EHA vabanumber − uuringud lasteaiast kõrgkoolini
2022. aasta maikuus ilmunud Eesti Haridusteaduste Ajakirja (EHA) vabanumbri artiklid keskenduvad koostöö teemale.
Kolme artikli keskmes on lasteaia ja üldhariduskooliga seotu, käsitletakse erivajadustega laste õpetamist, kiusamisega toimetulekut ja laste üldpädevusi. Neli artiklit keskenduvad kõrgkoolile. Lugeja saab ülevaate üliõpilaste toetamisest e-portfoolioga, õpetajakoolituse üliõpilaste teadmistest seoses neuromüütidega, õppejõudude ja üliõpilaste arusaamadest tagasisidest ning õppejõudude ametialasest enesemääratlusest. Lõpus tutvustab Jaan Kõrgesaar artiklis „Idealismi ilu ja valu“ Anastasiou, Gregory ja Kauffmani hariduspeatükki teoses „Commentary on the UN Convention on the Rights of Persons with Disabilities“, kus kirjutatakse kaasava haridussüsteemi tähtsusest ning avatakse kaasneda võivaid kompromisse ja kitsaskohti.
Tutvustame artikleid lühidalt, ärgitamaks ajakirja põhjalikumalt lugema.
Tegevusuuring kaasavas lasteaiarühmas: eripedagoogilised koolitused ja nõustamine õpetajatele (Pille Häidkind, Carolina Šuman, Kristi Vint)
Uuringutest on teada, et hea kvaliteediga kaasavast alusharidusest võidavad nii erivajadustega kui ka eakohaselt arenenud lapsed. Artiklis keskendutakse kaasava hariduse kvaliteedile ja arendatakse seda tegevusuuringu käigus. Uuringus osalenud õpetajad leidsid, et nii eripedagoogilised koolitused kui ka nõustamine toetasid kaasava hariduse rakendamist rühmas. Vaatlustel selgus, et rühmas olid muudatused nii füüsilises kui ka psühhosotsiaalses keskkonnas ja õpetamisel. Näiteks tegid täiskasvanud rühmas omavahel enam koostööd ja abistasid lapsi mitmekülgsemalt. Artikkel võimaldab mõelda kaasava hariduse kvaliteedinäitajatest ja sellest, kuidas õpetaja saab rühma kohandada erivajadustega laste kaasamiseks. Artikkel julgustab läbi viima tegevusuuringut oma tegevuste parendamiseks.
Teise klassi õpilaste suhtlus- ja enesemääratluspädevuse arvutitesti tulemuste seosed õpetajate ja lastevanemate hinnatud tugevuste ja raskustega (Elina Malleus-Kotšegarov, Kristiina Treial, Marylin Jurman)
Suhtlussituatsioonides hakkama saamine on üks olulisemaid oskusi, mida koolis õppida. Põhikooli riiklikus õppekavas on see esindatud suhtlus-, enesemääratlus- ja sotsiaalse pädevusena. Autorid on võtnud Goodmani jt uuringust aluseks kolm tegurit: prosotsiaalsuse ning sisse- ja väljapoole suunatud probleemid. Õpilaste suhtlus- ja enesemääratluspädevuse hindamiseks ja arengu toetamiseks loodi arvutitestid. Autorid selgitavad, kuidas testide tulemused seostuvad õpetajate ja vanemate hinnangutega lapse toimetuleku kohta. Testides paremaid tulemusi saanud õpilaste puhul olid ka õpetajad hinnanud kõrgemalt prosotsiaalsust, aga madalamalt probleemide esinemist. Samas vanemate antud hinnangud lapse prosotsiaalsuse ja probleemide kohta ei seostunud suhtlus- ja enesemääratluspädevuse arvutitesti tulemustega.
Jagatud mure on pool muret. Rahulolu kaasõpilaste ja koolieluga koolikiusamist kogenud õpilaste seas (Mai Beilmann, Kadri Soo, Dagmar Kutsar)
Hoolimata probleemile tähelepanu pööramisest ja koolides rakendatavatest programmidest, kogevad paljud õpilased koolikiusamist. Autorid näitavad, kuidas tajutud abi saamine on aidanud koolikiusamist kogenud õpilastel säilitada rahulolu koolieluga. Antakse ülevaade koolikiusamise põhjustest ja tagajärgedest ning kiusamise sotsiaalsest kontekstist. Toetuse ja abi saamise võimalus ning sellest teadlik olemine on äärmiselt oluline. Uuringus osalenud 6. klassi õpilastelt küsiti koolikiusamise kogemuse kohta – umbes pooled on kogenud narrimist ja ligi 40% löömist või tõrjumist kaaslaste poolt. Toetuse pakkumise allikana on ootuspäraselt esikohal perekond. Õpetajalt abi saamises on kindel alla 40% ja kaasõpilastelt vaid umbes viiendik vastanud õpilastest. Rahulolu eluga koolis ja kaaslastega on seotud kindlustundega abi saamise osas.
E-portfoolio roll kutseõpetajakoolituse üliõpilaste õpingute toetamisel (Liana Roos, Karmen Trasberg, Diana Eller, Karmen Kalk)
E-portfooliot peetakse tõhusaks eneserefleksiooni vahendiks, mis aitab dokumenteerida ja analüüsida oma õpiteekonda. Õpetajakoolituses on e-portfooliot palju kasutatud ja uuritud, kuid tulemused pole otse ülekantavad kutseõpetajakoolitusse õppijate teistsuguse profiili ja ettevalmistuse tõttu. Fookusgrupi intervjuudes küsitleti kutseõpetaja õppekava üliõpilasi, et välja selgitada kogemused ja arusaamad seoses e-portfoolio kasutamisega. Üliõpilaste arvates võimaldab e-portfoolio õppida süvitsi, seostada teooria praktikaga ja väärtustada saadud tagasisidet. Õppijate hinnangul tõstis e-portfoolio rohkem fookusesse nende professionaalse arengu ning võimaldas paremini mõista kutsepädevuste saavutamist. Raskendavate teguritena mainiti puudujääke enda digioskustes, väljakutseid reflekteeriva kirjutamisega ja ülesannete seostamist kutsepädevustega. Toodi välja selgete juhiste, näidiste ja e-portfoolio eesmärkide teadvustamise vajalikkus. Uurimusest saavad õppida kõik, kes soovivad õppimise toetamiseks portfooliot kasutada.
Õpetajakoolituse tudengite õppimisega seotud neuromüüdid (Katrin Poom-Valickis, Kati Aus, Elina Malleus-Kotšegarov)
Kuigi aju toimimise uuringud võiks luua hea aluse õppe tõhusamaks kavandamiseks ja neuroteaduslike tulemuste rakendamiseks haridusvaldkonnas, on ühiskonnas levinud mitmed väärarusaamad ehk neuromüüdid. Artiklis anti ülevaade, kuivõrd levinud on Tallinna ja Tartu ülikooli õpetajakoolituse üliõpilaste seas rahvusvahelistes uuringutes esitatud väärarusaamad. Selgus, et levinuim neuromüüt on arusaam, et kui info jagamisel arvestada inimeste visuaalse, auditiivse ja kinesteetilise õpistiiliga, siis õpitakse paremini. Uurimustest on aga teada, et õppesisu on talletatud tähenduse alusel ja kohandades õppetegevus vaid teatud modaalsuse tugevustele, jääb ühte tajukanalit kasutades õppimine ühekülgseks ja info mälust kättesaamine piiratuks. Artikkel pakub võimalust panna proovile oma arusaamad neuromüütidest ja saada neile tõenduspõhiseid selgitusi.
„Tagasiside on nagu taganttuul“: õpetajakoolituse üliõpilaste ja õppejõudude arusaamad tagasisidest (Pihel Hunt, Mari Karm)
Artiklis avatakse uuemat suundumust teaduskirjanduses tagasisidega seoses, rõhutades tagasiside rakendamist õppimise toetamiseks. Kuna vanad seisukohad on visad kaduma, siis uuriti üliõpilaste ja õppejõudude arusaamu tagasisidest. Kasutati lõpetamata lause meetodit, kus vastajad pidid lõpetama lause „Tagasiside on nagu …“ ja põhjendama oma mõtet. Vaatamata õppejõudude ja üliõpilaste arusaamade üldisele sarnasusele, tõusid mõned arusaamad esile ainult üliõpilaste või õppejõudude seas. Kuigi autorite sõnul näevad nii üliõpilased kui ka õppejõud tagasisidet peamiselt teabena, esines ka arusaama tagasisidest kui õppimise toetajast – rõhutati tagasiside rakendamise olulisust ja tagasiside dialoogilisust. Artikkel suunab lugejat mõtlema tagasiside olemusele ning reflekteerima tagasiside kasutamist oma aines.
Tartu Ülikooli noorte õppejõudude ametialane enesemääratlus neoliberaalse ülikooli mõõdikute valguses (Kadri Steinbach, Ragne Kõuts-Klemm, Marvi Remmik)
Viimasest artiklist leiab uurimuse kaasprofessorite ametialasest enesemääratlusest ja õppejõu töö hindamiseks kasutatavate mõõdikute tähendusest neile. Intervjuudest selgus, et individuaalsel tasandil kogetakse mõõdikute tõttu pinget ja stressi, tajutakse, et kõiki ülesandeid ei ole võimalik heal tasemel täita. Organisatsiooni tasandil toodi välja suurem ootus kaasamisele ja individuaalse karjääri toetamisele, juhipoolsele motiveerimisele ja senisest paindlikumale suhtumisele mõõdikutesse. Riigi tasandil oli teemaks teadusrahastus, mille puhul räägiti tasuta kõrghariduse olulisusest, aga ka kvantitatiivsetest mõõdikutest tingitud survest täita õppekohad, sõltumata kandideerijate võimekusest. Kirjutatu pakub mõtlemisainet ja äratundmist akadeemilise tööga seotud lugejatele, teistele aga sissevaadet õppejõu ametisse.
Eesti Haridusteaduste Ajakirja vabanumbri artikleid saab lugeda siit: https://eha.ut.ee/18/.
Kolleegid!
Kardan, et EHA artiklitesse süvenejaid on õpetajate hulgas väga vähe, sest – probleemid on koolikauged ega oma rakenduslikku tähendust just õpetajatööks. Aga kellele neid on siis vaja? See et uurijad ise SISULIST õpetajatööd ei tunne kajastub ka kasutatud mõistetes… Näiteks ÕPPIMINE ja OMANDAMINE; viimane on tähtis just õpetajatöös jne. Väikerahva haridusteaduslikud tööd aidaku ikka meie õpetajat ja toogu välja PUUDUSED meie laste-õpilaste arengus. Muidu väikerahvas püsima ei jää…
P.S.
Et kommenteerija ei taha vaid loosungite hüüdjaks jääda, siis lisan taas – koolis pole mõtet eputada teaduse endaga vaid iga õpetaja peaks jõudma teaduse RAKENDAMISENI oma töös. Mõni soovitus –
1)Raamatust “Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis”(2014) võiks alates 90-ndast lk.-st lugeda SELLEKOHAST TEKSTI (veebiski saadav). Mitmed mõttekaaslased on soovitanud seda raamatut taas välja anda, aga …
2) Raamatut “Uurimistöö koolis on huvitav”(1998) võiks uurida just kesk- ja vanema astme õpetajad.