Kuhu lähed, Eesti kool? Sinna, kuhu südamega õpetajad selle viivad

Kolga kooli õpetajad kogesid omal nahal, et rattamatk on hea viis, saamaks aru, kas suudad edasi minna või annad alla.

Juuli lõpus ja augusti algul sõitsid Kolga kooli õpetajad Terje Varul ja Laura Pürjema jalgratastel nädalaga maha kolm- ja poolsada kilomeetrit Lõuna-Eestist põhjarannikule, et külastada kohti, kus kunagi oli kool, ja vestelda kohalikega teemal „Kuhu lähed, Eesti kool?“. Matkajatega ühines huvilisi mitmest kandist, nende arvamused jäävad kahele õpetajale kauaks meelde.

Kõigepealt sõideti rongiga Võrumaale ja seejärel algas retk kodukanti Kolgale tagasi. Alustati Oravalt. Et sõidul oleks mõte, otsustasid nad käia seal, kus kunagi on olnud kool, aga enam ei ole. Uuriti, mis neist kohtadest saanud on. Üldiselt kogesid ratturid, et suvisel ajal on Eestimaa tühi: majad on tühjad, uksed lukus, valitseb vaikus, inimesed on autosid täis maanteedel. Aga need, kes ränduritele ette jäid, pakkusid palju mõtteainet.

Mis teeb inimesi kurvaks? See, et maakoolid jäävad väiksemaks: 9-klassilisest tehakse 6-klassiline, gümnaasiumist 9-klassiline. Et koolielu kiputakse organiseerima valimistest valimisteni: inimestel tekib korraks turvatunne, seejärel jõuab kohale teadmine, et enam pole pääsu. Mõnes kohas tunnistatakse, et koolide tase on alla läinud, ei ole enam häid õpetajaid. Praegu on Eesti koolides tase kõrge, aga mis saab 15 aasta pärast?

Regionaalpoliitika. Mitmel pool teeb muret, et keeruline kontingent koondatakse teatud küladesse ja väike kool täitub raskestikasvatatavate lastega. Noored aga kiidavad riigigümnaasiume, kus on ohtralt valikaineid ja head õppimistingimused.

Käidi kooli juures, kus lapsevanemad võtsid koolipidamise üle ja asutasid erakooli, et õppeasutust säilitada. Kui lapsed suureks kasvasid ja kooli lõpetasid, selgus, et uusi lapsi enam peale ei tule. Ikkagi läks kool kinni. Kui pole inimesi, pole ka millegi eest võidelda.

Kuhu siis lähed, Eesti kool?

Linna või metsa või hukka. Vastuseid tuli erinevaid. Inimeste põhiline soov on, et säiliks päris kool – laste kontakt eakaaslaste ja õpetajatega. Suhtumine kooli on inimestel muutunud, kõigil on liiga palju sõnaõigust, kõik on nii iseteadlikud. Leiti, et tänapäeva lastel kipub olema rohkem õigusi kui kohustusi.

Südamel on kaasav haridus, see teeb paljudele muret. Spetsialistide koostöö on selle rakendamisel nõrk – asjaosalisi on palju, aga igaüks ajab oma rida.

Õpetajad vahetuvad liiga kiiresti, paljud neist jagavad end mitme kooli vahel ega suuda ühegi kooli ellu sisse elada.

„Seni uskusin, et kuniks külas on kool, küla elab, aga pärast matka sain aru, et kool püsib seal, kus on töökohad,“ nendib Terje Varul.

Laura Pürjema sõnul rõõmustas neid inimeste avatus ja soov haridusest rääkida. Osa läks sellel teemal päris põlema. See tähendab, et haridus läheb Eesti inimestele endiselt korda.

„Kool on pidevas liikumises,“ leiab Terje Varul, kes töötab õpetajana 1985. aastast. „Ükskõik, kes on minister või milline on riigikord, klassis lastega töötada on väga tore, see mind koolis hoiabki, annab laengu.“

Nii mõnelgi pool on Kooli tänav, aga kooli enam ei ole. „Kõik koolid, mis on olnud, väärivad mälestuskivi või -tahvlit,“ leiab õpetaja Varul.

Kaks õpetajat, kelle vanusevahe on 20 aastat, soovitavad kõigile: „Tehke rattamatkasid!“ Terje Varul ja Laura Pürjema said suvisest rattamatkast inspiratsiooni ja julgustust algavaks kooliaastaks, samuti arusaamise sellest, miks tuleb oma kooli ja tööd väärtustada.

„Eesti kool läheb sinna, kuhu südamega õpetajad selle viivad,“ leiavad nad.