Tallinna keskraamatukogu kuu raamat: Andrus Kivirähk, Veiko Tammjärv „Rehepapp: novembri esimene pool“ (2021)
Graafilise romaani esimese pääsukesena jõudis Eesti laiema üldsuse teadvusesse Joonas Sildre „Kahe heli vahel“ (Arvo Pärdi keskus, 2018), mis pälvinud mitmeid tunnustusi, tõlgitud saksa keelde ja näinud Eestis kordustrükkigi. Ilmunud on veel mõned tõlketeosed, kuid just viimase paari aastaga on lisandunud kahe kultusteose tõlgendused pildikeelde eesti kunstniku poolt: „Hukkunud Alpinisti hotell“ ja „Rehepapp: novembri esimene pool“ (Via Verde OÜ, 2020 ja 2021).
Mõlema graafilise romaani autor Veiko Tammjärv on juba välja kujunenud käekirjaga graafiline disainer ja koomiksikunstnik.
Lõpetanud 1996. a Eesti Riikliku Kunstiinstituudi graafika erialal, on ta illustraatori, tootekujundaja ja koomiksikunstnikuna tegutsenud umbkaudu aastatuhande vahetusest. Laiemat kõlapinda pälvis tema 2017. a isikunäitus, rahvapärimuse aineline koomiksi- ja illustratsioonisari „Kratt“, mille piltide stiil on popkunstilik. „Rehepapiga“ seob näitust kratitemaatika ja kolmevärviline koloriit (ühel punamustvalge, teisel punamusthall).
Tammjärve natuurilähedases stiilis graafilisi romaane on samuti meedias elavalt kajastatud (vt nt intervjuud autoriga veebilehel Loovgraaf, ulmeajakirjas Reaktor, veebiportaali www.err.ee rubriikides „Kultuur“ ja „Menu“). Autor on intervjuudes avanud oma loomeprotsessi tagamaid. „Hukkunud Alpinisti hotelli“ põhjal graafilist romaani looma ajendasid filmi operaatoritöös leiduvad paralleelid koomiksipiltide kompositsiooniga ja filmi sünge õhustik oma varjude-valguse kontrastse vaheldumisega. Raamatut luges kunstnik alles graafilise romaaniga tööd alustades (Loovgraaf, 25.07.2020, https://loovgraaf.com/koomiksikunstnik-veiko-tammjarv-mingi-loominguline-kood-peab-olema-kaasa-sundinud/).
Kivirähki „Rehepapi“ romaaniga puutus kunstnik esimest korda kokku hoopis audioraamatu vahendusel. Inspireeriv kogemus jäi mõtteisse: raamatu toredad karakterid taluelust ja eesti mütoloogiast panid pildid lausa iseenesest silme ees jooksma. Joonistamist alustas Tammjärv juba aastal 2017, samal aastal linastunud filmi „November“ vaatamist ta enda sõnul loomeprotsessi ajal lausa vältis, soovides luua tegelaste välimuse iseseisvalt äratuntavana (https://kultuur.err.ee/1608403427/tammjarv-rehepapi-koomiksi-aluseks-on-ikkagi-kivirahki-raamat-mitte-film).
144 leheküljele on mahtunud romaani tegevustiku esimene pool, 1.–16. novembrini, kokku u 600 üksikpilti. Stiil on pinevast süžeest tulenevalt veidi nurgeline ja koloriit novembrile omaselt sünge.
Koomiksi vorm tingib süžee omapärase ülesehituse: raamatu tegevusliinid tuleb jupikaupa lahti võtta ja eraldada olulisim tegevusliin teistest, mis ei vii tegevust otseselt edasi. Sama sõela on läbinud tekst. Kuna koomiksi pildiruutudel on tekstile vähe ruumi, saab kunstnik alles jätta vaid kõige olulisema ja informatiivsema. Kunstniku „Rehepapp“ on üllatavalt romaani teksti truu – kasutatud dialoogid ja jutustavad laused on jäetud valdavas osas muutmata (selguse mõttes on dialoogis lause algusesse kohati lisatud saatelausest üte). Huvitav on jälgida, mida on kunstnik kirjaniku tekstist välja noppinud. Mitmed taustategelaste „seiklused“ on jäetud kõrvale, kuid erinevalt näiteks filmist sisaldab graafiline romaan Ärni ja Imbi merilehmade püüdmise loo. Siin ilmneb graafilise romaani eelis filmi ees: töövahendiks vaid paber ja pliiats, piiriks kunstniku fantaasialend. Teisalt, ilma romaani ennast lugemata võib pildiruutudel jääda kahe silma vahele väiksemaid detaile. Näiteks viskab kiltri nahka pugenud tont poegadega tapeldes lahti tulnud lõualuu „kodutalust“ põgenedes minema. Raamatust saadud teadmiseta ei pruugi tähelegi panna, kuidas ka pildil kiltri näost tondi habe välja hakkab paistma ja peatüki viimasel pildil on nägu poolikuna kujutatud.
Kivirähki „Rehepapp ehk November“ naudib kahtlemata meil kultusromaani staatust: ühe teksti põhjal on loodud film, audioraamat, 20 aasta juubeli puhul Jüri Mildebergi illustratsioonidega väljaanne ja lisaks graafiline romaan. Teos on koolide kirjandustundide lugemisvara hulka ammugi vastu võetud. Nii on analüüsimiseks võrdlusmaterjali rohkelt.
Nagu leidub inimesi, kellele sobib rohkem kuulmise kui nägemise kaudu infot vastu võtta, jagub neid, kellele istub tekstist paremini pilt. Aegamisi, kuid kindlalt hakkab eestlastelgi juurduma arusaam, et koomiksid (ja graafilised romaanid) ei ole sugugi vaid väikeste laste lugemisvara. Esimesed sammud omamaise traditsiooni loomise teel on astutud.