Meedia­õpetuse saali publikut jagub, aga lava­lauad on tühja­võitu

Meedia õpetamiseks Eesti üldhariduskoolides ei ole ühtseid ainekavasid, õppematerjale ega väljakoolitatud õpetajaid, kuid ometi mõistab üha rohkem üldhariduskoole, et noorte meediapädevuse suurendamine on oluline. Küsimus on, kuidas seda teha.

Koolid on õpilaste meediapädevuse arendamiseks loonud erinevaid võimalusi, millest levinumad on meediaringid (nt koolileht) ja meediaõpetuse valikaine. Küll aga ei ole ei põhikooli ega gümnaasiumi õpilaste meediapädevus riiklikult ühtsel tasemel kuidagi määratletud ning kogu õppeprotsess sõltub just õpetaja enda oskustest ja kogemustest.

Saaremaa Gümnaasiumi kommunikatsioonimoodul on üks kuuest koolis pakutavast ainemoodulist. Kommunikatsioonimooduli kolmeaastane maht on väga põhjalik. Meedia aluste kõrval õpitakse näiteks avalikku esinemist, suhtlemispsühholoogiat ja sotsiaalmeediat kui meie valikute võimalikku suunajat. Saaremaa Gümnaasiumi meediaõpetaja ja Saarte Hääle ajakirjanik Raul Vinni õpetab mooduli raames 10. klassile meediatarbimise ja 12. klassile loo jutustamise ainet. Lisaks juhendab ta kooli ajalehte, mida antakse välja koolimeedia valikaine raames.

Tartu Jaan Poska gümnaasiumis õpetatakse praktilist ajakirjandust, meediaõpetuse baaskursust ja praktilist kommunikatsiooni – kõike kolme valikainena, mis on olnud viimased aastad ühed kõige populaarsemad valikained.

Tallinna Lilleküla Gümnaasiumis on meediaõpetus kohustuslik aine üks kord nädalas 10.–12. klasside humanitaarsuuna õpilastele.

Miks peaks kool arendama õpilaste meediapädevust?

„Mina näen puudulikus meediatarbimise oskuses väga suurt ohtu demokraatiale, millest on ka rahvusvahelisel tasandil räägitud,“ räägib juba üle kümne aasta Tallinna Lilleküla gümnaasiumi meediaõpetajana ning põhitööna Riigikogu kantselei kommunikatsioonijuhina töötav Epp-Mare Kukemelk. Enne seda töötas ta pikalt ajakirjanduses ning oli meediaõpetaja ka kunagises Tallinna 37. keskkoolis.

„Vähemalt gümnaasiumis peaks olema mingisugune meedia ja kommunikatsiooni alusteadmiste õpe, mis aitaks meediapädevusi arendada ja ära tunda väärinfot,“ kinnitab Raul Vinni.

„Täpselt nagu vanaema õpetab elutarkust, et ussi ei tohi katsuda, on sama lugu ka meediatarbimisega – see on igapäevane eluline oskus. Nii nagu autoga sõitmiseks tuleb eelnevalt reeglid selgeks õppida, tuleb ka sotsiaalmeedia tarbimiseks eelnevalt teada, kuidas see süsteem on üles ehitatud,“ usub Jaan Poska Gümnaasiumi endine meediaõpetaja Karl Gustav Adamsoo.

Ei Adamsoo, Kukemelk ega Vinni ole kooli poolt otseseid ettekirjutusi ega suuniseid oma tööle saanud. „Olen selles osas oma koolile väga tänulik, et mul on vabad käed ja kool võimaldab mul seda oma põhitöö kõrvalt teha,“ räägib Kukemelk.

„Kooli poolt mulle mingeid ettekirjutusi ei tehtud, aga eks ikka arutasime ainest huvitatud direktoriga, et mida ja kuidas õpetada võiks,“ täiendab Vinni.

Adamsoo sõnul on meediaõpetus kõige paindlikum aine. „Matemaatika, füüsika, keemia – kõik on konkreetse struktuuriga üles ehitatud, aga meediaõpe sõltub palju konkreetsest ajahetkest ja inforuumist. See on pigem aine, kus noor saab ise tulla ja rääkida, mida tema arvab ja mõtleb ning ei ole põhjust karta, et äkki ta arvab valesti. Noored on julged ja avatud ning tulevad hästi kaasa, sest nad on ise igapäevased meediatarbijad.“

Praegu on eesti keele ja kirjanduse programmis meediat puudutav osa olemas, aga lähtuvalt õpetaja vanusest, kogemusest ja meediatarbimisest on võimalik seda väga erinevalt edasi anda. „Meediaõpetus peab olema kaasaegne ja käsitlema seda inforuumi, kus noor täna ise toimetab,“ usub Adamsoo.

Tunniteemad peegeldavad tänast päeva

Lilleküla gümnaasiumi õpetaja sõnul ei ole tal tundideks olemas töökava, vaid ta käsitleb teemasid, mis parasjagu aktuaalsed. „Kui 13. jaanuaril on tund, siis ma lähen tundi 13. jaanuari uudistega. On põhipunktid, mis aasta jooksul saavad läbi võetud – intervjuu, arvamusartiklid, meedialiigid, mõjutamine –, aga me ei räägi neist loengu vormis, vaid mõne aktuaalse teema najal. Reklaamist oleme rääkinud näiteks siis, kui jagatakse Kuldmuna auhindu ja pressifotost siis, kui antakse välja pressifoto preemiaid. Mõnikord vaatame ka lihtsalt dokumentaalsaateid ja arutleme nende üle,“ kirjeldab oma tundide ülesehitust Kukemelk.

„Pole asja, millest me ei räägiks: naisepeksust ja kasside tapmisest kuni kodukaunistamiseni. Meediaõpetus pakub võimalust rääkida nii paljudest teemadest ühiskonnas. Pigem on see aine nagu eluõpetus,“ mõtiskleb Kukemelk.

„Minu esimene eesmärk on arendada õpilastest kriitilised meediatarbijad. Anda julgust kahelda ja otsida allikaid juurde. Teiseks, et valesid vastuseid meediatunnis ei ole, tuleb lihtsalt põhjendada ning kolmandaks, et kõigel on kõigega seos. Näiteks kui elektrihind tõuseb, siis kuidas see mõjutab pirukahinda puhvetis,“ kirjeldab ta oma tundide sihti.

Ent Kukemelki õpetamise eesmärgid on ka aja jooksul muutunud, „Nooremana hoidsin rohkem tööplaanist kinni ja rääkisin, et mis on uudis, kuidas seda kirjutada jne, aga siis sain aru, et enamikul ei lähe seda vaja.“

Saaremaa värske riigigümnaasiumi meediaõpetaja Raul Vinni põhimõte õpetamisel on olla võimalikult laiapõhjaline ja rääkida võimalikult paljudest asjadest. „Meediatarbimise ja loo jutustamise ained on õpilase jaoks pigem ISE avastamise ained. Eesmärk on laiendada nende silmaringi, et noor saaks päriselt ka aru sellest keskkonnast, kus ta igapäevaselt toimetab. Loo jutustamise aine puhul on selgelt näha, kuidas õpilased on hakanud enda ümber rohkem märkama ja oskavad end paremini väljendada,“ usub Vinni.

Poska gümnaasiumi meediaõpetuse valikaine endise õpetaja Karl Gustav Adamsoo jaoks oli omal ajal aine ülesehitamisel oluline, et see oleks võimalikult praktiline. Ka tema jaoks ei olnud eesmärk õpetada õpilasi ajakirjandust või kommunikatsiooni viljelema, vaid meediat arukalt tarbima ja inimesena paremini suhtlema. „Selline kriitiline meel sisu loomisel ja tarbimisel oli punaseks liiniks kogu kursuse vältel,“ räägib Adamsoo.

Kukemelki jaoks on üks osa õppetööst ka külaliste kutsumine. „Külas on käinud näiteks Indrek Tarand, Mart Laar, samuti ettevõtjaid ja sportlasi. Mul ei ole olnud inimest, kes oleks keeldunud tundi tulemast. Ma arvan, et nende inimeste isiklike kogemuste jagamisest on õpilastele rohkem kasu kui mingist töövihiku harjutusest.“

Õppematerjalid on kõik kolm intervjueeritavat enamjaolt endale ise kokku pannud ning tundides ei kasutata ei õpikuid ega töövihikuid.

„Palju tuli ise leida usaldusväärseid allikaid ja neid ajakohastada, sest mitmed materjalid on loodud ikkagi 2000. aastate alguses, kui sotsiaalmeediat sellisel kujul ei olnudki,“ avab Adamsoo meediaõpetamise tagamaid.

„Ma ei nõua neilt konspekteerimist – tund on selleks, et ühiselt arutleda. Maht, millest lastele rääkida, on meeletu, aga oluline on leida need kõige olulisemad põhitõed, mõisted, näited ja võtted, millest rääkida,“ räägib Saaremaa Gümnaasiumi meediaõpetaja Raul Vinni.

„Sisulist juhendit meediaõpetust andmiseks ei ole ja kõik tuleb ise välja mõelda. Koolimeedia valikaine puhul on kindlasti minu eeskujuks Peegel ehk ma üritan gümnasistidega harjutada sellise aeglase ajakirjanduse tegemist. Võin ausalt öelda, et julgen neid asju õpetada tänu sellele, et ma õpin ise ülikoolis. Olen oma õppejõududelt saanud ka õppematerjale, mida tundides kasutada,“ kinnitab ta.

Noorte seas on meediaõpetus populaarne

Nii Lilleküla kui Poska gümnaasiumi õpilaste eelistuste põhjal võib öelda, et meediaõpetus on populaarne aine. Näiteks Poskas täitus ainele registreerimise maht juba esimese kümne minutiga. Lilleküla gümnaasiumi õpilastel on 12. klassi lõpus võimalik valida ka meediaeksam ja seda on traditsiooniliselt igal aastal valitud.

„Kõige positiivsem tagasiside, mis ma ühe 12. klassi õpilase käest sain, oli see, et „mis siis, et meil on teiega ainult üks tund nädalas, ma olen teiega õppinud rohkem kui mõnega, kellega meil on viis tundi nädalas,“ iseloomustab õpilaste huvi Lilleküla gümnaasiumi meediaõpetaja.

Quo vadis, meediaõpetus?

Meediapädevuse arendamisel on Eestis juba mitmeid eeskujulikke koole, näiteks Tartu Kristjan Jaak Petersoni gümnaasium ja Lähte Ühisgümnaasium, kuid need on vaid üksikud näited. Sageli jääb paljuski asi õpetaja leidmise taha.

Meediaõpetajaks olemine on hea võimalus ajakirjanduse ja kommunikatsiooni valdkonnas töötavatele inimestele anda oma teadmisi edasi ning panustada sellesse, et järeltulev põlvkond meediatarbijaid oleks sammukese teadlikum sellest, millises inforuumis nad igapäevaselt toimetavad.

Kuna meediaõpetaja koormus ei paku täit ametikohta, siis on see hea väljakutse ka ülikooliõpingute kõrval lisaraha teenimiseks.

„Minul oli hea, sest õppisin samal ajal ülikoolis ajakirjandust ja kommunikatsiooni, mida ma siis gümnaasiumis lihtsustatud kujul edasi õpetasin,“ meenutab Karl Gustav Adamsoo, kes sattus meediaõpetajaks tänu oma ülikooli lõputöö juhendaja ettepanekule.

Kukemelki sõnul peaks olema kooli ülesanne õpetada, kuidas olla kriitiline meediatarbija, aga selleks ei pea olema eraldi meediaõpetuse tunde. „Hästi palju sõltub õpetajate endi oskustest. Selleks võiks pakkuda ka näiteks täiendkoolitusi muude ainete õpetajatele,“ usub ta.

Ükski intervjueeritavatest ei tee või ei ole teinud meediaõpetaja tööd põhitööna, kuid kõigi kolme suust jääb kõlama mõte, et õpilastele meeldibki näha klassi ees inimesi „otse tänavalt“, kes jagavad oma reaalseid kogemusi sellest valdkonnast.

Lootus ei sure kunagi

Meediaõpetaja ettevalmistust pakub Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppekava aine nimega „Meediaõpetus“, mille eesmärk ongi anda ülevaade sellest, mis on meediaõpetus, kuidas orienteeruda meedia- ja infopädevuste mõistestikus, kaardistada võimalikud meediaõpetuse sihtrühmad ning anda peamised õpetamismeetodid, et arendada erinevate gruppide meedia- ja infopädevustega seonduvaid oskusi ja teadmisi (1).

Väljaspool ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala saab meediapädevuse arendamist õppida põhikooli humanitaar- ja sotsiaalainete õpetaja õppekava raames. Aine üks õpiväljunditest on, et üliõpilane oleks kursis riikliku õppekava läbiva teabekeskkonna teema võimalustega (2).

• Kuni 2010. aastani kehtinud põhikooli- ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas oli ühe valdkondliku pädevusena eraldi välja toodud kommunikatiivne pädevus, mis tähendas suutlikkust keele vahendusel mõista, talletada, edastada, vahetada, tõlgendada ja luua tekste. Kõige laiemalt tähendab kommunikatiivne pädevus suutlikkust suhelda erinevates situatsioonides ning teemadel suulises ja kirjalikus vormis. Pädevuse kujunemisel tähtsustuvad õppeainetena eesti (vene) keel, kirjandus, võõrkeeled; kõik õppeained oma mõistestiku ja tekstidega, läbiv teema Infotehnoloogia ja meedia (3).
• Kehtivates põhikooli riiklikus õppekavas ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas ei ole meedia- või kommunikatsiooni­pädevuste/-oskuste arendamist aga mainitud. Haridus- ja teadus­ministeeriumi üldhariduse valdkonna peaeksperdi Hele-Liiv Tellmanni sõnul kannab õppekavade üld­pädevustes kirjeldatud suhtluspädevus otseselt sama eesmärki. Lisaks on üldpädevustes kirjeldatud digipädevus, mis toetab eri digikeskkondades suhtlemist ja kujundab teadlikkust digiturvalisusest, identiteedist jne. Teabekeskkond läbiva teemana keskendub teabeteadliku inimese kujundamisele ja kommunikatsioonieetikale. Kommunikatiivne pädevus ei ole õppekavast kuhugi kadunud, pigem on selle kujundamine liikunud valdkonnatasandilt üldpädevustesse, luues sellega olukorra, kus kogu kooliaja vältel ja kõikides ainevaldkondades tegeletakse teadliku, pädeva, turvalise ja eetilise suhtleja kujundamisega.
• Tellmanni sõnul peab riik õpilaste meedia­pädevuse arendamist väga oluliseks. Lisaks on kehtivas gümnaasiumi eesti keele ainekavas eraldi kohustuslik kursus „Meedia ja mõjutamine“ ning koostatud on valikkursus „Inimene nüüdisaegses teabe­keskkonnas“. Käimas on ka riiklike õppekavade lisade (valdkonnakavade) nüüdisajastamise protsess, kuhu on digipädevuse kujundamisele ja arendamisele suunatud õpitulemused juba alates esimesest kooliastmest sisse kirjutatud.

Kasutatud allikad

1. Tartu Ülikooli õppeinfosüsteem „Meediaõpetus SVUH.00.004“ https://ois2.ut.ee/#/courses/SVUH.00.044/version/2cc0de40-762d-dcdd-1803-769793d7647b/details
2. Tartu Ülikooli õppeinfosüsteem „Meediaõpetus õpetajatele SHHI.01.054“ https://ois2.ut.ee/#/courses/SHHI.01.054/version/sv-2020-spring-fulltime-c3/details
3. Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava (03.12.2007). Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/akt/12888846?fbclid=IwAR28fYYAIu6IA_9KV0rE-nK2kxNX_pR-JwaJIn9W5W5zqCkK6g0VGKFW4oE

Artikkel ilmus 11. jaanuaril Tartu Ülikooli veebiväljaandes PEEGEL.