Tallinna keskraamatukogu kuu raamat: Inge Annom, Astrid Tuisk (koostajad) „Viis ritta: Meie kooliaja mängud“ (2020)
Umbes 30 aastat tagasi, 1992. a korraldatud koolipärimuse võistluse raames kogutud materjali hulgas laekus Eesti rahvaluule arhiivi arvukalt töid ka laste mängude ja mängualguse salmide kohta – kokku 3500 mängude ja 780 liisusalmide kirjeldust. Sõnastuse ladusust ja kirjelduste põhjalikkust silmas pidades on sellest kogumist omakorda välja valitud viie toonase põhikooli õpilase kaastööd. Lapsed elasid ja käisid koolis Tallinnas, Tartus, Pärnumaa alevikus ja Lõuna-Eesti külas. Nõnda esindavad need viis kaastööd nii suure linna kui väiksema alevi- ja külakogukonna lapsi, olles justkui läbilõige kogu Eesti laste tolle aja mängukultuurist.
Raamat on struktureeritud mängude üleskirjutajate järgi, et iga kaastöö terviklikkus võimalikult säiliks. See jätab mulje, et raamatu osad kordavad ennast. Osaliselt nii ju ongi, sest mängud olid laias laastus samad igal pool, ehkki väikeste variatsioonidega. Samas aga tulevad välja ka poiste-tüdrukute erinevused ja piirkondlikud eripärad. Mängijad on mänge kohandanud ja ka ise välja mõelnud. Üks raamatus sõna saanutest Jaagup Kippar nendib koguni: „Kõige paremad mängud tekivad ise“ (lk 57).
Mängudest kirjutajad on lisanud ka selgitusi, kus, millal ja kellega mängiti, nii ei ole „Viis ritta“ pelgalt mängude õpetused, vaid annab laiema pildi laste mängukultuurist üldse. Raamatu lõppu lisatud registri abil on lihtne mänge üles leida. Eessõna juures on ära toodud viide Eesti rahvaluule arhiivi mängude andmebaasile Uka-uka, kust huviline saab põhjalikumalt lisa uurida (lk 15).
Koostajate hinnangul on raamat kasutatav mitmeti. Täiskasvanutel on selle materjali abil võimalus tuletada meelde oma lapsepõlve olusid ja mänge. Teadmisega võib saada valgustatud nii mõnegi lapsepõlves arusaamatuks jäänud salmi või sõna taust. Nooremad saavad võrrelda 1990. aastaid oma mänguaastatega, leida sarnasusi ja erinevusi. Praegused lapsed saavad õppida „uusi“ mänge, kirjelduste järgi on neid võimalik mängida. Muheda isikliku mõõtme lisab raamatule, et kõigile viiele toonasele koolilapsele on nüüd täiskasvanuna antud võimalus kirjutada „oma peatüki“ ette väike sissejuhatav tagasivaade oma kooli- ja mänguaega.
Raamatu materjal on kogutud pöördelisel ajal, mil äsja oli taastatud Eesti Vabariik. Osa mänge oli säilinud veel vanematelt põlvedelt, aga maailmapildi ja materiaalsete võimaluste laienemisega lisandus uusi, mängukultuur muutus. Samas leiab siit mänge ja salme, mida teab praegustegi laste põlvkond. Viimased pea kaks aastat on olnud taas pöördeline aeg suurte sotsiaalsete muutustega ja on huvitav, milliseid muutusi toob see mängulisse suhtlemisse kaasa: mis kaob, mis jääb ja mis võiks tulla tagasi?