Ükski maksumaksja ei tohi kaduma minna!

Ligi paarist tuhandest õpilasest, kes igal aastal ei jätka õpinguid ega lähe ka tööle, on paljud erivajadusega ja kuuluvad inimrühma, kes andmise asemel püüavad pigem saada sotsiaaltoetust. Riigis on puudu töökätest, tööealiseks on saamas varasemast väiksemad põlvkonnad, seega on inimeste kadu tööturult märkimisväärne kaotus. Kuidas kujuneksid kõik põhikoolilõpetanud pärast sobiliku eriala õppimist töötajateks ehk riigi jaoks maksumaksjateks? Meie kooli õpetajatele jättis sügava mulje sõpruskooli Kölni Anna-Freud-Schule karjäärikujundusprogramm. 

Kölni Anna-Freud-Schules õpivad autismispektri häire, krooniliste somaatiliste haiguste ja liikumispuudega normintellektiga õpilased. Karjääritemaatikaga alustatakse juba kaheksandas klassis ja töötatakse põhimõttel: kõik põhikoolilõpetanud peavad jätkama õpinguid. Programmi on kaasatud nii tööturuamet, rehabilitatsioonispetsialistid kui ka ettevõtted. Esimese asjana vesteldakse lastevanematega nii gruppides kui individuaalselt. Vanematele antakse ülevaade lapse võimetest ja arendamist vajavatest külgedest. Soovitatakse, kuidas võiks liikuda edasi ja millist sotsiaalset kompetentsi oleks vaja treenida. 

Refleksioonivestlusel annab õpilane teada, millised on tema soovid ja eesmärgid, kus ta sellel teel parajasti asub. Millised piirangud seab talle tema puue ja millised peaksid olema sammud eesmärgini jõudmiseks? Sellised vestlused toimuvad korra poolaastas. Välja selgitatakse võimekad, kes peavad kindlasti jätkama gümnaasiumis ja siirduma edasi kõrgkooli. Ettevõtted, kes võtavad enda juurde tööle puudega töötajaid, saavad riigilt toetust ja reklaamivad oma erialasid ja töökeskkonda meelsasti ka koolis. Nii toimuvad koolis ettevõtete reklaamipäevad „Võimaluste turg“, külastatakse ettevõtteid ning õpilased saavad valida koha, kuhu nad saavad 9. klassis kolmenädalasele praktikale minna. Pärast praktikat toimub eneserefleksioon ja antakse hinnang praktikale. Tulemustest informeeritakse lastevanemaid ja vajadusel kaasatakse nõustajad ning rehabilitatsioonimeeskond. Kui õpilane ei leia endale sobilikku eriala, mida edasi õppida, on tal võimalik käia mitmes ettevõttes praktikal, et elukutsevalik oleks kaalutletud. Üle korratakse põhitõed, kuidas kuhugi kandideerida.

Selgeks tehakse, kas säilib puudetoetus. Selgitatakse, kas tuleb silmaga mittenähtavast puudest rääkida, kas õppimisel on võimalik kasutada tugiisikut, kust saab edaspidi nõustamist, kas õppekohas saab liikuda ratastooliga jne. Kui õpilane ei suundu kuhugi eriala õppima, peab ta kaks korda nädalas käima edasi koolis kuni 18. eluaastani ja õppima põhiaineid, et ei kaoks õppimisharjumus. Nii töötatakse kuni tulemuse saavutamiseni.

Milline on Eesti pilt?

Kui tulla nüüd tagasi meie praeguse hariduse juurde just erivajadusega õpilaste seisukohalt, siis tundub pilt üsna kurb. Probleemi pole enamasti aktiivsus-tähelepanuhäirega õpilastega. Nendest mööda koolimaja tuiskavatest poistest ja tüdrukutest on 9. klassi lõpuks saanud tükk maad rahulikumad noored ja neist saavad mõne aasta pärast tublid automehaanikud, ehituserialade oskustöölised, IT-mehed ning teised spetsialistid. Nemad on head suhtlejad ja oskavad enda eest seista. Probleem on aga vähese sotsiaalsusega autismispektrihäire ja liikumispuudega õpilastega. Neil õpilastel võivad olla väga head õpitulemused, eriline anne mingis valdkonnas, nad räägivad sageli vabalt inglise keelt ning programmeerivad suurepäraselt. 

Meie kooli gümnaasiumiossa mahub neist parimal juhul 12, teised peaks minema kutsekooli ja omandama seal eriala. Kuna võimekaid õpilasi on rohkem ja mujal Eestis ei ole autismispektri häirega noortel võimalik väikesemates klassides üldkeskharidust omandada, oleks hädasti vaja ka Põhja-Eestisse kooli, kus noored saaksid väiksemates klassides üldkeskharidust omandada. 

Autismispektri häirega õpilased on põhikoolis õppinud rahulikus õhkkonnas väikeklassides, kuid edasi tuleb neil minna üle Eesti kogunenud suurde rühma. Erivajadustega õpilastest saavad seal sageli kiusamise objektid. Väiksemad rühmad on vaid Tallinnas asuvas Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses, kuid sinna on väga palju soovijaid ning paljudele ei sobi kodust eemal olemine. 

Probleemiks on ka kutsekoolide pakutavate erialade sobivus. Praegu on meie raskemate diagnoosidega õpilased läinud abikokaks ja abipagariks õppima, kuid nad võiksid teha midagi, mis neile paremini sobib. Ent pakutavate erialade valik on väike ja kiivas keskhariduse baasil olevate ning poistele suunatud erialade suunas. Kutsekoolides tuleks mõelda, kas praegu keskharidust nõudvatel erialadel, nagu näiteks juuksuri eriala, oleks võimalik alustada õpinguid hoopis pärast põhikooli lõppu, ning anda õppekorraldust muutes vajalikud teadmised nii keskharidusest kui ka erialast kutsekoolis.  

Ilmselgelt ei ole probleemide ees mitte ainult erikoolide õpilased, vaid ka suur hulk kaasava hariduse toel tavakoolides õppivaid erivajadustega lapsi. Enamik kutsekoole pole valmis suurte erivajadustega õpilastele vajalikku suurt lisatuge pakkuma. Selliseid keskusi, nagu on Astangul, on vaja igasse maakonda ja just sellele maakonnale vajalike erialadega. Kui erivajadusega õpilane ei leia oma kohta, siis ta jääb koju sotsiaaltoetuse toel virelema. Sageli on erivajadusega ka lapsevanem ja nii vajutakse sügavale vaesusesse.

Suur probleem on ka hariduse, isegi kõrghariduse saanud erivajadusega inimese töölesaamine. Kuigi meie õpilasi töötab riigiasutustes, koolides ja ülikoolides, on see siiski suur probleem. Näiteks võib tuua ühe meie magistrikraadiga õpilase, kellel tema diagnoosi tõttu on rikutud nn kaubanduslik välimus ja keda ei võetud just selle tõttu tööle. 

Eestile meeldib olla rikaste ja ilusate riik, kuid seda seisukohta tuleb muuta. Eestist peab saama kõigi siin elavate inimeste riik. Erivajadustega õpilastele tuleb luua neile sobivad õppimisvõimalused ja erialad. Ettevõtteid ja asutusi, kus erivajadustega inimesed saavad tööd teha, tuleb toetada. Pole vaja hakata taas jalgratast leiutama, sest Euroopas on juba riike, kus süsteem töötab hästi ja ühe silmaga halvatud käega Amelie saab tulevikus teiste erivajadustega inimeste tegevusjuhendajaks, saab selle töö eest palka, maksab makse ja tunneb ennast lugupeetud inimesena. Ratastoolipoiss Orlandost saab vanadekodu IT-mees, sest ta on arvuti asjus super ning tema õpetatakse välja IT-firmas kohapeal. On ju tore, kas pole!

Eesti haridus on muutumise teel, aga pole mõtet muuta muutmise pärast. Muuta on mõtet, et valmiks hea ja töötav süsteem. Oluline on, et kõik põhikooli lõpetanud noored kujuneksid pärast neile sobiliku eriala õppimist töötajateks-teenistujateks ehk riigi jaoks maksumaksjateks. Ainult kohustusliku koolis püsimise venitamine 18. eluaastani olukorda ei paranda. Haridust tuleb õpilastele nii-öelda müüa atraktiivselt koos ettevõtetega, mis aitaks noortel avastada oma tugevused. Et käiks ära see piiks: vaat see on huvitav, seda tööd tahan ma teha.