Sihtpunktist tähtsam on reis ise
8. oktoobril leiab aset kümnes aasta õpetaja gala.
Kuidas on läinud varasematel laureaatidel?
Õpetajate Lehe küsimustele vastab 2020. aasta klassijuhataja tiitli pälvinud Ilona Võik, kes õpetab eesti keelt nii Lähte Ühisgümnaasiumi õpilastele kui ka Tartu Ülikooli tudengitele.
Kuidas on laureaaditiitel mõjutanud teie elu?
Mõjutas ikka. Sain palju südamlikku tagasisidet praegustelt ja endistelt õpilastelt ja lastevanematelt, imelisi õnnitlusi tudengitelt ja mõlema töökoha kolleegidelt, häid soove tuttavatelt. Kõige südantsoojendavam oligi see siirus ja soojus, mis kuidagi äkki sülle langes – ja elu läks pandeemilisest olukorrast hoolimata kõvasti helgemaks. Mõistsin, kui palju tähendab õpetajale tunnustus. Ühtlasi tekkis pinge tiitliga kaasnevate ootuste ees. Varem oli lihtne lubada endale apse – kõik võivad eksida. Hiljem olen sõnu ja tegemisi hoolikamalt kaaluma hakanud, aga spontaansele inimesele ei ole see kuigi kerge.
Lubasite, et toonane lend jääb klassijuhatajana viimaseks. Kas juhtuski nii, et Eesti parim klassijuhataja ei võtnud uut klassi?
Otsus uut klassi mitte enam võtta oli sündinud enne tunnustuse saamist. Nii me paralleelklassi juhataja Varje Kaardega üksteisele ja ka õpilastele lubasime, et alustame viimase lennuga. Tahtsime lõpetada laineharjal.
Enim tunnen puudust ühistest maikuu lõpu matkadest. Jah, oma kambaga käime ikka, aga õpilastega oli see käimine teistsugune. See oli meie firmamärk.
Esimene vaba aasta näitas, kui teistsugune on elu ilma oma klassita. Vastutus aineõpetajana ei ole võrreldav klassijuhataja omaga. Kõvasti lihtsamaks läks. Samas on jäänud sisse harjumus pidevalt midagi planeerida. Otsustasime korraldada teistsuguseid üritusi, kuid kahjuks pani COVID korduvalt jala ette.
Ega sellest klassijuhatamise harjumusest kergelt lahti saa, aga kogemusi saab ainetundides ikka rakendada.
Teil teevad ühe lennu klassijuhatajad oma tööd koos. Millised on plussid ja miinused?
Seda praktiseerib vaid osa klassijuhatajaid, kellel on omavahel hea klapp ja samad väärtushinnangud. Kõik seda võimalust (kahjuks) ei kasuta. Selline lennuga koos kasvamine ja tegutsemine on ainult hea, miinuseid ma ei näe. Üritusi korraldada on kergem, sest alati leidub teisi käima tõmbavaid tegijaid; lastel on kaks korda rohkem sõpru; ekskursioonibussid saab alati täis; paralleelide vahel puudub konkurents; kõik probleemid saab kolleegiga läbi arutada.
Mõne aja möödudes ei mäletatagi, kes millises paralleelis õppis, sest kõike peale õppetöö tehti koos.
Olete õpilastega isegi 58 km ellujäämismatkal käinud. Kust ammutate energiat?
Ma ei mäleta klassijuhatamisest ühtegi üritust, mis oleks lõppenud mõttega „ei iial enam“. Ikka hakkasime kohe uut planeerima. Et järgmine tuleks veel parem, naljakam, südamlikum, raskem. Tekkis selline positiivne nõiaring.
Energia tuleb siis, kui näed, et asi töötab või on töötanud. Kui lapsed on matkast vaimustuses või üliuhked hästi õnnestunud ballikorralduse üle. Kui nad küsivad juba koduteel, mis etendust me järgmisena vaatame. Kui värsked kaitseväelased ja tudengid tulevad reedeti lihtsalt jutuajamiseks koolist läbi ja on valmis selleks ka tundide lõpuni ukse taga ootama. Kui lastevanemad häid sõnu ütlevad ja laste kaudu tervitusi saadavad. Kui aastaraamatuid sirvides pisar silma tuleb. Kui kolleegid ja pere toetavad. See inimestelt saadav positiivne energia paneb väsimusest hoolimata uuesti tegutsema.
Miks paljud ei taha klassi juhatada?
Klassijuhatamine on väga vastutusrikas, kuid kahjuks ka alatasustatud töö. Kui saab kergemini ära elada, nagu ma sel aastal esimest korda kogesin, siis kes tahab oma elu keeruliseks elada? Klassijuhatamine ei lõpe tööpäeva lõpuga ja kindlasti on selles töös pingeid kõvasti rohkem kui ainult ainet õpetades: olla puhver kooli, kodu, tugisüsteemide ja lapse vahel pole kerge. Aga niimoodi mõtlejad jäävad paljust ilma. Kõik ilusad elamused ja mälestused on seda pingutust väärt.
Teil algab Lähtel 48. aasta. Miks olete jäänud kodukooli?
Ma ei teagi. Vist olen lihtsalt kohatruu inimene ja tunnen enda kooli ees vastutust. Ei saa öelda, et lahkumismõtteid poleks olnud, põhjusteks kas põlvkondade erinevus, rumaluse kasv, üleüldine passiivsus-ükskõiksus või enda väsimus. Aga siis loen kümneni ja ikka ei hakka lahkumisavaldust kirjutama. Kui jätkub tahtmist töötada samal erialal, siis pole mõtet muutust lihtsalt muutuse pärast tegema hakata, mis sest, et mujal paistab parem. Mulle on tähtis ka mugavus, elan ju koolist vaid mõne kilomeetri kaugusel.
Millest unistate?
Mul polegi vist unistusi, soove on küll. Hariduselule mõeldes soovin, et koolidesse jõuaksid hea tasemega spetsialistid; et noored pühendumisvõimega õpetajad leiaksid esimes(t)e aasta(te) järel endas jõudu edasi töötada; et ma ei peaks pensionile minekut õpetajate puudumise tõttu igavesti edasi lükkama.
Öeldakse, et oluline pole mitte sihtpunkti jõudmine, vaid reis ise. Koolielu kohta kehtib see ütlus kindlasti. See reis peaks pakkuma nii teadmisi kui õpetama pingetaluvust, järjekindlust, vastutustunnet, ettevõtlikkust. Sellisteks reisisaatjateks on vaja tarku ja motiveeritud õpetajaid.