinu teadvuses. Ehk sinu omailmas on seesama segadus, mida sa tajud kultuuris ja ühiskonnas. Ühiskonnas ei saa korda luua enne, kui teadvuses toimuv on korrastatud ja teadvustatud. Mida rohkem korrastad, seda rohkem tekib seoseid teadvuses olevate teadmiste ja väljas oleva tegelikkuse ja sinu enda tegude vahel. Lisaks hakkab kujunema teadvuses olevate mõtete ühtsus. Ühiskond ja inimene on isereguleeruvad süsteemid.
Oskamatus mõelda
Meie üldharidussüsteem on hädine seepärast, et Eestis on vähe haritlasi, kes saaksid aru, mis on ühiskond ja kultuur ning mis suhe on neil inimesega. Minu arvates on selle põhjus haritlaste mõttelaiskus ja hirm kaotada sissetulek, kui oled aus ja ütled välja selle, mis ei meeldi. Ausus ei tähenda teiste halvustamist, vaid enda arusaamise teatavaks tegemist ja selgitamist.
Mõttelaiskus on seotud oskamatusega mõelda. Mulle tundub, et paljuski puudub siinmaal arusaamine, mis on teadus, mis on teaduse roll ja piirid ja mis on majandus ja majanduse roll ühiskonnas. Osast sotsiaalteadusest on saanud majandusteadus ning majandusteadus on mikro- ja makroökonoomika, sest nendes teadusharudes õnnestub rakendada loodusteaduslikku lähenemist. Ülejäänud sotsiaalteadus on hulk referaate, mis võivad olla väga head, aga minu arvates teaduseks siiski ei kvalifitseeru.
Eesti haritlaste tase on vilets, sest koostöö ei õnnestu ja sünergiat ei teki. Seetõttu ei ole tekkinud ka ühiskonna vaimset sfääri, millest ühiskonna liikmed, sh valitsuse liikmed, saaks ammutada teadmisi riigi juhtimiseks. Kuna ühiskonna vaimne sfäär on õhuke, ei suudeta luua ühiskonna toimimiseks õiget struktuuri. Kuna riigikogu ei suuda luua korda (õigussüsteemi), pole ka võimude lahusust. Valitsus on ise sunnitud endale seadused koostama. Selline ühiskondlik süsteem ei saa areneda.
Eesti riik on rajatud vabadusele, õigusele ja õiglusele. Vabadus põhiseaduse alusel on muuhulgas mõttevabadus.
Õpetustest võib olla abi. Abi on seda tõenäolisem, mida terviklikum on õpetaja kujutluspilt maailmast. Tee teadmistest arusaamiseni võib olla väga pikk. Õpetuses ei ole oluline nähtuste ja protsesside detailne kirjeldamine, vaid õpetaja avastatud seosed nähtuste ja protsesside vahel.
Mina ei saa jälle aru, kuidas “haridushuvilised” võtavad selle julguse kritiseerida õpetajaid, tugispetsialiste, haridusametnikke ja kõiki teisi, kes päevad läbi parema kooli ja hariduse nimel pingutavad. 🙂
LUGEJAD!
Artiklil on väga hea pealkiri, aga … Ja Jevgeni, Teil on täielik õigus nii küsida!
Soovitan kõigil lugeda minu uut (tänast) lugu “Uutes uudistes”, siis võiks isegi arutelu jätkata. Inimtegevuse aluseks on MÕTLEMINE, mille arendamine koolis on suurt professionaalsust nõudev ja peen töö.
Kodu on kui koopiamasin.
“Õpetustest võib olla abi. Abi on seda tõenäolisem, mida terviklikum on õpetaja kujutluspilt maailmast. Tee teadmistest arusaamiseni võib olla väga pikk. Õpetuses ei ole oluline nähtuste ja protsesside detailne kirjeldamine, vaid õpetaja avastatud seosed nähtuste ja protsesside vahel.”
Autor loob uut haridusreligiooni, mille muhamediks on Vooglaid.
(“Ausus ei tähenda teiste halvustamist, vaid…) Artiklit lugedes avastan, et olen teistsuguse religiooni esindaja: olen olnud alati rõõmus, kui õpetajad on mulle õpetanud oma ühteainsat teadust – matemaatik matemaatikat, keemik keemiat, geneetik geneetikat, filosoof filosoofiat, lingvist keelt – ja jätnud seoste loomise mu enda asjaks.
Täiemahuline haridus: Läbid ülikoolis ühe teadusala kraadiõpingud, mida ei ole võimalik läbida õhtukoolis ega suvekursustel. Siis teed otsa maitse järgi mõned “kergemad” erialad (milles võid saada muu töö kõrvalt doktoriks
Hariduse eestimaine filosoofia, mille põhjal üks õpetaja saab kolme või viie aastaga kahe teadusala õpetajaks ja maailma-sidususe eksperdiks, mõnedele mu tuttavatele haritlastele ei sobi. (… vaid enda arusaamise teatavaks tegemist ja selgitamist.”)
Jevgenile. Selles loos ei ole kriitikat õpetajate, tugispetsialistide ega haridusametnike aadressil.
Peep Leppikule. Ei leidnud Teie artiklit “Uutest uudistest”. R.Steineri järgi arenevad lapses kuni murdeeani füüsiline keha ja eeterkeha (elukeha), mis loovad aluse abstraktsele mõtlemisele. Abstraktne mõtlemine on võimalik alles pärast murdeiga. Põhikoolis ei tuleks õpilastele anda mitte abstraktseid, vaid elulisi ülesandeid. Siis on lootust, et nad gümnaasiumis ja ülikoolis mõtlema hakkavad.
Valdar Parvele. Selles loos on 6 nime: Korzybski, Bateson, Vooglaid, Krishnamurti, Sisson, Sepp. Seega kuus õpetajat. Kuigi minu arvates ei ole J.Sepa Akadeemia artiklis toodud kahemõõtmeline mõttemudel (institutsioonid ja omakasu) ning moraalne printsiip „sa pead oma ligimest armastama nagu ennast“ ühiskonna arengu tagamiseks piisav, on turumajanduse ja kristluse sel viisil sidumine mõtlemapanev. Miks loob lugu just Vooglaiu religiooni, aga mitte näiteks Krishnamurti oma? Huvitav, et mõlemad sunnivad oma peaga mõtleme ja mõlemad ka selgitavad, mis on mõtlemine. Kuid täiesti erinevalt ja isegi vastupidiselt. Kuid just erinevate õpetuste koos käsitlemine avab uued horisondid. Airi Liimets on siin ÕL-s kirjutanud komplementaarsusest: „Füüsik Niels Bohri järgi tähendab komplementaarsus, et meil on ühe ja sama fenomeni kohta vähemalt kaks erinevat vaatlusviisi, mis teineteist välistavad, aga samas ka täiendavad, ning alles tänu nende kahe teineteisele „vastukõneleva“ vaatlusviisi kõrvuti eksisteerimisele osutub võimalikuks uuritavat piisavalt ammendavalt mõista.„
P.S.
Usun-usun, Ahto KIVI, et ca 50 artikli hulgast, mis UU-tes minu nime all ilmunud, on VIIMAST raske üles leida …
Peep Leppik, leidsin artikli Uutest uudistest, kui nime järgi otsisin. Uute uudiste portaal ei ole minu jaoks loogilise ülesehitusega (nagu enamik veebiportaale). Ma eeldan (ilmselt ’valede’ harjumiste tõttu valesti) et portaali päises olev „menüü“ klassifitseerib sisu, aga nii see ei ole. Ehk kui portaalis on artikkel, siis ma eeldasin, et mõnest päises olevast rubriigist pääseb igal juhul artiklini. Kuid nii see pole. Teie artikli leidsin, kui portaali otsingu nuppu kasutasin. Kuid ka selle asukoht ei olnud minu jaoks õiges kohas. See on nüüd näide sellest, kuidas rahvale mõeldud rakendused eeldavad, et rahvas ei tunne mõtlemismeetodeid (klassifitseerimine, süstematiseerimine, analüüs jne).
Rohkem seoseid ja vähem kirjeldamist. See on suhteliselt vana plaat. Juba ragiseb. No minu jaoks vähemalt 11 aastat vana. Kui inimene veidi mõtleks, siis ta saaks aru, et seoseid saab luua faktide vahel. Nii, nagu ei ole olemas ruumi ilma mateeriata. Küsimus võib olla vaid suhtarvus ja selle nihutamises kord ühele , kord teisele poole.